esmaspäev, 4. mai 2020

Kalmistumõtted ja muud vähem morbiidsed mõtted

No mis toimub, sõbrakesed? Tunnete, et suurem oht on möödas ja võiks pisitasa hakata mingil määral tavaellu tagasi pöörduma? Mina igatahes tunnen küll (ma ei ütle, et mu arvamus see ainuõige on). Võõrastele lähedale ei roni ja sugulasi musimopsudega üle ei külva, aga maakodus olen käinud ja inimesi näinud ja lausa ühe laua taga oleme ka söönud. Meie suguvõsas on muidugi peaaegu kõik kodust töötavad inimesed, kes juba märtsi algusest isolatsioonis on elanud ja eks seetõttu me oleme ka julgenud kohutuda. Nagu öeldud siis kõike ikka mõistlikkuse piirides ja õilsate eesmärkide nimel. Maakodu on meil suur ja alates eelmisest suvest on käinud üks tubli juurdeehitus. Selle tõttu oli ka pool hoovi üles kaevatud ja nüüd on asjad sealmaal, et 20 tonni mulda on laiali tassitud ja riisutud, muruseeme külvatud ja isegi uus terrass valmis saanud. No ja see juurdeehitus on ka valmis muidugi. 
Ärge arvake, et ma mingi suur töörügaja oleks olnud, ma lihtsalt pläkutasin ja vaatasin kuidas teised tööd tegid ning vajadusel olin köögitoimkonnas abiks. Teate küll seda suure pere värki - üks söögikord saab läbi ja juba peab hakkama järgmist ette valmistama. 
Tegelt käisime reedel veel surnuaias ja tegime seal natuke korda, riisusime ja istutasime lilli ja siuke tavakas korrastustöö. Arutasime empsiga, et huvitav kaua veel aega läheb enne kui kalmistud päris "moest lähevad". Seda just selles mõttes, et me mõlemad olime ühel meelel, et kui meie tund kunagi tuleb, siis kirstumatust me ei taha, pigem ikka tuhastamist ja kusagile ilusasse kohta vabaks laskmist. Ma muidugi ei tea kui paljud üldse seda teemat arutavad või sellele mõelnud on, aga kuidas teie enda viimset puhkepaika ette kujutanud olete? Kalmistul? Kodukalmistul? Sooviksite ka tuhastamist?
Mitte nii morbiidsetel teemadel jätkates, siis korjasin eile maalt koju lilli ja kohe on nii mõnus ja kevadine kodus olla. Ma muideks ei jaksa ära oodata kuni sirelid ja piibelehed õitsema hakkavad, sest need mõlemad on mu suured lemmikud. Sinna läheb muidugi veel tubli kuukene aega, aga kus mul kiiret.
Onju mõnus? 😊
Veel korraks nädalavahetuse juurde tagasi minnes, siis reede öösel tundsin ma ennast niii raskelt. Pole elus sellist tunnet veel tundnud, et appikene, mu kõht lihtsalt kukub küljest ära või rebeneb keskelt pooleks. Voodis külje keeramine nõudis ikka sellist pingutust, et oleks medalit väärinud. Oli vaja neid maasikaid enne voodisseminekut mugida, eks! Laupäeval üritasin selle eest väga lebolt võtta, käisin jalutamas ja ei pingutanud söömisega üle ning tundsingi ennast kohe palju paremini. Eile sai muideks juba 34. rasedusnädal täis ja sellisel pidulikul puhul tegin endast täna hommikul paar (peegel)pilti, et kunagi tore vaadata oleks milline vahva vatsake mul ees on. Nagu vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et polegi nii hullud lood ja kasvuruumi paistab veel olevat.. siis meenus, et hommikul ongi see kõht hulga väiksem kui õhtuks ja polnud see enesehinnang nii kõrge enam midagi. 😄
Tõmban nüüd viimased mahtuvad õueriided selga ja lähen jalutan natuke. Suuri plaane mul tänaseks taaskord ei ole (üllatus!), aga küll ma kuidagi selle päeva ära sisustatud saan. Ma olen selles juba väga osav.

