neljapäev, 21. mai 2020

Kolgata tee ehk mu karantiini-croissant jõudis lõpuks koju!

Selle postituse kirjutasin ma nädal tagasi, eelmisel neljapäeval, 14.05. Ei julgenud enne avaldada, sest kartsin midagi ära sõnuda. 😄

Eilne päev läheb ajalukku kui HUP ehk Heade Uudiste Päev. Esmalt rääkis Martin mulle ühte head uudist, mis päeva alguse üsna toredaks tegi. Vahepeal läksin ma jalutama ja kojutulles nägin, et sõbranna oli saatnud mulle uudise selle kohta, et alates uuest nädalast saavad isad uuesti sünnitusele kaasa (ja riburadapidi jagati seda uudist korduvalt nii titegrupis, siis kirjutas mulle veel sellest mu ema ja veel üks sõbranna). Ja päeva viimaseks heaks uudiseks oli see, et Martin hakkab homme koju sõitma!
Ma sellest viimasest võin kohe natuke pikemalt pajatada, sest liialdamata on see üks kõige hoolikamalt planeeritud "reise". Alustame siis üsna algusest ja proovin niimoodi kirjutada, et teid väga ei tüütaks, aga samas saaksite selge pildi. Igasse vahepeal toimunud pisidetaili laskuma ma ei hakka, aga sellele, mis ma siia kirjutan võite kohe kamaluga stressi, kirjavahetusi ja närveldamist otsa panna. 
Mina tulin Bukarestist ära 2. märtsil ja umbes nädal hiljem jäi kogu riik isolatsiooni. Võib vist öelda, et õigel ajal sain tulema. Martin on kodus istunud umbes poolest märtsist - st ei mingeid trenne ega mänge, lihtsalt kodus. Kusagile ilma mõjuva põhjuseta minna ei tohtinud ja iga kord kodust lahkudes pidi täitma deklaratsiooni, et kuhu sa lähed ja miks. Ma räägin - meil siin Eestis oli sellega võrreldes ikka väga lebo. Varem lahkuda ei saanud ta sellepärast, et hooaeg ei olnud ametlikult lõpetatud vaid lihtsalt pausil. Leping kohustab aga järgima reegleid, millest üleastumisel on trahvisummad ikka väääga mitme nulliga ja tagajärjed võivad üsna kehvad olla. Seega polnudki muud teha kui oodata! Sellel esmaspäeval pandi viimaks hooajale punkt ning kuna me juba nädalaid tagasi hakkasime mõtlema kuidas Martin koju saaks tuli nüüd lihtsalt kõik vormistada ja loota, et kõik laabub. See nädalatetagune planeerimine algas sellega, et uurisime erinevate riikide piiriületusvõimalusi, kes kuidagigi lubab ja kes ei luba üldse. See tähendas aga seda, et silma tuli peal hoida seitsme erineva riigi (läbimise järjekorras - Rumeenia, Ungari, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Eesti) seadustel, mis konkreetselt üleöö muutusid. Igahommikune guugeldamine sai juba traditsiooniks ja iga riigi Eesti saatkonda saatmiseks vajalikud meilid olid juba ammu draftides ootamas. 
Viimaste nädalate igapäevane hobi 🙃
Nüüdseks on kõigi riikidega suheldud, paberimajandus korras, laevapiletid olemas ja eriload saadud. Eile tuligi see viimane ja otsustav luba Ungarist, mille saamiseks tuli esitada avaldus sealsele politseile, et nad transiiti lubaksid ja õnneks see ka saabus (ungarikeelsena muidugi😄). 

Martini kodutee näeb seekord välja selline:
Rumeeniast Ungarisse (vajalik eriluba transiidiks)
Ungarist Austriasse
Austriast Tšehhi (vajalik saatkonna tõend)
Tšehhist Saksamaale
Saksamaalt praamiga Taani (Rostock-Gedser praamipiletid)
Taanist Rootsi (Öresundi sillapilet)
Rootsist Eestisse (Kapellskär-Paldiski laevapiletid).

Ja see oli see lühike kokkuvõte, ärge seda unustage! 😄

Kui kunagi veel lennupiletite ostmiseks läheb, siis vaatan seda asja juba hoopis teise pilguga. Varasemalt otsustasid kasvõi päev varem, et oh, lendan sinna või tänna, maksad oma paarsada euri ära ja minek. Seekord aga nädalatepikkune planeerimine, pidev kirjavahetus ja vähemalt 600€ maksev kojusõit. Mädness!
Nii haige mõelda, et nii suur töö on tehtud, aga tegelikult pole kojusõit ju veel alanudki. 😄 see oli alles eeltöö! 

Ja järgneva panin ma kirja esmaspäeval, 18.05. Omas kodus, Viimsis - hästi vaikselt tegutsedes, sest abikaasa alles magab. 😊

