reede, 29. mai 2020

Üle pika aja - minišoping!

Kirjutasin siin millalgi, et tellisin soodukate ajal endale ja pojale mõned asjad. Mõtlesin praegu, et pole jube ammu oma oste teile näidanud, sest.. pole ju endale muidu midagi ostnud, ülla-ülla! Raseduse ajaks pole ma spetsiaalselt endale ühtegi riideeset soetanud (v.a. kaks paari musti rasedasukki, ühed retuusid ja sõbrannalt laenatud kleit), sest mõtlesin, et saan oma vanade riietega ka selle üürikese aja hakkama. Sisetunne ei petnud ja hakkama olen ma tõesti saanud, aga mida nädal edasi seda enam hakkab see tunne tulema, et vot kui ma juba kord omas keres üksi olla saan, vot siis ma alles hakkan igasuguseid ägedaid riideid kandma! No nii ägedaid kui üks imetav ema kanda saab onju. Üha enam kammin ma ka erinevaid netipoode ja lisan oma wishlistidesse erinevaid riideid.. ostma ma veel muidugi miskit ei hakka, sest ega ma ju tegelt ei tea kui kaua aega kulub kuniks ma ennast enam-vähem samas vormis tunnen kui näiteks eelmisel suvel. Aga teksapükse ja oma vanu kleite-seelikuid igatsen ma küll. Ütlesin just eile Martinile, et osad riided lendavad küll peale sünnitust otseteed prügikasti, sest kui sa ikka mõnda asja ligemale pool aastat jutti kandnud oled siis ega neist suurt miskit alles ei ole, ainult raamid. Ja kui nad ka "töökorras" oleks, siis koblakas on neist asjadest ees nii või naa. Te konkreetselt ei kujuta ette mitmeid kordi ma neid kahte paari rasedasukki juba nõelunud olen! Liiga mitmeid! Muuseas, mina kui sukapüksi-ekspert võin teile öelda, et parimaid (raseda)sukki müüakse Calzedonias (asub T1-s).

Aga läheme nüüd tagasi selle juurde, mis ma soodukate ajal meile tellisin. Näiteks tellisin ma endale lõpuks ära Birkenstocki plätud. Algselt küll kuldsed ja 38 suuruses, aga kättesaades ei meeldinud mulle kuldsed üldse nii väga ja suured olid nad ka. Vahetasin hoopis mustade ja 37 suuruses plätude vastu. Kuigi ma neid veel kodunt väljaspool kandnud ei ole siis mugavad tunduvad nad tõesti. Tellitud on nad Weekendist ja ale ajal maksid nad 54€.
Vaip on ka uus muide, Jyskist 😄mõtlesin, et beebi tulekuks võiks maas midagi pehmemat olla, nii kui nii tsillib ta oma tooliga põrandal ja siis ei pea ise ka päris kõva pinna peal istuma.
Pojale tellisin ma Dadamorast suveks puuvillase jumpsuiti (tellides kehtis -30% allahindlust) ja Apollost kaks beebidele mõeldud pildiraamatut. Ega ma ei tea kas need raamatud talle kunagi huvi pakkuma hakkavad, aga pildid on must-valged ja neid peaks tema väikesed silmad hästi seletama.
Veel tellsin ma endale Asosest ühe musta laiema pusa, mida näiteks retuuside või teksadega kanda ja & Other Stories brändi punutud peapaela, mis lihtsalt megacool tundub. Nägin ma seda vist Liisa Leetma instast kui ma nüüd ei eksi. Ärge küsige mis matusemeeleolus ma olen, et vastu südasuve siin ainult musta värvi asju tellin. 😄must värv on lihtsalt nii ilus värv!
Peaaegu oleks ühe asja ära unustanud, minu uue Shiseido ripsmekoolutaja. Kindlasti teate, et ma muidu olen suur lash lifti fänn, aga praegu ma üle tunni aja selili küll olla ei kannataks kuniks selle hooldusega ühele poole saaks. Ostsin siis alternatiivina hoopis ripsmekoolutaja. Shiseido ripsmekoolutaja on muuseas täielik kultustoode, sest pidavat ta töötama hoopis teisiti kui mingi suvaline koolutaja. Ma olen elu jooksul ikka igasuguseid proovinud ja see on tõesti teine tera. Eks koolutaja töö teevad nad kõik ära samamoodi, aga see, et need ripsmed ka terveks päevaks kaardu jääks on juba omaette küsimus. Aga Shiseido oma kasutades jäävadki! Ma ise ka vist ei usuks kui ma elav näide poleks. Enne koolutamist kannan ripsmetele veel läbipaistvat kulmugeeli, et ripsmed n-ö "kõvad" jääksid ja seejärel koolutan võimalikult ripsmepiiri lähedalt. Voila!
Mul muidu on pulksirged ripsmed, pikad küll, aga täiesti sirged. Siin pole mul mingisugust meiki tehtud, aga täitsa suva ka, sest kaardus ripsmed üksinda annavad nii palju juurde. Kujutate ette kui ma nad veel ära ka värviksin! Muide, kas kellelgi veel rasedusega näkku täiega pigmenti juurde visanud on? 
Ongi kõik, rohkem pole ma ostnud miskit! Üle pika aja tundusid needki ostud juba mingi megasuure šopinguna. Samas, eile just koristasin gareroobi ja mõtlesin, et johaidii, kes kõik need asjad aegade jooksul kokku ostnud on, ega ometi mitte mina.. 

