esmaspäev, 22. juuni 2020

Minu Hugo esimesed elupäevad. Ja minu "esimesed elupäevad" emana

Jätkan sealt kust viimati pooleli jäin ehk neljapäeva hommikust (4. juuni) kui me Hugoga ema-lapse palatisse jõudsime ja sinna mõneks päevaks elama jäime. 
Alguses oli kõik niii imelik! Lihtsalt mina ja mu beebi. Nagu enne olin ainult mina ju! Nüüd aga oli üks inimene veel, kes minust sõltus ja keda ma elus pean hoidma. Jube suur vastutus ikka! Ronisin voodisse (mis muuseas nii kõrge oli, et ma iga kord pidin hoogu võtma, et sinna üldse saada😄) ja võtsin oma pambu kaissu. Andsin talle süüa ja lihtsalt passisin teda. No kõige ilusam väike beebi keda minu silmad kunagi näinud on!
Nii me seal siis tiksusime. Adrenaliin oli endiselt nii laes, et und mul ei olnud kuigi viimati olin ma maganud rohkem kui kakskümmend neli tundi tagasi. Telefon oli vahepeal tervitustest plahvatanud ja toksisin vaikselt vastuseid ning kirjutasin pere-sõpradega. Aeg-ajalt käis keegi personalist meid vaatamas või midagi küsimas või toomas - koguaja oli selline tunne, et uks käis lahti-kinni. 
Kuna Hugo vaakumi abil sündis tehti talle pea ultraheli ja veel vereanalüüse. Tema bilirubiini tase oli piiripealne ning sellepärast hoidis arst tal silma peal. Mina aga sain väikese sutsaka tagumikku, sest selgus, et meil Hugoga on erinevad veregrupid (üks negatiivne, teine positiivne) - süst tehti küll tulevikule mõeldes kui ma veelkord emaks peaksin saama.
Millalgi päevapeale võtsin ma julguse kokku ja käisin pissil. Jep, see vajab eraldi äramärkimist, sest ma pidin ikka ennast kõvasti üles haipima, et see samm astuda. 😄nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, siis nii puhtalt ma selle beebi väljapressimisest ei pääsenud, et ilma ühegi "vaprusearmita" tulema oleks saanud - sellest ka see suur eneseületus tualetikasutamise näol. TMI, aga esimest korda elus õppisin ma bideedušši hindama. 😄
Millalgi ma tukkusin ja sõin, sain palatikaaslase ja ega muud suurt sel päeval ei toimunudki. Ka järgnevad päevad läksid täpselt samas rütmis. Õppisin puhastama beebi naba ja silmi, lobisesin telefoniga ja puhkasin. Oii kuidas ma Martinist puudust tundsin! Just selles beebi eest hoolitsemise osas. Kuna endal veel üsna hell olla oli pidin ma iga kord püsti tõustes ja pikali minnes skeemitama mispidi ennast rullida ja kuhu toetada ja muud taolist. Juba esimesest päevast peale olid käelihased nii haiged, sest suurema koormuse said just need kehaosad. Olingi kas pikali või püsti - beebiga pikali, aga sõin ma näiteks küll ainult püstijalu. Sõin püstijalu ja passisin aknast välja - see oli muideks mu suurim meelelahutus. Nii tore oli suure kõhuga saabujaid vaadata ja mõelda, et hahaa, sucker, mul on see sünnitusevärk tehtud, aga sul seisab veel ees (palun võtke seda ainult ja ainult naljana, müts maha kõigi juba sünnitanud naiste ja tulevaste sünnitajate ees!). 😄
Lootsin nii väga, et saame laupäeval koju. Seda aga kahjuks ei juhtunud, sest lastearst tahtis kindel olla, et beebi bilirubiini näidud on korras ning sellepärast määras ta ka pühapäevaks kordusanalüüsid. Laupäevaõhtu oli mu jaoks kuidagi kõige raskem - mu palatikaaslane sai koju ja jäin meie tuppa Huuksiga kahekesi. Ühest küljest vabadus, et n-ö oma toas olla said, teisalt oli kuidagi nukker. Saatsin mõttes oma soovid teele, et mu beebi näitudega kõik korras oleks ja me järgmisel päeval koju saaksime. Muidu Huuks äkki hakkabki arvama, et me elame seal haiglas ja see ongi meie kodu. 😄
Pühapäeva hommikul käis pojuke veel analüüse andmas ja sellejaoks viis laborant ta kusagile teise palatisse. Minu kahjuks ei olnud see palat aga piisavalt kaugel, sest terve aja kui ta seal oli ning teda seal torgiti kuulasin ma kuidas ta vaeseke seal röökis. Antud hetkeks olin ma emarollis olnud kolm päeva ning konkurentsitult oli see hädakisa minujaoks kõige kohutavam heli, mida ma terve oma elu jooksul kuulnud olin. Ma oleks kasvõi teist korda jutti neid sünnitusvalusid talunud, lihtsalt tooge mu beebi tagasi ja ärge torkige teda enam! 
Lõunal käisime lastearsti juures, kes õnneks teatas, et kõik on hästi, analüüsid on korras ning me saame koju! Ma olin nii õnnelik, et oleks peaaegu arstile musimopsu andnud. 😄
Kiirelt kirjutasin Martinile, et heisaku lipud, ME TULEME KOJUU! Pakkisin meie kodinad kokku, panin tita riidesse ja varsti oligi ta meil akna all ootamas. Issand kui hea oli oma Martini ja oma Hugoga haigla uksest välja minna! 
Me Martiniga olime muidugi nii värsked ema ja isa kui veel olla annab ja kahtlesime esialgu igas oma sammus. 😄 Kas turvahäll on ikka õigesti kinnitatud? Kas Huuksil on palav? On tal äkki külm? Mis marsruuti pidi Huuks koju minna tahaks? 😄ütlus, et koos lapse sünniga sünnivad ka ema-isa pidas meie puhul igatahes sada protsenti paika.
Üks esimestest hommikutest kodus. Mu süda on nii armastust täis, et läheb varsti suure pauguga lõhki!
Kujutate ette - selle väikese postituse kirjutamine võttis mul aega terve nädala! Ma lihtsalt ei suuda uskuda kui kiirelt päevad lendavad. Naguu.. mida ma enne oma vaba ajaga tegin? 
Järgmises postituses aga juba esimestest nädalatest kodus, esimestest jalutuskäikudest, esimestest külalistest ja igasugu muudest esimestest kordadest. 😊

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar