pühapäev, 26. juuli 2020

Bukaresti-elu update

Tere-tere, üle pika aja! Mõtlesin siin ükspäev, et vist esimest korda elus on päriselt nii, et ma ei oota enam öid, et magada saaks, sest päevad on nii toredad ja ilusad ning ärkvel olla on palju parem kui magada. Väga cheesy lause sai, aga ega ma seda kuidagi sapisemaks ka tegema ei hakka. 😄eks need ööd on pigem sellised pausidega uinakud, aga ei midagi sellist millele hammas peale ei hakka. Ja päevane aeg on tihtipeale hoopistükkis raskem, aga seda pigem vähem kui rohkem. Mõnus on see eluke beebiga.
Midagi põrutavat ma näinud ega teinud ei ole, võtan rahulikult ja tiksun siin vaikses rütmis. Tahaks öelda, et olen siin jubedalt raamatuid lugenud või ma ei tea mis enesearendamisega tegelenud, aga ei - pigem ikka see nädalavahetuste "Meeleheitel koduperenaiste" maraton ja Kroonika. 😄muideks, viimases Kroonikas Ülle Lichtfeldti seeria, no vau! Ma annaks oma elust mõned head aastad ära, et viiekümbiselt siuke relv välja näha! Kõige lähedasem mis ma viimasel ajal mõnele trennile olen on jalutamas käimine, aina kosuva titekese solgutamine ja sellel nädalal ostetud võimlemispallil hüppamine. Peale ühte väga nutust päeva ostsin ma selle saadana palli ära ja pojale paistab see nii meeldivat, et näiteks täna olime juba kell pool seitse hommikul seal ennast väsitamas. 😄ma ausalt ei tea on see pall õnn või õnnetus, aga kasutust ta igatahes leiab.
See pole võimlemispall, see on heinapall. Huuks seda ei näinudki, magas jälle kõik maha. 
Mu meelas poisu. Seljas on tal muuseas see body, mis ma Martinile siis kinkisin kui talle teatasin, et me beebi saame. 😊
Kui minul siin uudiseid pole siis näiteks Martin kolis kogu meie elamise Bukarestis meie uude korterisse. Elame nüüd uuemas ja suuremas korteris, mille juurde ka park kuulub. Pargi-mänguväljaku olemasolu oli muuseas üks põhilisi punkte mida me uude kodu juurde tahtsime. Elu lapsega eks, temaga juba lihtsalt majade vahel keset kivilinna jalutada ei viitsiks. Teiseks oluliseks punktiks oli lifti olemasolu ning ka see on majas olemas. Martini äraolles oleks ma muidu ikka puhta plindris olnud. Lisaks saime veel mõnusa rõdu, parkimiskoha ja tõkkepuuga parkla - ühesõnaga rohkem kui meie nõudmised olid. Korteris elasid enne muuseas meie prantsuse sõbrad, aga kuna nemad sellest hooajast alates tagasi koju pöördusid, saime meie nende korteri üle võtta. 
Mis puutub minu ja poja Bukaresti tagasipöördumises siis see väike reisuke on plaanis ette võtta juba paari nädala pärast kui kõik meie plaanide järgi laabuma peaks. Ma lihtsalt ei jaksa ära oodata, et juba kõik kolmekesi koos olla saaks! Poju kasvab ja areneb nii kiirelt, et iga kord kui midagi uut ära õpib siis tunnen ma meeletut rõõmu ning pisut kurbust, et Martin nendest esimestest kordadest ilma jäänud on. Õnneks aga muutub see peagi. 😊
Mu pärast võiks ta absoluutselt kõik uned niimoodi magada, vot nii armas on see!
Ma siiani ei mõista kuidas me nii armsa inimese endale päriseks saime!? Iga hommik algab kilgete ja naeruga - isegi siis kui see hommik mõnel päeval juba nii pool viis algab. 😄mu väike nööp just ärkaski, lähen temaga nüüd mõnnama, baii!

esmaspäev, 13. juuli 2020

Mina ise peale sünnitust

Seekord üritan ma kirjutada nii, et fookuses poleks mitte beebi vaid ma ise. Peale poja sündi on muidugi loomulik, et kogu tähelepanu temal on, aga ega iseennastki unarusse saa jätta. Ma muuseas saan ise ka viimasel ajal aru, et kui ma kellegagi lobisen lähevad kõik teemad ikka titeasjadele. Mulle üldse ei meeldi see! 😄teisalt ma mõistan, et kui ma ööpäevaringselt ise kogu teemas nii sees olen siis ilmselgelt on mul vaja seda elu oma vestluskaaslase peal välja elada. Seega sõbrad, andke andeks, varsti läheb üle!

Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest kuidas ma ise ennast peale sünnitust tundsin. Nagu mitte mingi tund aega pärast sünnitust, aga ütleme näiteks terve juunikuu jooksul. 
Terve raseduse ajal keskendusin ma peamiselt sünnitusele endale ja sellele, et pärast sünnitust on mul beebi, kes hoolt ja armastust vajab. Natuke nagu ei mõelnudki sellele, et kuidas ma ise sellest taastun ja mida tunnen ja mil moel ma ise hoolt vajan.

Sõbrannad on küsinud, et kas ma sünnitusjärgset babyblues'i ka tundsin. Ikka tundsin! Ükspäev vaatasin tuima näoga mingisugust Adam Sandleri filmi ja järgmisel päeval juhtusin uuesti kordust vaatama. No teist korda oli see film juba hulga kurvem kui päev varem. 😄Adam Sandleri film, saate te aru! 
Otseselt arusaamatu kurbuse pärast mul muidu nutt peale tulnud ei ole, aga suurest õnnetundest lähevad mul silmad siiani umbes kord päevas märjaks. No kuidas sa ei taha nutta kui su oma beebi sulle nii pikalt ja mõtlikult silma vaatab!? Lihtsalt kogu maailma siirus on ta silmis ju! Oi blinn, paljalt mõte sellest pilgust teeb mul silma uduseks, no nii armas on see. Ja üle-eelmisel nädalavahtusel hakkas ta mulle naeratama. See polnud selline kogemata-läbi une või taoline naeratus, need naeratused olid reaktsiooniks mu jutule. Issand kui armas see oli, MA LIHTSALT EI VÕI!

Ma teadsin küll, et imetamine võib alguses valus olla. Aga, et see nii valus võib olla! Vaatad oma magavat last ja heldid.. ja siis hakkab vaikselt koitma, et oii kurat, see väike armas piraaja hakkab ju varsti ärkama ja tahab süüa! 
Nüüd ma muidugi tean, et nii valus kui minul alguses olla ei tohiks. Ühe rinnaga polnud midagi, aga teisest toites hoidsin teda ainult väikse nõksu valesti ning tulemuseks oligi korralik põrgupiin. Nagu ma Martinile kirjeldasin siis kujuta ette, et su nibu on päikesepõletuse saanud ja seda küünistab korduvalt üks eriti armas kassipoeg. 😄kasutasin alguses nii Multimami kompresse kui Purelani kreemi kui ka kapsalehte, aga tegelikult oli abi siiski sellest kui endale imetamisnõustaja koju kutsusin. Ta oli nii tore ja abivalmis ning lisaks sellele, et ta mu võtte paika pani andis ta ka niisama hea nõu ja oli üldse üks tore naine. Siet.ee lehelt saate leida enda piirkonna nõustaja ning temaga seeläbi kontakteeruda - minu juures käis Eeva-Lote, kes enda abi Tallinnas ja Viimsis pakub.
Samal teemal jätkates siis ilma rinnapatjadeta ma hetkel elu ette ei kujuta. Kui see piim ikka ükskord tulema hakkab, siis ta tuleb. 😄Ega ma ei arvanud, et ta päriselt tulebki niimoodi ojadena! No nii, et annad külili pikutades lapsele süüa ja samalajal vaatad, et oi, teisest rinnast tilgub samalajal lapsele pähe. Oh, piimuškin! 
Kindlasti soovitan neid patju, mis seest geelitäidisega on - mul on sõbrannalt saadud Canpol Babies padjad ja need on palju paremad kui Lansinohi omad, mis ma ise ostsin.
Ostsin endale raseduse ajal H&M-st kaks paari imetamisrinnakaid, maksid ülivähe, mingi 20€ kokku vist. Neid kahte paari ma nüüd kannangi ja esimesteks nädalateks on nad ideaalsed, sest kuna nad siin tulest ja veest ja igapäevasest uputamisest läbi käima peavad siis pole neist kahju just sellepärast, et nad nii vähe maksid. Vaikselt hakkab aga see tunne tekkima, et tahaks ennast jälle vähe naiselikumana tunda ja olen hakanud vähe kabedamaid imetamisrinnakaid vaatama. Näiteks NEED Change'i omad on mu arust väga ilusad. Äkki oskate te mulle soovitada, kust ma veel vaadata võiks?