teisipäev, 26. mai 2020

Pojakese esimene pidu ehk babyshower

Elu on viimastel kuudel ja eriti nädalatel nii palju igasuguste stressi tekitavate asjade ümber käinud, et mõned muud asjad mis muidu ikka meeles püsiks, olid sootuks ära ununenud. Näiteks see, et tavaliselt üllatatakse beebiootel sõbrannat babyshoweriga. Mul muidu oleks see sada prossa meeles olnud ja oleks sellele mõelnud, aga lisa igapäevarutiini väike pandeemia ja mure sellepärast, et abikaasa teiseltpoolt Euroopat koju saaks ja näed - kõik muud asjad on nagu udu sees.
Pidime sõbrannadega eelmisel laupäeval siin Haabneemes OKOs kokku saama, sest me polnud juba mitu kuud näinud ja tavaliselt nii korra kuu-kahe jooksul me ikka kokku saame, et pläkutada ja mehi-lapsi-tööd-elu taga kiruda. 😄
Igatahes marsin mina tähtsa näoga uksest sisse, sest üks sõbranna oli juba gruppi kirjutanud, et ta on ainsana kohal ja kus kõik teised on.. kuulake seda - näen allkorrusel ühe teise sõbranna meest nende pojaga ja veel teiste inimestega ühes lauas istumas, lehvitan (sest kiire) ja ilma mõtlemata, et kahtlane oleks, et ta ka seal on, lähen ülemisele korrusele. No üles jõudes hüppasid kõik osalised peidust välja ja õnneks ma siis ikka sain aru, millega tegemist on. 😄täiega tegid mulle tüssu!
Kõik oli nii armas ja sinine, laud kaetud, lilled-õhupallid ja mu kallid-kallid tüdrukud! Fotograaf tegi pilte, et mul ikka poju esimesest peost tore mälestus jääks ja üldse oli kohe ekstra tore kõiki üle nii pika aja korraga näha ning juttu ajada. 
Kuna kõik juba ammuilma omavahel tuttavad on siis on ikka jube lihtne - kedagi tutvustama ei pea ja kõik on nii ladnalt omad. Selles suhtes, et ega kõik mu sõbrannad on mu seljataga ka omi kohtinguid teinud, näiteks kuulsin ma hiljem, et minu tüdrukuteõhtut planeerides olid neil rutiinsed kokkusaamised. 😄Nagu üks mu sõbrannadest kunagi ütles siis minu ja Martini teiste sõpradega kokku saades on tunne nagu näeks üle pika aja hoopis enda sõpru - täielik goal mu arust! Ma räägin, peab ikka pulmapidusid korraldama, sest tegelikult on need ainsad peod kus kogu tutvusringkond kokku saab. 😊
Minu poju saab endale kõige coolimad tädid ever!
Selline see laupäev saigi. Hiljem olime veel n-ö "aftekal" ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin olin ma ikka läbi nagu loom. Paar kuud pole ju pea mingisugust sotsiaalset koosviibimist olnud ja terve päeva suhtlemine tegi oma töö. 

