teisipäev, 16. juuni 2020

HUGO

Olen seda postitust kirjutanud juba nädalajagu, sest elu vastsündinuga - blogimine pole lihtsalt mõneks ajaks prioriteet. 


Nädal tagasi, kolmapäeva hommikul, 03.06, kirjutasin ma kodus letterboardile nii:
Tähtaeg oli mul küll alles 14. juunil, aga ilmselgelt ootasin ma juba ammu, et beebi mingisugustki märki näitaks, et ta väljakolimise peale mõtlema on hakanud. Seni aga polnud mitte midagi, kohe mitte märgiraasugi. Niisiis elasime me oma tavalist elukest - Martin viis auto hooldusesse ja ma töllerdasin kaasa, et ta üksi seniks ootama ei peaks. Jalutasime hooldusest Telliskivisse, sõime kooki ja jalutasime tagasi autole järgi. Isegi 10 000 sammu ei tulnud täis. Hiljem vedelesime kodus diivanil ja juba enne kella üheksat olin ma kole unine. Umbes-täpselt kell üheksa otsustasin ma ennast püsti ajada, et vannituppa minna. Nii kui ma hoogu võtsin, et peps diivanilt püsti saada tundsin ma alakõhus sellist väikest sooja torget ja märgi dresse. "Issand, kas ma lasin ennast just täis!?", oli minu esimene reaktsioon Martinile. Samas teadsin ma kohe, et tavaline peepee see küll pole. 😄
Mõlema näkku tuli automaatselt selline suur ja ärev naeratus, et okei, see ongi päriselt käes! Pojake tahab sündida!
Läksin vannituppa ja sain kinnitust, et täis ma ennast ei lasknud, juhhuu! Lootevesi oli täiesti selge ja mingeid valusid ma ei tundnud. Nii kui vannitoaukse lahti tegin seisis mu ees juba teksades Martin, kes kusagile minema paistis hakkavat. 😄Ma olin muidugi nii, et whoa, tõmbame pidurit, mina küll veel kusagile ei lähe! Kindluse mõttes helistasin valveämmakale ja rääkisin olukorrast. Ta kinnitas mu arvamust, et kusagile kiiret ei ole, valusid ju ei olnud ja proovigu ma kodus puhata kuni saab. No proovi sa siis puhata kui midagi nii olulist ees on!
Vesi aga vaikselt nirises ja ega ma suurt teha ei osanudki. Vaikselt hakkas eralduma limakork, mis mind väga põnevusse ajas, sest ma jubedalt tahtsin näha, mis imeloomaga ikkagi tegu on. 😄Koristasin natuke vannituba ja panin veel viimaseid puuduolevaid asju kokku. Vaikselt hakkas alakõhtu tulema selline päevade-kõhuvalu, aga midagi erilist see küll ei olnud. Kuna vesi ikka nirises ja ei osanud nagu niimoodi "nõrgudes" olla, kobisin ma hoopis vanni solberdama. Istusin seal mõnda aega ja ajasin Martiniga juttu ning eks ajapikku läks ka kõht valusamaks. Mingil hetkel otsustasin ma, et aitab, vaja pikutama minna, sest pikk päev oli seljataga ning on vaja jõudu koguda. Läksime voodisse ja kuigi und ei olnud, sundisin ma ennast silmi kinni hoidma. Lamasime niimoodi mitu tundi ja valu läks tõesti suuremaks. Magamisest muidugi ei tulnud midagi välja, sest no kuidas sa magad kui umbes iga seitsme minuti tagant valu tuleb. Südaöö paiku käisin ma pissil ja märkasin, et lootevesi on natuke punakas. Otsustasime Martiniga, et käime haiglas kontrollis - ja tõesti ainult kontrollis, sest valusid üle elada tundus mu jaoks parem just omas kodus. Sõitsime ITKsse, kus valveämmakas mu vastu võttis ja läbi vaatas. Vett lahmas muidugi juba niimoodi, et iga viie sammu tagant oleks keegi nagu mu coochist ämbriga vett välja visanud. 
Ämmakas ütles, et avatust on kahe sõrme jagu, tuhusid masin ei näidanud ja kui ma soovin siis võin ma sünnituseelsesse sisse jääda. Mina aga tahtsin kindlasti koju tagasi minna ja seda ma ka sain. 
Kojujõudes kobisin ma uuesti voodisse, et lihtsalt Martini kaisus olla ja lasta asjadel vaikselt areneda. Niimoodi elasin ma valusid üle peaaegu kella viieni. Kui te nüüd teada tahate mis aja tagant tuhud käisid, siis ma ei tea. Ma tõesti ei mäleta kas me enam äppi kasutasime või keskendusin ma lihtsalt sellele, et valud üle hingata. Üldsegi läheb siitmaalt kogu varahommik minujaoks segaseks ja tagantjärgi mõtlen ma, et ju mu mõistus jooksis sealtmaalt kuidagi kokku. Mäletan vaid seda, et ma tahtsin ainult kodus olla ja mitte kusagile minna. Kartsin, et haiglasse minnes ütleb ämmaemand, et oii, avatust sama palju kui varem ja siin läheb veel kõvasti aega. 