Imetamisega seoses on paratamatuks kaaslaseks pidev nälg, janu ja minu puhul ka magusaisu. Kui esialgne pidev näljatunne on kuidagi kusagile tahaplaanile jäänud, siis vedelikku tarbin ma küll liitrite kaupa, sest mul on koguaja janu. Joon ma hommikul (vahel ka lõunal) tassi kohvi ning päeva jooksul hulganisti vett ning kindlasti ka presskannutäie apteegitilli teed. See on mulle täitsa maitsema hakanud! Alles ükspäev käisin poes oma magusavarusid täiendamas ja korvi läksid nii Geisha, halvaa, marmelaadikommid, Kismet, kaneeliküpsised kui ka kook. Ärge küsige, mis neist tänasest alles on. 😄
Vanasti naersin sõbrannasid kui nad rääkisid, et neil oma salajased magusasahtlid on, nüüd olen ise täpselt samasugune. Selles mõttes lausa hea, et praegu üksi elan, sest muidu oleks Martin sada prossa mu sahtlikallal ja vot siis oleks tüli majas. 😄
Kõht on muidugi pehme nagu pärmitaigen, aga nagu näha siis see mind magusast eemale ei hoia. Ma tegelt väga ei põe ka ja annan endale andeks, sest hetkel seda energiat ikka kulub - seda enam, et ma praegu "üksikema" rollis olen ja suht 24/7 liikumises olen. Jumala kindlalt saan ainuüksi kodus ringitatsates päevapeale kümme tuhat sammu täis ning kaal langeb ka mu magusaisust hoolimata (kaalun praegu ikka rohkem kui enne rasedust). Uskumatu asi see imetamine ikka.
Käisin reedel lapsekandmiseks kotti ostmas, sest viimase nädalaga on mu randmed ja sõrmed nii valusaks muutunud. Beebi tahab palju süles tsillida ja väga suure osa päevast teen ma kodus asju niimoodi, et ühel käel kannan last ja teisega teen toimetusi. Väga väsitav, aga samas on väga huvitav tunda kuidas sõrmed oleks nagu trenni teinud ja "lihasvalu" kannatavad. Valisin ma LennyUpgrade koti ja ostsin ma ta Kiddsty poest. Eile ja täna proovisin Huuksi selles veidi harjutada ning kui ta eile kohe karjuma pistis, siis täna oli ta märksa rahulikum. Või lihtsalt leppis olukorraga. Lisaks paistab ta arvavat, et kotti minek tähendab seda, et süüa saab, sest nii kui ta sinna panna hakkab ta kohemaid ringi vaatama, et kustpoolt see boob nüüd tuleb. 

Hakkan tasapisi sellesse emaduse-rütmi sisse elama ja vaikselt tundub, et hakkan taas iseendaks saama. Näiteks ükspäev panin üle mitme kuu sõrmused sõrme ja ostsin isegi paar uut meigiasja. Mõlgutan juba mõtteid, et võiks ka lash lifti minna ning piilun netipoodides riidekraami. Kas keegi Nails by Nature kodust geellakkide komplekti proovinud on? Ma siis mõtlen, et ehk oleks tellimist väärt. Ühekordse geelpediküüri eest maksan umbes 35€ ning siis ei olegi ju kogu korduvkasutatava komplekti eest 58€ maksta üldse palju.. igatahes kui teil selles suhtes miskit kaasa rääkida on siis andke aga takka.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga rohkem märkimisväärseid asju millest kirjutada mulle pähe ei tulnud. Lähen nüüd titeriideid sorteerima, sest uskuge või mitte, aga mõned asjad võin ma ära pakkida, sest need on pojale juba väikesed! Nägemiin!