pühapäev, 24. mai 2020

Beebi esimene masin ja 37 nädalat rasedust

Olen nüüdseks terve nädala koos Martiniga olla saanud ja kõik liikus kiirelt tavapärasesse rütmi, no meie rütmi ma mõtlen. Enne tema saabumist oli mul küll selline tunne nagu ootaks ma kusagilt kaugelt maalt oma väljamaa peikat külla, aga üks pilk varvaste suunas oli piisav reality check, et meenuks, et ahjaa, see kes siia tuleb on ikka mu abikaasa ja ma olen muidu kaheksandat kuud rase. 😄
Kuna Martinil kahenädalane karantiinikohustus on, siis oleme lihtsalt üksteise seltsi nautinud. Veidi Ozarki viimast hooaega vaadanud, kodu beebi tulekuks ümber sättinud, käru ostnud ja jalutamas käinud. Ja lobisenud, lobisenud, lobisenud. Ülihea ikka, et seda enam läbi videokõne tegema ei pea! Isofixi paigaldasime juba autosse ära, sest täna sai mul täpselt 37. nädalat täis ja põhimõtteliselt ei oleks enam üllatust kui beebi lähinädalate jooksul oma kodinaid pakkima hakkaks ja sündida otsustaks. Isofixi paigaldas Martin muuseas nii puusalt, et ma olen suht kindel, et ta on seda juba varem teinud ja tal kusagil trobikond salalapsi ootamas on. 😄
Tegelikult räägin ma pojule iga päev, et enne 1. juunit ta sündida ei tohi. Esiteks on Martinil senini koduspüsimise kohustus ja teiseks loodan ma, et sellest kuupäevast alates saavad ehk isad pikemaks ajaks haiglasse jääda kui vaid sünnituse juures olla. Aga kui ka ei saa, siis pole hullu. 
Nüüdseks tunnen ma õhtuks sellist väsimust ja raskustunnet, et ma imestan, et ma veel kõhuli kukkunud ei ole. Ükspäev näiteks jätsin ma lausa õhtusöögi vahele ja nosisin ainult natuke maasikaid, sest kõht oli niiiii viimase vindini pingul. Olenemata sellest, et ma õhtul väga ei söönud nägin kaalul oma senise elu suurimat numbrit - 72,2kg. Hommikuks oli kaks kilo kusagile haihtunud, aga ei imesta ka kui öö jooksul vähemalt kolm korda pissil käid. Pojuke on terve viimase nädala üliaktiivne olnud ja mul on juba siuke tunne, et ta päeval enam magada ei tahagi. Ma ei tea kas ta kosub seal nii hoolega, et vajab rohkem sirutamisruumi või tunnetab ta minus mingisuguseid teistsuguseid emotsioone või saab aru, et tema isa on siin (Martin ütleb, et see on ainult ilus mõte ja las ta siis olla - mulle meeldib nii mõelda) ning ta tahab endast seeläbi rohkem märku anda või midaiganes, aga mingi pull käib mu kõhus koguaja.
Mainisin eespool, et ostsime käru eks. Lükkasin seda käruostu nii pikalt edasi, sest ausalt ma ei viitsinud sellega üksinda tegeleda. Vaatasin juba, et ei leiagi järelturult seda mida otsisin ja mõtlesin, et no okei, ostan siis poest, sest seal on see sama mudel praegu samuti väikese soodukaga. Igaksjuhuks kammisin veel ühel hommikul FBs marketplace'i läbi ja mida ma näen - minu soovitud käru uhiuuena Viimsis müügil! Paari tunni pärast oli käru meil juba kodus ja paarutasime sellega mööda tuba ringi. 😄mulle sellised asjade kokkulangevused meeldivad! Valituks osutuks Bugaboo Fox, sest tundus, et see sobis meie vajaduste-soovidega enim kokku. Liigub ta igatahes küll nagu sulavõi ja kokkupanduna võtab garderoobis väga vähe ruumi. Kahju kohe, et mul mõnda kodulooma pole, keda seal enne poja tulekut ringi sõidutada. 😄
Muus osas on kõik beebi sünniks valmis. Haiglakott kenasti koos, ainult mõned asjad puudu mis mul siin veel pidevas kasutuses on. Titegrupis laekub igapäevaselt teateid uutest sündinud beebidest ja minuarust on seda nii põnev jälgida. Lihtsalt tulevad ja sünnivad ja nüüd nii ongi! Üldse olen ma vist omadega sealmaal, et muud ei näe kui beebiuudiseid. Liialdamata loen iga päev uusi rõõmusõnumeid väikestest beebidest, kes sel aastal ilmavalgust näevad. Ise rase olles on need rõõmusõnumid nüüd hoopis teise tähendusega kuna nüüd tean ma ise seda õnnetunnet, mida oma lapse ootus kaasa toob. Ja seda õnnetunnet väärib igaüks tundma, kes endale päris oma beebit saada tahab. 😊
Lähen nüüd poen abikaasa kaissu, söön juustuküpsiseid ja olen lihtsalt üks õnnelik mõškin.

neljapäev, 21. mai 2020

Kolgata tee ehk mu karantiini-croissant jõudis lõpuks koju!

Selle postituse kirjutasin ma nädal tagasi, eelmisel neljapäeval, 14.05. Ei julgenud enne avaldada, sest kartsin midagi ära sõnuda. 😄

Eilne päev läheb ajalukku kui HUP ehk Heade Uudiste Päev. Esmalt rääkis Martin mulle ühte head uudist, mis päeva alguse üsna toredaks tegi. Vahepeal läksin ma jalutama ja kojutulles nägin, et sõbranna oli saatnud mulle uudise selle kohta, et alates uuest nädalast saavad isad uuesti sünnitusele kaasa (ja riburadapidi jagati seda uudist korduvalt nii titegrupis, siis kirjutas mulle veel sellest mu ema ja veel üks sõbranna). Ja päeva viimaseks heaks uudiseks oli see, et Martin hakkab homme koju sõitma!
Ma sellest viimasest võin kohe natuke pikemalt pajatada, sest liialdamata on see üks kõige hoolikamalt planeeritud "reise". Alustame siis üsna algusest ja proovin niimoodi kirjutada, et teid väga ei tüütaks, aga samas saaksite selge pildi. Igasse vahepeal toimunud pisidetaili laskuma ma ei hakka, aga sellele, mis ma siia kirjutan võite kohe kamaluga stressi, kirjavahetusi ja närveldamist otsa panna. 
Mina tulin Bukarestist ära 2. märtsil ja umbes nädal hiljem jäi kogu riik isolatsiooni. Võib vist öelda, et õigel ajal sain tulema. Martin on kodus istunud umbes poolest märtsist - st ei mingeid trenne ega mänge, lihtsalt kodus. Kusagile ilma mõjuva põhjuseta minna ei tohtinud ja iga kord kodust lahkudes pidi täitma deklaratsiooni, et kuhu sa lähed ja miks. Ma räägin - meil siin Eestis oli sellega võrreldes ikka väga lebo. Varem lahkuda ei saanud ta sellepärast, et hooaeg ei olnud ametlikult lõpetatud vaid lihtsalt pausil. Leping kohustab aga järgima reegleid, millest üleastumisel on trahvisummad ikka väääga mitme nulliga ja tagajärjed võivad üsna kehvad olla. Seega polnudki muud teha kui oodata! Sellel esmaspäeval pandi viimaks hooajale punkt ning kuna me juba nädalaid tagasi hakkasime mõtlema kuidas Martin koju saaks tuli nüüd lihtsalt kõik vormistada ja loota, et kõik laabub. See nädalatetagune planeerimine algas sellega, et uurisime erinevate riikide piiriületusvõimalusi, kes kuidagigi lubab ja kes ei luba üldse. See tähendas aga seda, et silma tuli peal hoida seitsme erineva riigi (läbimise järjekorras - Rumeenia, Ungari, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Eesti) seadustel, mis konkreetselt üleöö muutusid. Igahommikune guugeldamine sai juba traditsiooniks ja iga riigi Eesti saatkonda saatmiseks vajalikud meilid olid juba ammu draftides ootamas. 
Viimaste nädalate igapäevane hobi 🙃
Nüüdseks on kõigi riikidega suheldud, paberimajandus korras, laevapiletid olemas ja eriload saadud. Eile tuligi see viimane ja otsustav luba Ungarist, mille saamiseks tuli esitada avaldus sealsele politseile, et nad transiiti lubaksid ja õnneks see ka saabus (ungarikeelsena muidugi😄). 

Martini kodutee näeb seekord välja selline:
Rumeeniast Ungarisse (vajalik eriluba transiidiks)
Ungarist Austriasse
Austriast Tšehhi (vajalik saatkonna tõend)
Tšehhist Saksamaale
Saksamaalt praamiga Taani (Rostock-Gedser praamipiletid)
Taanist Rootsi (Öresundi sillapilet)
Rootsist Eestisse (Kapellskär-Paldiski laevapiletid).

Ja see oli see lühike kokkuvõte, ärge seda unustage! 😄

Kui kunagi veel lennupiletite ostmiseks läheb, siis vaatan seda asja juba hoopis teise pilguga. Varasemalt otsustasid kasvõi päev varem, et oh, lendan sinna või tänna, maksad oma paarsada euri ära ja minek. Seekord aga nädalatepikkune planeerimine, pidev kirjavahetus ja vähemalt 600€ maksev kojusõit. Mädness!
Nii haige mõelda, et nii suur töö on tehtud, aga tegelikult pole kojusõit ju veel alanudki. 😄 see oli alles eeltöö! 

Ja järgneva panin ma kirja esmaspäeval, 18.05. Omas kodus, Viimsis - hästi vaikselt tegutsedes, sest abikaasa alles magab. 😊

Ta on lõpuks siin! Peale kolme ööd-päeva sõitu, jõudis ta eile õhtul lõpuks koju. Jep, te arvate õigesti, et ma pikisilmi aknal ootasin ja iga saabuvat autot jälgisin. No mis te ise peale 2,5 lahusoldud kuud teeksite? 😄vähemalt sama, ma usun.
Et ma enam ilmaski lennureiside mugavust ei alahindaks ja ei vinguks kuni mõni lend hilineb siis panen ma lühidalt kirja selle kuidas ta koju jõudis. Reede hommikul hakkas Martin sõitma kella seitsme ajal. Sõit Ungari piirini läks lebolt ja pealelõunal oli ta kohal. Esimene murekoht tekkis siis kui meie väljavalitud piiripunktist kõik sõiduautod minema saadeti ja järgmisesse suunati. Samal päeval, 15.05, leebusid nimelt Rumeenias liikumispiirangud ja nagu ta ühelt piirivalvurilt kuulis siis oli sama päeva hommikust alates piiril täielik kaos olnud. Järgmises piiripunktis ootas Martin ligi 7 tundi, et Ungarisse saada. Kuna Ungari transiidiluba oli kuupäevaga määratletud, pidi ta Ungarisse sisenema ja sealt ka väljuma just 15. kuupäeva sees. Õnneks läks nii, et Ungari piiril vaadati dokumendid üle, kontrolliti palavikku ja oligi korras. Kujutate ette - 7 tundi ootamist ja umbes 2 minutit kontrolli ning üle piiri ta oligi. Ungarist viis tee juba Austriasse kus üllatuslikult ühtegi dokumenti ei küsitudki ja Austria läbimine läks kiirelt. Tšehhi piiri ületamise jaoks oli vajalik saatkonna tõend, mis taaskord just 15. kuupäeva kohta kehtis. Piirile aga jõudis Martin juba 16. kuupäeva sees, mis piirivalvuril suu veits krimpsu oli tõmmanud. Õnneks oli 7 tundi Ungari piiril passimist piisav seletus ja Tšehhi ta siiski pääses. 
Kui kojusõitu planeerisime siis mõtlesime, et esimese sõidupäeva ööks peab Martin jõudma Saksamaale. Seal nimelt puudus riigis viibimise kohta ajaline piirang ja oleks juba lebom olukord. Kuna selle Ungari piiriületuse tõttu kõik aga viibis siis läks see plaan natuke aia taha. Martin aga jonni ei jätnud ja kella poole kuueks hommikul jõudis ta üle Saksa piiri - selleks ajaks oli ta ärkvel olnud juba ligi 24-tundi. Mõned tunnid und ning edasi läks sõit juba Rostocki poole, kust ta praamiga Taani pidi sõitma. Piletid olid meil ostetud küll alles õhtusele praamile, aga kuna ka varasemal praamil kohti oli, sai ta lihtsalt varasemase praamiga üle. Edasi läks sõit juba läbi Rootsi ning koos väikeste puhkepausidega oli ta pühapäeva hommikul varakult sadamas kohal, et Kapellskär-Paldiski laevaga õhtuks Eestisse jõuda. 
Ootasin oma karantiini-croissanti!
Ning viimase osa sellest potitusest panen ma kirja täna, 21.05. 

