teisipäev, 7. aprill 2020

Preggo-elu arutelud ja ärajäänud pühadest

Teate kui palju ma olen terve raseduse jooksul guugeldanud igasuguseid pärilikkusega seonduvaid asju? Ikka väga palju, ma ütleks. Kas põselohud on päritavad? Kas lõualohk on päritav? Kas kõrged põsesarnad on päritavad? Kas pikk teine varvas on päritav? Reaalselt ma olen lihtsalt igasuguseid asju guugeldanud. No mind huvitab lihtsalt! Kui see laps peaks saama minu ja Martini parimad küljed, siis vaata ette, maailm. Ja mu poja tulevased pruudid. 😄
Kuidas teie laps(ed) geenide osas on - kas mõni asi on silmnähtavalt pärilik? Või on laps(ed) täitsa iseenda nägu? 😊
Mõtlesin ju praeguste nädalate jooksul 3D ultrahelisse minna, aga kuna neid hetkel ei tehta siis jääb vist kuni beebi sünnini müsteeriumiks milline meie poeg välja tuleb. Kõige ilusam väike beebi kahtlemata, aga milline täpselt, vot seda ei tea. Samas on kõik väikesed beebid ilusad ja olgem ausad - üsna sarnased. Kas teil on ka nii, et kui keegi näitab mõne vastsündinu pilti siis te ei oska tegelt nagu midagi asjalikku öelda ja teete nagu mina: "Oi kui palju juukseid!"? 😄Või äkki on teil mõni veel parem kommentaar varuks?
Preggo OOTD: sukad Lindexist ja oma neli korda nõelutud, sest seesamune pikk teine varvas & kleit sõbrannalt
Käisin täna kesklinnas oma pakkidel järgi ja parkisin meelega auto kaugemale, et jalutada saaks. Esimest korda tundsin ma päris-päriselt, et appi kui raske on! Alakõhule on selline surve tekkinud, et ei saa nagu aru kas tahaks pissile või on lihtsalt raske olla. Ja vahepeal oleks nagu õhku vähemaks jäänud, et peab sügavamaid hingetõmbeid tegema. 
Et siis niimoodi see seitsmes raseduskuu tuligi. Mitte midagi katastroofilist, aga muutusi on täheldada siiski. Muidugi on iga uut "raskust" väga kerge eristada kui kõik eelnev ülilebo olnud on. Vahel ma mõtlen, et kui sünnitus ka kergemate killast olema peaks ja laps näiteks megahea unega tuleb siis ma küll rohkem lapsi saada ei julge. Ega teist korda ometi ju niimoodi ei veaks enam. 😄

Täna tekkis mul korraks täielik maailmalõpu-tunne. Pidin T1-s käima, et sealt üks pakk haiglakoti jaoks kätte saada ja ma ei näinud seal ühtegi inimest. Kui esimesel korrusel mõned ikka olid, siis liftiga kolmandale jõudes ei olnud seal mitte kedagi. Koridorid olid pimedad, poed olid pimedad, kõik oli vaikne.. kui ma seda nüüd unes ka näen, siis ei imestaks. Hirmutas mind. 😄
Munapüha teemadel. Sel aastal küll vist kusagil suurt tähistamist ei tule, aga mune värvin ma siiski. Meil muidu on tavaks saanud suurel reedel sugulastega koos lõunat süüa ja munakoksu teha, aga sel aastal on üritus ilmselgelt canceldatud. Hea kui emadepäevakski kokku saame. Igatahes leidsin ma munade värvimise kohta nii ägeda postituse ja oleks mul kodus metsmustikaid, siis värviksin ma neid kindlapeale selle Koogikontori õpetuse järgi. Ülicoolid mu arust! Ma jään muidu ikka vana hea sibulakoore juurde, aga proovin sel korral ka riisi ja väikeste lehtedega mustreid teha. Eks siis hiljem raporteerin kuidas välja kukkusid.
Scrollisin veidi oma Instas (@liinajohannson) tagasi ja leidsin näiteks need kaks pilti eelnevate aastate pühadest:
Nüüd on mul küll hirmus kahju, et sellel nädalavahetusel me midagi taolist korraldada ei saa. Kuradi koroona noh, neelaku sind leegid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar