esmaspäev, 13. juuli 2020

Mina ise peale sünnitust

Seekord üritan ma kirjutada nii, et fookuses poleks mitte beebi vaid ma ise. Peale poja sündi on muidugi loomulik, et kogu tähelepanu temal on, aga ega iseennastki unarusse saa jätta. Ma muuseas saan ise ka viimasel ajal aru, et kui ma kellegagi lobisen lähevad kõik teemad ikka titeasjadele. Mulle üldse ei meeldi see! 😄teisalt ma mõistan, et kui ma ööpäevaringselt ise kogu teemas nii sees olen siis ilmselgelt on mul vaja seda elu oma vestluskaaslase peal välja elada. Seega sõbrad, andke andeks, varsti läheb üle!

Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest kuidas ma ise ennast peale sünnitust tundsin. Nagu mitte mingi tund aega pärast sünnitust, aga ütleme näiteks terve juunikuu jooksul. 
Terve raseduse ajal keskendusin ma peamiselt sünnitusele endale ja sellele, et pärast sünnitust on mul beebi, kes hoolt ja armastust vajab. Natuke nagu ei mõelnudki sellele, et kuidas ma ise sellest taastun ja mida tunnen ja mil moel ma ise hoolt vajan.

Sõbrannad on küsinud, et kas ma sünnitusjärgset babyblues'i ka tundsin. Ikka tundsin! Ükspäev vaatasin tuima näoga mingisugust Adam Sandleri filmi ja järgmisel päeval juhtusin uuesti kordust vaatama. No teist korda oli see film juba hulga kurvem kui päev varem. 😄Adam Sandleri film, saate te aru! 
Otseselt arusaamatu kurbuse pärast mul muidu nutt peale tulnud ei ole, aga suurest õnnetundest lähevad mul silmad siiani umbes kord päevas märjaks. No kuidas sa ei taha nutta kui su oma beebi sulle nii pikalt ja mõtlikult silma vaatab!? Lihtsalt kogu maailma siirus on ta silmis ju! Oi blinn, paljalt mõte sellest pilgust teeb mul silma uduseks, no nii armas on see. Ja üle-eelmisel nädalavahtusel hakkas ta mulle naeratama. See polnud selline kogemata-läbi une või taoline naeratus, need naeratused olid reaktsiooniks mu jutule. Issand kui armas see oli, MA LIHTSALT EI VÕI!

Ma teadsin küll, et imetamine võib alguses valus olla. Aga, et see nii valus võib olla! Vaatad oma magavat last ja heldid.. ja siis hakkab vaikselt koitma, et oii kurat, see väike armas piraaja hakkab ju varsti ärkama ja tahab süüa! 
Nüüd ma muidugi tean, et nii valus kui minul alguses olla ei tohiks. Ühe rinnaga polnud midagi, aga teisest toites hoidsin teda ainult väikse nõksu valesti ning tulemuseks oligi korralik põrgupiin. Nagu ma Martinile kirjeldasin siis kujuta ette, et su nibu on päikesepõletuse saanud ja seda küünistab korduvalt üks eriti armas kassipoeg. 😄kasutasin alguses nii Multimami kompresse kui Purelani kreemi kui ka kapsalehte, aga tegelikult oli abi siiski sellest kui endale imetamisnõustaja koju kutsusin. Ta oli nii tore ja abivalmis ning lisaks sellele, et ta mu võtte paika pani andis ta ka niisama hea nõu ja oli üldse üks tore naine. Siet.ee lehelt saate leida enda piirkonna nõustaja ning temaga seeläbi kontakteeruda - minu juures käis Eeva-Lote, kes enda abi Tallinnas ja Viimsis pakub.
Samal teemal jätkates siis ilma rinnapatjadeta ma hetkel elu ette ei kujuta. Kui see piim ikka ükskord tulema hakkab, siis ta tuleb. 😄Ega ma ei arvanud, et ta päriselt tulebki niimoodi ojadena! No nii, et annad külili pikutades lapsele süüa ja samalajal vaatad, et oi, teisest rinnast tilgub samalajal lapsele pähe. Oh, piimuškin! 
Kindlasti soovitan neid patju, mis seest geelitäidisega on - mul on sõbrannalt saadud Canpol Babies padjad ja need on palju paremad kui Lansinohi omad, mis ma ise ostsin.
Ostsin endale raseduse ajal H&M-st kaks paari imetamisrinnakaid, maksid ülivähe, mingi 20€ kokku vist. Neid kahte paari ma nüüd kannangi ja esimesteks nädalateks on nad ideaalsed, sest kuna nad siin tulest ja veest ja igapäevasest uputamisest läbi käima peavad siis pole neist kahju just sellepärast, et nad nii vähe maksid. Vaikselt hakkab aga see tunne tekkima, et tahaks ennast jälle vähe naiselikumana tunda ja olen hakanud vähe kabedamaid imetamisrinnakaid vaatama. Näiteks NEED Change'i omad on mu arust väga ilusad. Äkki oskate te mulle soovitada, kust ma veel vaadata võiks?

