kolmapäev, 29. aprill 2020

Oh kuidas tahaks juba lõhkuda ja toole loopida!

Päris hea, et ma oma rõdulilli ikka õue ei tõstnud veel. Eile kaks kraadi ja täna hommikul väike lörts kah sekka. Ega kuidas teisiti see maikuu ülehomme saabuma peakski! No üldse ei ole sellist tunnet, et kevad paistma hakkaks. Äkki tuleb sellel aastal otse suvi?

Eile olen rahulikult kodus ja õues sadas täiega vihma eks. Järsku kuulen, et kusagil midagi aeg-ajalt tilgub. Ja mida ma näen? Akna kohal on on meil sellised tuulutusavad (ma ise ei tea, aga sõbranna ütles, et justnimelt sellejaoks need asjad seal on) ja ühe juurest tuleb vett sisse. Ma nüüd ei saagi aru, et kas see pilu on seal lahti jäänud ja seda peaks kuidagi kinni panema või on seal mingi jama ja lihtsalt kusagilt praost tuleb vesi sisse. Ega ma sinna ei ulata ka ja sinna ronimine pole kindlasti hetkel hea idee ning nüüd ma siis nii siin elangi, lapp aknalaua peal. Õnneks jäi vihm üle ja kummaritega toas käima ei pea.
Mulle tegelt selline praegune "abitus" üldse ei meeldi. Antud juhul selline siis, et ma ei saa midagi ette võtta, et sinna lae alla ronida ja seda probleemi lähemalt inspekteerida. Pole kunagi meeldinud. Olen niimoodi üles kasvanud, et pole olemas asja millega üks naine hakkama ei saaks. Ma ei pea siin silmas mingisuguseid äärmuslikke asju või näiteks üksinda pesumasina viiendalt alla tassimist või jumal teab mida veel, aga selliseid igapäevaseid tegemisi. No näiteks kodus mööbli ümberpaigutamist või rehvide autosse vinnamist või muid asju mis mul siin praegu aktuaalsed on. 😄ma tahan tegutseda ja mul pole kannatust, et oodata kuni keegi neid asju minu eest ära teeb. Kui ma õigesti mäletan, siis olid meil Martiniga isegi sellepärast meie suhte alguses mingisugused arusaamatused, sest tema ei saanud aru miks ma üksinda rabelen ja mina ei saanud aru, et on okei vahel abi paluda. Arvan, et need erinevad arusaamad tulid lihtsalt sellest, et me oleme erinevalt üles kasvanud - mina ümbritsetuna tugevatest naistest, kes kõigega ise hakkama on saama pidanud ning tema on kasvanud n-ö meeste perekonnas, kus need kellel rohkem musklit seda musklit ka kasutama pidanud on. Nüüd on need asjad muidugi ammu selgeks räägitud ja kompromissid tehtud - mina võin lõhkuda ja lammutada kui üksi olen, aga koos olles annan ma esmaõiguse Martinile. 😄 praegu ma muidugi olengi üksinda, aga rabelema ma sellegipoolest ei hakka, sest üks väike inimene mu sees hakkab sellepeale kohe protesteerima ning teda ma juba vihaseks ajada ei julge. Parem istun nagu kukupai ja visualiseerin mida kõike ma tegema hakkan kui ma omas keres juba üksinda olen. Hoidke siis oma klaverid (fun fact - ka klaverit olen ma täitsa üksinda manööverdanud 😄) ja külmkapid, kõik tassin laiali!

Enne eilset ma arvasin, et kui keegi blogija ütleb, et kirjutamine on temajaoks justkui teraapia, et murede või emotsioonide lahtikirjutamine aitab ning hakkab kergem ja mida kõike veel.. siis ma ausalt arvasin, et see kõlab nagu mingi pesueht poserite jutuna. Aga vot - kuus aastat blogimist ja jõudsin minagi selleni, et mul päriselt hakkaski eile palju parem kui ma aus olin ja ütlesin, et mul on erakordselt halb aeg ja nii lihtsalt ongi. Juba magamaminekuks oli mu tuju märgatavalt parem ja ma ei tundnudki karjuvat vajadust padja sisse röökida. 😄 väikesed võidud, kurat! 


Lobisesime veel enne magamaminekut Martiniga pikalt-pikalt ja tegime "koos" pannkooke (ikka videokõnena - mina juhendasin ja tema tegutses) ja nii tore oli, et ma peaaegu unustasin ära kui halb tuju mind viimased päevad saatnud on. 