esmaspäev, 6. juuli 2020

Üksikema memuaarid

Päris intrigeeriv pealkiri, kas pole? 😄

No tegelt on asi nii, et eelmisel pühapäeval pidi Martin tagasi Bukaresti sõitma, sest tänavu algab käsipallihooaeg varem. No ikka tänu covidi-pahalasele. Siis ma olengi umbes kuujagu üksikema rollis kuniks me augustis Hugoga Bukaresti järgi läheme. 
Mis ma siis oma kaheksa üksioldud päeva kohta öelda oskan? No nõme on. 😄mitte otseselt sellepärast, et need kaheksa päeva meeletult rasked oleks olnud, vaid sellepärast, et nende kaheksa päeva sisse on jäänud nii meie teine pulma-aastapäev kui ka Martini sünnipäev. Leppisime juba kokku, et sellel aastal teeme mängult nii, et abiellusime hoopis augustis ja Martin on tänavu samuti augustis sündinud ning tähistame oma olulisi päevi siis kui jälle kõik kolmekesi koos oleme. 
Kui kuller pulma-aastapäeval interfonis "proua Liinat" palus siis ma olin küll nagu, et.. who dat? 😄
Tulles tagasi sellejuurde, et need kaheksa päeva päris kontimurdvad olnud pole siis raskemaid hetki on olnud küll. Näiteks ühel õhtul kui ma meie graafikut kuidagi paika ei saanud ja beebi kõhupaha kannatas ning sellepärast ainult minu kaisus tahtis olla. Nii me siis kaisutasimegi siin mitu head tundi ning mu sisemine kärsitus luges mulle peas ette kõiki neid asju mis mul tegelikult plaanis teha oli. Lõpuks jäi pojake siiski magama ja ma sain enamvähem kõik asjad kiirelt tehtud. Tunni ajaga said koristatud-pestud terve vannituba, sai pestud kraanikausis olev mäekõrgune nõudekuhi, pakitud lahti kaks kotti (tulime päeval maalt), laialiolevad riided said lapatud ja riidekappi, jõudsin kiire õhtusöögiampsu teha ning ka ennast unevalmis panna. Tunni ajaga! Minu esimene õppetund emana: mida ma enne oma vaba ajaga tegin? 😄

Huuksi graafik (nii palju kui seda graafikuks nimetada kannatab) näeb välja umbes nii:
kell üheksa ööunne (ja sealt edasi iga 2-3h tagant söömine)
kella viie-kuue paiku arvab ta, et võiks ärgata - mina nii ei arva (veits passime üksteisele otsa, teeme vannitoas hommikutoimetused ära, tagasi voodisse ning loodan, et ta jääb uuesti tukkuma)
kella üheksa-kümne ajal algab tema esimene pikem päevauni, kestab nii paar-kolm tundi - sellel ajal saan ma pesus käia ja hommikust süüa, koristada või olenevalt päevast kas koduseid asju teha või meie kompsud valmis panna kui kusagile minek on
edasine vastvalt päevaplaanidele: kui kodust välja, siis beebil kõht täis sööta ja kogu see karavan autosse pakkida, kui kodune päev siis lebo - tema ärkveloleku ajal "suhtleme", teen talle spaad, käime jalutamas, teen talle õhtuvanni kuniks kell saab üheksa ja tuleb jälle magama kobida. 