Just ütlesin Martinile, et panen kõik kirja, sest varsti on nii kui nii muud asjad rohkem olulised ja kogu see Kolgata tee unub lihtsalt ära. Tegelikult ütles ta juba vist esmaspäeval, et see pikk tee koju on nagu mingi vana mälestus, sest kodus olla on nii hea ja kodusolek kompenseerib selle kolmepäevase teekonna sajaprotsendiliselt. 
Nüüd tuleb aga kenasti 14-päeva kodus karantiinis olla ja peale seda on juba vabadus käes. Selle kodusistumisega meil muidugi probleemi pole, sest kui ikka kaks ja pool kuud üksteist ei näe on kahekesi ülimõnus olla. 😊Õnneks lubab seadus ka karantiinis olles nina toast välja pista, et veidi õhku saada ja seda oleme me ka kasutanud. Järgides muidugi nõuet, et teiste inimestega mittemingisugust kokkupuudet ei toimuks.

Üritan veel enne nädala lõppu oma postitustega järjele saada ja rääkida muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on. Näiteks sellest kuidas sõbrannad mulle surprise-babyshoweri korraldasid ja kuidas ma nii toru olen, et sellise peo üldse ära unustanud olin. Mina! Mina, kes ma alati iga asja tähistan!? Veel viimaseid nädalaid saan ma oma udupea selle raseduse kaela ajada, hehe. 😊

esmaspäev, 11. mai 2020

Heast klienditeenindusest, emadepäevast ja 35. nädala ultraheliuuringust

Mul on üks reklaam, mis mulle nii väga meeldib, et isegi sellele mõtlemine ajab mulle naeru peale. Teate seda uut Coopi reklaami Tarmoga? No vot, sealt reklaamist see koht kus üks proua aktsendiga ütleb, et: "Tjarmo on taeva kinnngitus!". 😄Kuidas see koht ei saa meeldida, ma tahaks teada? Ütlesin juba Martinile ka, et ära üllatu kui meie poeg Tarmo nimeks saab. 😄
Rääkisin reedel juba Instagramis ka kui hea klienditeeninduse osaliseks ma sain. Tellisin nimelt Skriverust suure hunniku komme, osad neist ka emadepäeva pakkidesse panemiseks. Reedel saingi kõne Skriverust, et pakk on valmis, aga Viimsi pakiautomaadid nii täis, et pühapäevaks ma oma tellimust sealtkaudu kätte ei saaks. Õnneks töötavad seal sellised Tarmo-taolised taeva kingitused, kes pakkusid, et toovad paki mulle ise koju ära! Kui kena neist! Vähem kui poole tunniga oli mul pakk käes ja mure murtud. Osa maiustusi tellisin muidugi endale koju, aga siiani pole ma ühtegi pakki lahti teinud, sest kardan, et siis on kellad kah. 😄
Nädalavahetus möödus nii toredasti, et oleks lausa patt millegi üle kurta. Meil oli maal nii mõnus ja ma lihtsalt ei oska teile kirjeldada kui hea oli oma sugulasi üle mitme kuu näha. Siuke idüll, et võtab silma märjaks. 😄nagu öeldud oli meil terrassipidu, et mitte kõik koos pead-jalad ühes ruumis koos olla. Kes grillis, kes ajas kassi taga, kes sõidutas (või sai sõidutatud) aiakärus, kes mängis lastega memoriini või no midaiganes - kõigile jagus tegevust. Ma kunagi nooremana ei saanud aru, et meil nagu palju sugulasi oleks ja arvasin, et selline tihe suhtlus on igas peres tavaline. Nüüd aastatega ma olen muidugi aru saanud, et pigem on meie suguvõsa erand ja päris ausalt ka tõeline õnn. Ma ei kujutaks elu ilma nende inimesteta ettegi. Või noh, kujutaks ikka, aga see oleks üks üsna igav elu. 😄
Käisin täna üle kolme kuu ultrahelis (hetkel 35. nädal) ja ma ausalt iga jumala kord mõtlen kui heal tasemel arstiabi Eestis on! ITK-s on igatahes megatoredad arstid ja seletavad alati kõike nii hästi ja arusaadavalt, et iga kord lahkudes tunnen ma ennast sellise suhtluse eest tänulikuna. Ma kujutan ette, et näiteks ultraheliuuringut läbiviiv arst korrutab päevas kümneid ja kümneid kordi samu lauseid, aga sellest hoolimata suudab ta mind tundma panna, et tal on neid asju sama põnev öelda kui minul kuulda.. väga suur oskus mu arust - panna patsienti ennast erilisena tundma. Igatahes on mu pojul mõnus olla, kükitab seal kenasti peaseisus ja luksub. 😄kaalu on hetkel ennustatavalt 2,5 kilogrammi ligi ja seda ohtu, et sünnitust suurema kaalu tõttu esile kutsuma peaks, ei ole. Seega - las küpseb kuni õige ajani.
Enne kojutulekut käisin veel Prismas ja ostsin oma nädala kaubad ära. Poodi minnes sadas vihma ja poest väljudes juba laia lund. Ma ütleks, et uskumatu, aga samas ei ole ju. 😄lihtsalt Eestimaa ilm! Koduteel meenus, et mul ju rõdul lillepotid ja hakkasin kohe muretsema, et äkki need juba heidavad vaikselt lume all hinge. Nii kui ukse lukust lahti keerasin viskasin oma jätsid sügavkülma (sest prioriteedid siiski) ja vinnasin oma rõdupotid tuppa. Need olid muidugi ääreni vett täis sadanud ja oi kui rasked. Transportisin nad vanni taastuma ja loodan, et neist ikka eluloomad saavad, sest muidu oleks ma küll äraütlemata kurb. 
Täna on ju muidu veel e-smaspäev, mis tähendab, et üsna paljud e-poed pakuvad täitsa asjalikke allahindlusi. Ma hakkangi nüüd poodide lehti sirvima, sest mul on mõned asjad listis, mida ma varem ära osta pole raatsinud ja nüüd on ehk õige aeg käes.
Olete juba midagi tänaste soodukate raames ostnud ka? Või äkki hoopis ootate, et midagi kindlat allahindlusesse läheks?

neljapäev, 7. mai 2020

Viimase aja toidupoe-lemmikud

Nii kaua kui ma olen Eesti ja Rumeenia vahet käinud, olen ma alati öelnud, et iga kord Eestisse tulles ja toidupoodi minnes läheb mul seal ilmatuma kaua aega, sest alati on lettidel nii palju uusi tooteid, mida proovida tahaks. No nüüd olen ma Eestis juba mitmendat kuud jutti ja ikka avastan asju, mida ma varem näinud pole! Täitsa hull kuidas siin ikka toiduainetööstus areneb! 

Näiteks olen ma viimasel ajal avastanud Tere kodujuustu karulaugupestoga. No megahea! Parajalt kreemine ja parajalt soolane, ise nagu maitset timmima ei peakski - pista aga lusikas sisse ja kuku kühveldama! Tõukas mu vana lemmiku - kodujuustu soolakurgi ja tilliga ikka suure kaarega troonilt. Ma juba kujutan ette kui hästi see kodujuust koos värske keedukartuli ja võiga maitseb.. ok, ma ei tohi sellest unistada enam, muidu pean ise pojale ostetud ilasalli endale kaela riputama.

Siis olen ma ära proovinud Idülli jäätised. Lemmikuks neist on kookosjäätis maapähkliga. Mulle üldse kookos väga meeldib ja sellepärast ei tulnud üldse üllatusena, et just see sortimendist mu lemmikuks sai. Ainult ma tahaks, et see jäätis suurem oleks. Nagu see tuutu tundub mulle kuidagi väike. Ahniste värk. 😄 Aga teate mis!? Saan aru, et järgnevaga võin ma suht Eesti kodakondusest loobuda, aga.. ma ei ole kunagi proovinud näiteks ühtegi La Muu jäätist! On need tõesti nii fenomenaalsed nagu räägitakse?
Tavalisi krõpse pole ma söönud juba ammu. Ühe korra proovisin ja kogu see sool ja rasv ajas mul südame nii pahaks, et peale seda pole üldse isutanudki. Parem oleks, et see nii jääks ka. 😄 küll aga meeldivad mulle ühed riisikrõpsud, nimelt need juustumaitselised riisikrõpsud. Ei ole liiga soolased, ei ole rasvased, aga on hästi krõbedad ja kerged. 