6 kommentaari:

  1. Anonüümne4/5/20

    Mina kui noorem inimene olen ka mõelnud, et pigem sooviksin tuhastamist ning ka enamus sõbrad (kellega sellist teemat olen arutanud), tunduvad sama meelt olevat. Lisaks olen vahel mõelnud, et mingi hetk saavad ju surnuaiad nii täis ka, et kaua sa neid ikka laiendad. Muidugi on tähtis vahel esivanemate haual käia ja neid korras hoida, aga mina ei tunne, et ma peaksin ilmtingimata olema maetud oma sugulaste juurde, niikuinii seal enam ruumi ei ole. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahahahaa, hea tähelepanek. 😄 ühtlasi mõtlen ma ka nii, et mälestus lahkunud inimesest on siiski minu peas, mitte ühel platsil surnuaias.

      Ei tea kas tahad üldse järgnevat lugeda, aga olen sind hoiatanud.. mõned aastad tagasi oli ühe minu eakama sugulase matus ning traditsiooni kohaselt hauda kinni ajades tulid mullahunnikust kellegi teise maised jäänused välja. Ühest küljest scares the shit out of me, aga teisalt jällegi mõistetav, et see on füüsilise elu tavapärane protsess. Eks kõik keskkonnaga toimuvad muutused põhjustavad ka kõdunemisprotsesside aeglustumist..

      Kustuta
  2. Anonüümne5/5/20

    See, et ruumi pole pere hauaplatsil, ei ole tuhastamise puhul ju probleem - urne annab ritta panna ohtralt, erinevalt kirstumatusest ei nõua need ju mingit erilist ruumi. Morbiidne teema küll, aga iseenesest on väga hea, kui sellised asjad on aegsasti selgeks räägitud ja igaüks saanud lähimatele pereliikmetele oma eelistused välja öelda - osale inimestest tundub tuhastamine ilmvõimatu, teistele jälle väga sobiv, selliseid valikuid peaks teadma. Meie vanaema soovis raudkindlalt tuhastamist, aga tema naabrinaine heidab meile seda siiani, aastaid hiljem, ikka veel aeg-ajalt ette, et kuidas te ikka nii tegite ja tema eluilmaski ei usu et see oli vanaema soov.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanem generatsioon on vist tõesti enamuses kirstumatuse traditsiooni jälgiv - teised ajad, teised kombed. Kui see oli teie vanaema soov ja teie seda soovi täitsite, siis arvaku kõrvalseisjad mis aga tahavad. Igaühel on võimalus on arvamust avaldada, aga õnneks ei tähenda see seda, et seda arvesse võtma peaks.

      Kustuta
  3. Katariin8/5/20

    Ma olen mõelnud, et tahaks tuhastamist ja seda, et tuhk kuskile tähendusega ägedasse kohta vabaks lastaks(täiega meeldib see su väljend ��). Et kui mu kallid mind meenutada tahaks, siis saaksid sinna minna ja mulle mõelda.

    Aga ilmselt peaks kohta hoolikalt valima, muidu võib juhtuda, et lased tuha ntx mererannale puistata, aga 10a pärast on seal kortermaja ees ning mälestusrännakuid imelik korraldada :D
    Ja kui ntx Hawaii on mimu jaoks eriline koht, siis tuha sinna toimetamine tundub keeruline :D Et ei olegi nii lihtne kriteeriumitele vastavat kohta leida :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõte on ilus, et tuhk kusagile erilisse kohta jätta.. samas ma usun ka seda, et inimesed mõtlevad lahkunu peale ka täitsa niisama, ilma, et peaks näiteks kalmistule minemagi. Mina tunnen küll, et surnuaias käimine ei pane mind nende peale rohkem mõtlema keda enam ei ole. Pigem meenuvad täiesti lambihetkedel mingisugused mälestused. Näiteks iga kord kui me Martiniga üksteisele pullides "nägemist" asemel "nägemiin" ütleme, meenub mulle minu vanatädi, kes just seda sõna kasutas. Või kuidas ma alles ükspäev jalutamas käies mõtlesin milliseid pilte minu vanaisa maalis.. ise ka ei tea kuidas need mõtted minuni jõuavad, aga näed, jõuavad.

      Kustuta