Ta on lõpuks siin! Peale kolme ööd-päeva sõitu, jõudis ta eile õhtul lõpuks koju. Jep, te arvate õigesti, et ma pikisilmi aknal ootasin ja iga saabuvat autot jälgisin. No mis te ise peale 2,5 lahusoldud kuud teeksite? 😄vähemalt sama, ma usun.
Et ma enam ilmaski lennureiside mugavust ei alahindaks ja ei vinguks kuni mõni lend hilineb siis panen ma lühidalt kirja selle kuidas ta koju jõudis. Reede hommikul hakkas Martin sõitma kella seitsme ajal. Sõit Ungari piirini läks lebolt ja pealelõunal oli ta kohal. Esimene murekoht tekkis siis kui meie väljavalitud piiripunktist kõik sõiduautod minema saadeti ja järgmisesse suunati. Samal päeval, 15.05, leebusid nimelt Rumeenias liikumispiirangud ja nagu ta ühelt piirivalvurilt kuulis siis oli sama päeva hommikust alates piiril täielik kaos olnud. Järgmises piiripunktis ootas Martin ligi 7 tundi, et Ungarisse saada. Kuna Ungari transiidiluba oli kuupäevaga määratletud, pidi ta Ungarisse sisenema ja sealt ka väljuma just 15. kuupäeva sees. Õnneks läks nii, et Ungari piiril vaadati dokumendid üle, kontrolliti palavikku ja oligi korras. Kujutate ette - 7 tundi ootamist ja umbes 2 minutit kontrolli ning üle piiri ta oligi. Ungarist viis tee juba Austriasse kus üllatuslikult ühtegi dokumenti ei küsitudki ja Austria läbimine läks kiirelt. Tšehhi piiri ületamise jaoks oli vajalik saatkonna tõend, mis taaskord just 15. kuupäeva kohta kehtis. Piirile aga jõudis Martin juba 16. kuupäeva sees, mis piirivalvuril suu veits krimpsu oli tõmmanud. Õnneks oli 7 tundi Ungari piiril passimist piisav seletus ja Tšehhi ta siiski pääses. 
Kui kojusõitu planeerisime siis mõtlesime, et esimese sõidupäeva ööks peab Martin jõudma Saksamaale. Seal nimelt puudus riigis viibimise kohta ajaline piirang ja oleks juba lebom olukord. Kuna selle Ungari piiriületuse tõttu kõik aga viibis siis läks see plaan natuke aia taha. Martin aga jonni ei jätnud ja kella poole kuueks hommikul jõudis ta üle Saksa piiri - selleks ajaks oli ta ärkvel olnud juba ligi 24-tundi. Mõned tunnid und ning edasi läks sõit juba Rostocki poole, kust ta praamiga Taani pidi sõitma. Piletid olid meil ostetud küll alles õhtusele praamile, aga kuna ka varasemal praamil kohti oli, sai ta lihtsalt varasemase praamiga üle. Edasi läks sõit juba läbi Rootsi ning koos väikeste puhkepausidega oli ta pühapäeva hommikul varakult sadamas kohal, et Kapellskär-Paldiski laevaga õhtuks Eestisse jõuda. 
Ootasin oma karantiini-croissanti!
Ning viimase osa sellest potitusest panen ma kirja täna, 21.05. 

Just ütlesin Martinile, et panen kõik kirja, sest varsti on nii kui nii muud asjad rohkem olulised ja kogu see Kolgata tee unub lihtsalt ära. Tegelikult ütles ta juba vist esmaspäeval, et see pikk tee koju on nagu mingi vana mälestus, sest kodus olla on nii hea ja kodusolek kompenseerib selle kolmepäevase teekonna sajaprotsendiliselt. 
Nüüd tuleb aga kenasti 14-päeva kodus karantiinis olla ja peale seda on juba vabadus käes. Selle kodusistumisega meil muidugi probleemi pole, sest kui ikka kaks ja pool kuud üksteist ei näe on kahekesi ülimõnus olla. 😊Õnneks lubab seadus ka karantiinis olles nina toast välja pista, et veidi õhku saada ja seda oleme me ka kasutanud. Järgides muidugi nõuet, et teiste inimestega mittemingisugust kokkupuudet ei toimuks.

Üritan veel enne nädala lõppu oma postitustega järjele saada ja rääkida muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on. Näiteks sellest kuidas sõbrannad mulle surprise-babyshoweri korraldasid ja kuidas ma nii toru olen, et sellise peo üldse ära unustanud olin. Mina! Mina, kes ma alati iga asja tähistan!? Veel viimaseid nädalaid saan ma oma udupea selle raseduse kaela ajada, hehe. 😊

4 kommentaari:

  1. Anonüümne21/5/20

    Nii tore, et te jälle koos saate olla! Elasin ka kaasa juba, sest 2,5 kuud tundub niii pikk aeg. Kas te nüüd saate kogu suve koos olla?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas, aitäh Sulle! "Õnneks" pole see meil esimene kord pikemalt üksteisest eemal olla, nii et oleme sellise asjaga üsna harjunud. Praeguseks tundub see lahusolek juba midagi sellist, mis ilmatuma ammu oli, mitte alles eelmisel nädalal. 😄
      Kogu suve mitte, sest Martinil hakkab hooaeg juba augusti lõpus ning enne seda hakkab mitmenädalane ettevalmistusperiood. Tavaliselt läheb tema Eestist ära millalgi juuli teisel nädalal.

      Kustuta
  2. Katariin22/5/20

    Oi mul on hea meel!! Lõpuks ometi saate koos olla!
    Loodetavasti pojake ootab kenasti issi karantiiniaja lõpuni, et ei tekiks probleeme sünnitusele kaasa tulekuga. Või seda otsustatakse nagunii testi alusel?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle!
      Jep, iga jumala päev loeme talle sõnu peale, et enne 1. juunit ta tulla ei tohi. Ei imestaks kui ta nii kuulekas oleks kui ta reaalselt 1.06 sünnikski. 😄
      Isadele minuteada testi ei tehta, lihtsalt tervisedeklaratsioon tuleb täitsa ja terve sünnituse aja peab maski kandma. Kuna aga Martin nii kui nii 1. juunini karantiinis olema peab, siis enne seda pojuke välja kolima hakata ei tohi. 😜

      Kustuta