Väga wild, ma tean. 😄

Pean eraldi ära märkima need päevad kui me kusagile sõitma peame. Esiteks asjade kaasapakkimine - võtab terve igaviku. Tema kott + minu kott, käru, turvahäll ja muu nodi. Toa ja auto vahet käin vähemalt 3-4 korda. Isofixi saatsin juba Martiniga Bukaresti ja ärge küsige mitu korda ma ennast selle otsuse eest maapõhja kirunud olen. See turvavööga hälli kinnitamine ajab mu konkreetselt hauda! Selleks ajaks kui ma ta kinni saan olen ma ise juba nii väsinud, et võiks tagasi magama minna. 
Kui Martin veel kodus oli, siis oli tema õlul kogu turvahälli-vankrimajandus. Nädalajagu olen nüüd ise hakkama pidanud saama ja saan kah. Siiski - kui mind kusagil parklas pusserdamas näete, siis laske mul olla, sest vahel mul võtab mõni asi lihtsalt aega. 😄
Kolmapäeval läksin maale - kõik asjad autosse; titeke rihmadega kinni; kaks minutit sõitu, et poodi jõuda; titeke lahti; käru rattad välja; adapterid külge; turvahäll ratastele ja poodi; poes käidud; turvahäll uuesti autosse ja rihmadega kinni; raam ja kaubad autosse ja sõit maale võis alata. Täitsa haige! Poes viibisin ma kindlalt vähem aega kui autosse saamine ja sealt väljatulemine aega võttis. Ja seda ma teile ütlen, et kui mu käelihased kuu aja pärast vähemalt sama suured kui Martinil ei ole, siis ma olen küll max pettunud. 😄
Tegelt olime me terve eelmise nädala sotsiaalselt aktiivsed ja vurasime ringi. Nädala alguses olime mitu päeva maakodus. Seal on ikka kerge - astud uksest välja, titeke vankrisse ja põldude vahele jalutama. Lisaks on maakodus kergem, sest seal on mu turvavõrgustik ning näiteks sööma (rääkimata sellest, et ise süüa tegema ei pea) või vetsu minemiseks ei pea õiget hetke ootama. See on juba nii suur asi! 
Reedel sain ma oma tüdrukutega kokku - sõime head-paremat ja lobisesime, Huuks magas  samalajal rahulikult oma pesas. Nädal varem olime me tüdrukutega lausa kahel järjestikusel õhtul koos ja tähistasime sünnipäevasid, aga no teate küll - siis ei saa rahulikult ikka omi jutte rääkida ja neid omi jutte on meil kuhjaga. 
Laupäeval tulid Hugole vanaemad külla, tõid kingitusi ja nunnutasid lapselast. Hugol muideks sai laupäeval juba esimene elukuu täis! Hiljem pakkisime endid autosse ja sõitsime veel ühele sünnipäev-soolaleib suguvõsaüritusele. Päev läks nii pikaks, et koju jõudsime me alles peale kella kümmet. Huuks pidas ennast terve aja nii viisakalt üleval, et magas kogu peo maha. 😄esimese kiunu tegi ta alles maja ees kui ta turvavöö lahti tegin mis oligi ideaalne ajastus, sest kui ta ise ärganud poleks, oleks ma pidanud talle läbi une boobi suhu toppima, vot nii viimase vindi peal oli see asi. 😄
Vahelduseks pilt minust, olge lahked. Tellisin selle pusa vahetult enne sünnitust ja käia ma sellega vist ei jõudnudki. Kannan siis nüüd, aga alumise ääre topin alati püksivärvli vahele, muidu on siuke tunne nagu oleks ma mõne Martini rüü selga ajanud.
Uksest sisse taarusin ma nagu koormaeesel, sest mitu korda toa-auto vahet ma seekord käia ei viitsinud ja seepärast vinnasin kõik asjad korraga tuppa. Kolm kotti, lilled, võtmed ja turvahäll - kõik tõin ära. Külla ma tegelt kolme kotiga ei läinud, aga kuna Huuksi  aina kingitustega üle külvatakse siis tulen ma viimasel ajal igaltpoolt rohkemate asjadega tagasi kui läksin. Mis pojakese elul nii viga - rikas nagu kröösus.
Eile aga puhkasime nädalast ja vedelesime terve päeva voodis nagu voostrid. Kaisutasime ja magasime lõunaund ning mina mõnnasin kõigi peojärgsete toitudega, mis mind kapis ootasid. Elu nagu mõškinil. 😊

Nüüd aga uus nädal! Suuri plaane pole, aga ühel päeval tahaks poodi kolama minna, sest kui üle poole aasta endale midagi ostnud ei ole siis nüüd juba vaikselt võiks. Kolmapäeval on Hugol esimene arstivisiit, mida ma põnevusega ootan, sest hirmsasti tahaks juba teada kui palju mu pojuke kosunud on. Arvan, et kaalu on juurde tulnud vähemalt kilo, sest põsed on tal küll juba nii toredad ja pehmed nagu väikesed kuklid. 😊

Nautige suve ja tehke beebisid, nad on supernunnud ikka! 😄