Martin hakkas vist aru saama, et ega ma enam selgelt ei mõtle, sest viimaste tuhude ajal olin ma hakanud rääkima, et ma enam ei taha. Veits hilja, eks. 😄Igatahes kamandas ta mu nüüd autosse ja läksimegi jälle haiglapoole. Nagu öeldud, siis ega ma suurt sellest ajast ei mäletagi. Mäletan vaid seda, et Stocki ristis tundsin ma esimest korda kerget pressitunnet ning aeg-ajalt kellale pilku heites sain ma aru, et tuhude vahe võis olla nii kolme minuti kanti. 
Mäletan ka seda, et autost haiglasse jõudmine oli niiii valus ja vett lihtsalt lahmas (haiglasse kirjutati mind sisse kell 5.28). Olin taaskord valveämmaka kabinetis, kes avatust viie sõrme jagu hindas. Ega ma muud sellest kabinetist suurt ei mäletagi. Martin, kes ukse taga istus ja ootas, ütles, et mingil hetkel pistis valveämmakas pea ukse vahelt välja ja ütles, et see naine läheb otse sünnitustuppa. 
Mäletan vaid, et kuidagi sain ma riietest välja ja ratastooli ja järgmisel hetkel olingi ma juba sünnitustoas. Ämmaemandaks sattus supertore Kairi Teesalu, kellest ma tõesti vaid ülivõrdes räägin - täpselt selline ämmaemand nagu ma soovinud oleks. 
Korrutan siin nagu katkine plaat, et mu mälestused on natuke ähmased, aga nii on - loodus on ikka üks kaval asi selle sünnituse unustamisega. Sünnitustoas olemisest mäletan ma mingisuguseid hetki, seda mida Martin mulle rääkinud on ja seda, mida epikriisist välja loen. Tean, et ämmakas pani mu KTG alla ning midagi head see ei näidanud - mitte midagi kõige hullemat, aga nagu epikriisis kirjas siis "algav hüpoksia" ehk algav hapnikuvaegus. Vähem kui tunniga oli viiest sõrmest avatusest saanud täisavatus ning kuna mul ka pressid olid, andis ämmaemand loa pressida. 
Siit tuleb nüüd elu iroonia - ma olen alati rääkinud, et kindlapeale läheb minu sünnitus nagu lupsti - mul on ju sellised sünnitajapuusad antud. Aga ei lugenud see midagi, sest beebi ei mahtunud välja. Juba oli kohal ka teine arst, kes ütles, et beebi tuleb vaakumi kaudu välja aidata ja hakkaski varustust beebi pea külge sättima. Umbes siit on mul meeles üks moment sellest kui valus mul oli. Rippusin elu eest voodi käetoe küljes ja mõtlesin, et issand jumal, mul on nii valus, miks keegi midagi ei tee!? Õnneks ei jõudnud ma rohkem seda mõelda, sest järgmise pressiga (kokku kaks pressi vaakumiga, väike lõige ja hiljem mitmed õmblused) oli selline soe ja mõnus lups ning kell 6.32 tuli mu pojake Hugo suure kisaga siia ilma. ❤️
4.06.2020, 3150g, 49cm pojakest.
Parandus - we made dis.
Issand jumal, milline kergendus! Beebi oli kohal, temaga oli kõik hästi ja see oli läbi! Olgem ausad - ega see sünnitus midagi ilusat ju ei ole. 😄 tuleb lihtsalt ära teha, sest "auhind" on seda väärt. Varsti tuli ka platsenta järgi, mida ma silmad punnis peas passisin ja mida ämmakas mulle tutvustas - näitas kust looteveekott katki läks, kustkaudu beebi toitaineid sai ja muud taolist. Jube põnev!
Martin sai meiega jääda kuni kella kümneni, sest vahepeal vahetusid ämmakad, beebile tehti paar vereproovi, et veenduda, et temaga ikka kõik hästi on ja seni saime meie sünnitustoas üksteisega tutvuda. Meie kolm, meie väike pere. Hugo sai oma esimese piima ja seejärel tukkus oma issi süles. Minuga tegeles samalajal ämmaemand, kes minust jälle inimese tegi ning kes mulle sõnu peale luges, et ma järgmise lapsega kindlasti juba esimeste valude ajal haiglasse tuleks, sest ilmselgelt on minu keha selline, kes sünnitustega kiirelt ühele poole saada tahab. Ma arvasin muidugi, et veel on veidi vara järgmisest korrast rääkida. 😄
Nii me seal olime kuniks Martin lahkuma pidi ja mind koos Huuksiga palatisse toimetati. Sõitsin nagu kuninganna ratastoolis meie palati poole, kõige kallim pamp kaisus, ja mõtlesin, et küll on tore, et pojake just juuni alguses saabuda otsustas - sirelite õitsemise ajal. Mulle on alati sirelite õitsemise aeg nii meeldinud.