Onutütar nuiab mu käest koguaja taarat, sest tal on üks programm käsil, mille tarbeks taarat vaja läheb. Ja saate aru, peale rasedaks jäämist ei teki mul üldse pudeleid ega purke! Ma lihtsalt ei osta enam mingeid jooke. Hommikul joon kohvi ja päeva jooksul vett, vahel harva ka mahla. See üks mahl mida ma aeg-ajalt ostan on ploomimahl. Ma paar postitust tagasi rääkisin aeglasest seedimisest ja kiividest. Samal teemal oli meil juttu ka titegrupis ning seal keegi soovitas lahenduseks vot seda Rynkeby mahla, mis on tehtud kuivatatud ploomidest. Ma nüüd ostsin seda ja see tõesti maitseb täpselt nagu kuivatatud ploomid. Kindlasti on see mahl vähem magus kui tavaline ploomimahl ja niimoodi kulistades seda juua ei kannata, sest tal on ikka üsna intensiivne maitse. AGA! Mulle on ta isegi meeldima hakanud ja seda võin ma ka öelda, et oma eesmärki ta täidab. Seega, kellel "rohtu" vaja, siis näiteks Selverist saab. 😄

Neid uusi Eesti Pagari kooke (õunakooki ja rukki-mustikakooki täpsemalt) proovisin ma ka, aga sellist "vau!" emotsiooni nad minus ei tekitanud. Koogid nagu koogid ikka. Polnud üldse halvad, aga polnud ka midagi erakordset. Kusagile küllaminnes võib kaasa haarata, ega nad söömata ei jää. Hakkasin praegu mõtlema, et mis minu selline go-to kook on üldse.. Äkki Brita kook või beseerull värskete marjadega? Vist küll, ega muud ka ei meenu praegu. A mis teil selline kindlapeale mineku kook on, mis kunagi alt ei vea? Pean siis silmas just midagi sellist, mida poest-kohvikust kaasa ostate.

Saare ahjuõuna jogurtikreemist ma juba rääkisin. Proovisin ka mango oma ära ja pean ütlema, et ahjuõuna oma on endiselt lemmik. Tõesti hea asi! Olin lausa siuke maias, et panin ahjuõuna jogurtikreemi eelpool mainitud Eesti Pagari õunakoogile peale, hehee. 

Rääkige mulle, mis head kraami teie viimasel ajal avastanud olete? Äkki saan veel midagi uut ja põnevat proovida. 😊

kolmapäev, 6. mai 2020

Minu viimane mitte-emadepäev

Väikestes asjades võib ikka nii palju rõõmu leida. Mõni aeg tagasi ma kirusin siin, et paganama lagled lasid mu akna suure kaarega täis. Ise pole ma seda akent puhastada saanud. Kujutage ette siis mitu tirelit ma viskasin kui eile majahalduri kirja lugesin, mis ütles, et tänasest on meie majal akende pesu!? Tirelid olid muidugi sellised, et neid peabki ainult ette kujutama, päriselt ei visanud ma ühtegi. 😄ma räägin, väikesed rõõmud!

Käisin enne jalutamas ja oi kui mõnus oli! Keegi niitis kusagil muru, võililled õitsesid ja mere ääres oli nii soe. Ükspäev muuseas jalutasin mööda rannaäärt nii kaugele kui sai ja pöörasin siis otsa ringi, et kodupoole tagasi kõmpida. Tagasitee oli kordades raskem! Kõht hakkas mu tempot aina aeglasemaks tõmbama ja vahepeal pidin lausa kivile istuma ning hinge tõmbama nagu üks väike ümmargune padakonn. Pärast vaatasin äpist, et jalutasin seda viit kilomeetrit (koos puhkepausiga) poolteist tundi! Täielik tigu.
Üldsegi olen ma viimastel päevadel rohkem väsinud ja vajan ka rohkem unetunde (praegu ka muideks haigutan). Mingi kaheksanda kuu värk? Issand jumal, kaheksas kuu! Mul on siuke tunne, et ma nagu alles oleks testil kahte triipu näinud ja nüüd juba kaheksas kuu? Mis see elu hakkabki nüüd nii kiires tempos minema või? Hjeelp, ma kardan!
Esmaspäeval on mul lõpuks ultraheli ja ehk kuulen ma arstilt ka infot selle kohta kui suur mu poju juba on. Ma nagu ise ei usu, et ta mingi hiiglaps oleks, sest vats mul ülemäära suur ei ole ja kaalu on vist ka juures kusagil kümne kilo kanti. Samas.. kas see loeb üldse midagi või on seal mingit seost? Äkki see kümme kilo ongi puhtalt laps? 😄vot siiiiis oleks ma küll plindris kuidas seda masuurikat sealt välja meelitada. 😄
Kui kellelegi silma hakkab miks üks avatud tab "padakonn" ütleb siis selleks, et ma tahtsin teada kas sellist konna päriselt ka olemas on või on see jälle mu ettekujutuse vili. 😄ma kusjuures väga tihti guueldan erinevaid sõnu, sest ei saa aru kas need on päris sõnad või mu "oma keel".
Kust teie arvates linna parimat kringlit saab? Ma millalgi talvel katsetasin erinevaid ja guugeldasin ja otsisin ning minu isiklikuks lemmikuks sai Cafe Boulevardi šokolaadikringel. Appiii kui hea! Tegingi eile nädalavahetuseks tellimuse ära, sest meie traditsioon sugulastega on emadepäeval vanaema juures kokku saada ja tähistada. Meid on kokku muidu lausa kolmkümmend kolm inimest (paljud muidugi tulla ei saa, sest elavad kaugel ja ühtlasi it's corona time). Seekord tuleb asja mõistusega võtta ja, et me seal pead-jalad koos ei istuks mingisuguseid alternatiive leida. Õnneks sai meil just terrass valmis ja nii saabki õue kolida ning igaühe oma aianurka istuma panna. Menüü on igatahes paigas ja ülesanded ära jaotatud. Lastele uus liivakast ehitatud ja programm välja mõeldud. Emadepäev võib tulla! 
Täitsa naljakas mõelda, et seekordne emadepäev on minu viimane emadepäev kui ma ise veel ema ei ole. Kas ma järgmisel aastal tunnen ennast kuidagi teisiti ka? Äkki olen lihtsalt nii väsinud, et mul on täitsa poogen mis päev parasjagu on, laske ainult inimesel magada. 😄