Üllatus-üllatus, tänaseks mul suuri plaane pole, toimetan siin kodus ja õhtul toimub järgmine perekooli loeng kuhu ma registreerunud olen ning mis mul aega veeta aitab. 

Peale eilset suhkrukoomat tegin endale hommikuks vot sellise vitamiinikausi:
Siit tuleb nüüd liiga palju infot, aga suht terve raseduse aja on ka mul nagu paljudel teistel rasedatel ainevahetus "veits" aeglane olnud. No ikka niimoodi, et olen lausa ravimeid võtma pidanud. Ütlen kohe ka seda, et asi on lausa nii hull olnud, et neist rohtudest abi ma saanud ei ole. Nüüdseks on kõik muidugi okei, aga minu päästjateks on ikka ja alati ainult kiivid (vahepeal ma millegipärast neid ei söönud ja siis see asi nii hulluks läkski). "Ikka ja alati" ütlen ma just sellepärast, et sama probleem on mind saatnud aastaid, aga muidugi on praeguses olukorras see asi eriti võimendunud. Seega kellel sama mure, siis ausalt, kiivid aitavad. Söö alguses kohe kolm-neli tükki päevas ja kui süsteem juba tööle hakkab, siis jäta üks hommikukiivi endiselt menüüsse. #metabolismihäkk
Muide, see valge kreem seal peal on mu uus avastus. Lausa nii uus, et alles eile avastasin selle. Võib-olla teie jaoks on see vana uudis, aga kes samamoodi maailma avastab nagu mina, siis tegemist on ahjuõuna jogurtikreemiga ja oi appi kui hea see on! Panen teile siia pildi ka, siis saate selle poest üles otsida ja minuga koos seda fännata, olge lahked!
Abikaasa nõudmisel üks korralik postituse lõpp kah - olge terved ja räägime siis kui räägime!

6 kommentaari:

  1. Anonüümne29/4/20

    Ma ei tea kui kasulik see rasedale on, aga eriti hea pauk on veel kiivi koos koorega!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma olen kuulnud seda, aga ise väga praktiseerinud ei ole, tundub kuidagi.. karvane. 😄

      Kustuta
  2. Hehee, mul oli suhte alguses täpselt samamoodi arusaamatused kergelt tulema sellest, et mina tahtsin justkui üksinda kõik ära teha. Või lihtsalt olin harjunud, et saan kõigega väga hästi ise hakkama ja oli arusaamatu lasta kellegil end aidata. Esmane mõte kohe - ma saan ise hakkama :D Aga eks ole meeste mõttes kinni ka see, et nad peavad aitama, et noh enda mehelikkust tõsta :D Aja jooksul oleme nüüd muidugi kõik nurgad siledaks lihvinud ja saab koostööna kõik tegemised tehtud kuigi ma olen ikka ise väga hakkaja kohe tegema ja hakkama saama :)

    Aga vastus muidugi ka su eelmisele postitusele - mina tean sind puhtalt blogi kaudu ja väga meeldib su kirjaviis ja huumor ja mis nurga alt asju mõistad/vaatad. Ise rase ei ole aga ka need raseduspotitused loen kõik läbi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, ei tulnud alguses nagu pähegi, et miks ma peaks abi paluma, ega ma siis sitem vend ei ole. 😄samas on siiani hea teada, et juhtugu elus mida iganes, meiesugused naised juba hätta ei jää. Nagu mulle ikka meeldib mõelda siis kui endal jõud üle ei käi, tuleb kavalus appi võtta. 😄
      Tore, et loed ja kommenteerida viitsisid! 😊

      Kustuta
  3. Katariin30/4/20

    Vot see häkk oleks mul raseduse ajal väga ära kulunud...ma ikka larpisin ploomimahla ja pirne ja mustikaid ja lõpuks abi sain magneesiumist. Seda vist alates 37ndat nädalast ei soovitata, aga muul ajal tarbisin ikka hoolega :D Muide ka imetamise ajal tarbisin, sest endiselt oli ainevahetus kahtlane ja ma kuskilt kuulsin et Mg aitab hammaste tuleku vaevusi leevendada, ega ma ei tea kas sellepärast, aga hambad tulid lapsel küll suht kergelt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, ploomid ja mustikad on mul ka igaks petteks endiselt menüüs. No maitsevad ka muidugi. 😄
      Jaaa, kusjuures ma just ükspäev kusagilt kuulsin sama, et kui beebi hammaste tuleku ajal viril kipub olema, siis magneesiumiga katsetada. Su kogemus räägib selle jutu tõestuseks. 😊

      Kustuta