Loodan, et järgmist postitust nii kaua ootama ei pea ning üsna varsti saate lugeda meie esimestest päevadest haiglas ja esimesest nädalast kodus.
Lähen nüüd piiluma kas mu beebi varsti ärgata suvatseb, sest vastasel juhul võivad mu tissid küll plahvatada. Tõesõna!

13 kommentaari:

  1. Anonüümne16/6/20

    Palju-palju õnne teile! :) Hugo on üks lemmikuid poisslapse nimesid :)

    VastaKustuta
  2. Hästi palju õnne! 🌹 Mõnusalt pisike beebi 🌹

    VastaKustuta
  3. Anonüümne16/6/20

    Palju õnne! Aitäh, et jagasid siin oma pere kasvamise lugu. Loen alati suure naudinguga Sinu ladusaid postitusi. Olge terved! H Saaremaalt

    VastaKustuta
  4. Anonüümne16/6/20

    Palju palju õnne! Suurepäraselt kirjutatud sünnituslugu ka, ei tekitanud üldse hirmu, vaid pigem positiivset ootusärevust selle ees kui ka üks hetk selle imelise tee ette võtta saab. Täna just meeletutes päevade valudes (minu puhul väga harv) mõtlesin, et kui mitusada korda hullem see sünnitusvalu veel võib olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii kena kompliment, aitäh!
      Kui valu ja muud füüsiliselt koledad asjad välja jätta siis tegelikult ongi see ju üks maailma ilusamaid asju. 😊 saad ju lõpuks oma beebi kaasa!

      Kustuta
  5. Väga tore uudis! Palju õnne ka meie poolt. Ja pisipoisile õnne tuttuute emme-issi puhul!

    VastaKustuta
  6. Kohe eriti kena beebike teil. Palju õnne!

    VastaKustuta
  7. Katariin22/6/20

    Vauu, Liina, sa suutsid just praegu vaakumsünnitusest nii kirjutada, et see ei tundu üldse õudne! Või noh, ei tundu õudsam, kui tavaline sünnitus, mis tõesti ei ole väga meeldiv protseduur :D
    Mul on nii hea meel, et teil nii hästi läks ja imearmas auhind on neid valusid ju täiega väärt ������

    VastaKustuta