Lähen nüüd viskan ühe Rennie hinge alla, sest mul on jälle kõrvetised platsis. Enam pole vahet kas ma olen kurguni täis või on söömisest tunde möödas, ikka kõrvetab. Siuke tunne, et mu sisemus on umbes selline, et keel lõppeb ja magu algab. Rõve, ma tean. 😄

esmaspäev, 4. mai 2020

Kalmistumõtted ja muud vähem morbiidsed mõtted

No mis toimub, sõbrakesed? Tunnete, et suurem oht on möödas ja võiks pisitasa hakata mingil määral tavaellu tagasi pöörduma? Mina igatahes tunnen küll (ma ei ütle, et mu arvamus see ainuõige on). Võõrastele lähedale ei roni ja sugulasi musimopsudega üle ei külva, aga maakodus olen käinud ja inimesi näinud ja lausa ühe laua taga oleme ka söönud. Meie suguvõsas on muidugi peaaegu kõik kodust töötavad inimesed, kes juba märtsi algusest isolatsioonis on elanud ja eks seetõttu me oleme ka julgenud kohutuda. Nagu öeldud siis kõike ikka mõistlikkuse piirides ja õilsate eesmärkide nimel. Maakodu on meil suur ja alates eelmisest suvest on käinud üks tubli juurdeehitus. Selle tõttu oli ka pool hoovi üles kaevatud ja nüüd on asjad sealmaal, et 20 tonni mulda on laiali tassitud ja riisutud, muruseeme külvatud ja isegi uus terrass valmis saanud. No ja see juurdeehitus on ka valmis muidugi. 
Ärge arvake, et ma mingi suur töörügaja oleks olnud, ma lihtsalt pläkutasin ja vaatasin kuidas teised tööd tegid ning vajadusel olin köögitoimkonnas abiks. Teate küll seda suure pere värki - üks söögikord saab läbi ja juba peab hakkama järgmist ette valmistama. 
Tegelt käisime reedel veel surnuaias ja tegime seal natuke korda, riisusime ja istutasime lilli ja siuke tavakas korrastustöö. Arutasime empsiga, et huvitav kaua veel aega läheb enne kui kalmistud päris "moest lähevad". Seda just selles mõttes, et me mõlemad olime ühel meelel, et kui meie tund kunagi tuleb, siis kirstumatust me ei taha, pigem ikka tuhastamist ja kusagile ilusasse kohta vabaks laskmist. Ma muidugi ei tea kui paljud üldse seda teemat arutavad või sellele mõelnud on, aga kuidas teie enda viimset puhkepaika ette kujutanud olete? Kalmistul? Kodukalmistul? Sooviksite ka tuhastamist?
Mitte nii morbiidsetel teemadel jätkates, siis korjasin eile maalt koju lilli ja kohe on nii mõnus ja kevadine kodus olla. Ma muideks ei jaksa ära oodata kuni sirelid ja piibelehed õitsema hakkavad, sest need mõlemad on mu suured lemmikud. Sinna läheb muidugi veel tubli kuukene aega, aga kus mul kiiret.
Onju mõnus? 😊
Veel korraks nädalavahetuse juurde tagasi minnes, siis reede öösel tundsin ma ennast niii raskelt. Pole elus sellist tunnet veel tundnud, et appikene, mu kõht lihtsalt kukub küljest ära või rebeneb keskelt pooleks. Voodis külje keeramine nõudis ikka sellist pingutust, et oleks medalit väärinud. Oli vaja neid maasikaid enne voodisseminekut mugida, eks! Laupäeval üritasin selle eest väga lebolt võtta, käisin jalutamas ja ei pingutanud söömisega üle ning tundsingi ennast kohe palju paremini. Eile sai muideks juba 34. rasedusnädal täis ja sellisel pidulikul puhul tegin endast täna hommikul paar (peegel)pilti, et kunagi tore vaadata oleks milline vahva vatsake mul ees on. Nagu vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et polegi nii hullud lood ja kasvuruumi paistab veel olevat.. siis meenus, et hommikul ongi see kõht hulga väiksem kui õhtuks ja polnud see enesehinnang nii kõrge enam midagi. 😄
Tõmban nüüd viimased mahtuvad õueriided selga ja lähen jalutan natuke. Suuri plaane mul tänaseks taaskord ei ole (üllatus!), aga küll ma kuidagi selle päeva ära sisustatud saan. Ma olen selles juba väga osav.