Imetamisega seoses on paratamatuks kaaslaseks pidev nälg, janu ja minu puhul ka magusaisu. Kui esialgne pidev näljatunne on kuidagi kusagile tahaplaanile jäänud, siis vedelikku tarbin ma küll liitrite kaupa, sest mul on koguaja janu. Joon ma hommikul (vahel ka lõunal) tassi kohvi ning päeva jooksul hulganisti vett ning kindlasti ka presskannutäie apteegitilli teed. See on mulle täitsa maitsema hakanud! Alles ükspäev käisin poes oma magusavarusid täiendamas ja korvi läksid nii Geisha, halvaa, marmelaadikommid, Kismet, kaneeliküpsised kui ka kook. Ärge küsige, mis neist tänasest alles on. 😄
Vanasti naersin sõbrannasid kui nad rääkisid, et neil oma salajased magusasahtlid on, nüüd olen ise täpselt samasugune. Selles mõttes lausa hea, et praegu üksi elan, sest muidu oleks Martin sada prossa mu sahtlikallal ja vot siis oleks tüli majas. 😄
Kõht on muidugi pehme nagu pärmitaigen, aga nagu näha siis see mind magusast eemale ei hoia. Ma tegelt väga ei põe ka ja annan endale andeks, sest hetkel seda energiat ikka kulub - seda enam, et ma praegu "üksikema" rollis olen ja suht 24/7 liikumises olen. Jumala kindlalt saan ainuüksi kodus ringitatsates päevapeale kümme tuhat sammu täis ning kaal langeb ka mu magusaisust hoolimata (kaalun praegu ikka rohkem kui enne rasedust). Uskumatu asi see imetamine ikka.
Käisin reedel lapsekandmiseks kotti ostmas, sest viimase nädalaga on mu randmed ja sõrmed nii valusaks muutunud. Beebi tahab palju süles tsillida ja väga suure osa päevast teen ma kodus asju niimoodi, et ühel käel kannan last ja teisega teen toimetusi. Väga väsitav, aga samas on väga huvitav tunda kuidas sõrmed oleks nagu trenni teinud ja "lihasvalu" kannatavad. Valisin ma LennyUpgrade koti ja ostsin ma ta Kiddsty poest. Eile ja täna proovisin Huuksi selles veidi harjutada ning kui ta eile kohe karjuma pistis, siis täna oli ta märksa rahulikum. Või lihtsalt leppis olukorraga. Lisaks paistab ta arvavat, et kotti minek tähendab seda, et süüa saab, sest nii kui ta sinna panna hakkab ta kohemaid ringi vaatama, et kustpoolt see boob nüüd tuleb. 

Hakkan tasapisi sellesse emaduse-rütmi sisse elama ja vaikselt tundub, et hakkan taas iseendaks saama. Näiteks ükspäev panin üle mitme kuu sõrmused sõrme ja ostsin isegi paar uut meigiasja. Mõlgutan juba mõtteid, et võiks ka lash lifti minna ning piilun netipoodides riidekraami. Kas keegi Nails by Nature kodust geellakkide komplekti proovinud on? Ma siis mõtlen, et ehk oleks tellimist väärt. Ühekordse geelpediküüri eest maksan umbes 35€ ning siis ei olegi ju kogu korduvkasutatava komplekti eest 58€ maksta üldse palju.. igatahes kui teil selles suhtes miskit kaasa rääkida on siis andke aga takka.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga rohkem märkimisväärseid asju millest kirjutada mulle pähe ei tulnud. Lähen nüüd titeriideid sorteerima, sest uskuge või mitte, aga mõned asjad võin ma ära pakkida, sest need on pojale juba väikesed! Nägemiin!

2 kommentaari:

  1. Anonüümne20/7/20

    Change'i imetamisrinnahoidja on parim. Minu oma on veel peale aastast väga tihedat kasutamist täitsa heas vormis. Soovitan! Ja Eeva-Lota on tõesti tore ja oli ka mulle suureks abiks! Helistasin talle veel mitu kuud hiljemgi, et uurida pumpamise ja aeg-ajalt pudeliga toitmise kohta (nt kui endal vaja väljas käia). Kui hea, et tänapäeval see abi nii kergesti leitav ja kättesaadav on :)
    Maris

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea, siis tuleb ikka ära osta!
      Tõesti suurepärane süsteem Eestis ikka, ma ei väsi kiitmast. 😊

      Kustuta