esmaspäev, 6. juuli 2020

Üksikema memuaarid

Päris intrigeeriv pealkiri, kas pole? 😄

No tegelt on asi nii, et eelmisel pühapäeval pidi Martin tagasi Bukaresti sõitma, sest tänavu algab käsipallihooaeg varem. No ikka tänu covidi-pahalasele. Siis ma olengi umbes kuujagu üksikema rollis kuniks me augustis Hugoga Bukaresti järgi läheme. 
Mis ma siis oma kaheksa üksioldud päeva kohta öelda oskan? No nõme on. 😄mitte otseselt sellepärast, et need kaheksa päeva meeletult rasked oleks olnud, vaid sellepärast, et nende kaheksa päeva sisse on jäänud nii meie teine pulma-aastapäev kui ka Martini sünnipäev. Leppisime juba kokku, et sellel aastal teeme mängult nii, et abiellusime hoopis augustis ja Martin on tänavu samuti augustis sündinud ning tähistame oma olulisi päevi siis kui jälle kõik kolmekesi koos oleme. 
Kui kuller pulma-aastapäeval interfonis "proua Liinat" palus siis ma olin küll nagu, et.. who dat? 😄
Tulles tagasi sellejuurde, et need kaheksa päeva päris kontimurdvad olnud pole siis raskemaid hetki on olnud küll. Näiteks ühel õhtul kui ma meie graafikut kuidagi paika ei saanud ja beebi kõhupaha kannatas ning sellepärast ainult minu kaisus tahtis olla. Nii me siis kaisutasimegi siin mitu head tundi ning mu sisemine kärsitus luges mulle peas ette kõiki neid asju mis mul tegelikult plaanis teha oli. Lõpuks jäi pojake siiski magama ja ma sain enamvähem kõik asjad kiirelt tehtud. Tunni ajaga said koristatud-pestud terve vannituba, sai pestud kraanikausis olev mäekõrgune nõudekuhi, pakitud lahti kaks kotti (tulime päeval maalt), laialiolevad riided said lapatud ja riidekappi, jõudsin kiire õhtusöögiampsu teha ning ka ennast unevalmis panna. Tunni ajaga! Minu esimene õppetund emana: mida ma enne oma vaba ajaga tegin? 😄

Huuksi graafik (nii palju kui seda graafikuks nimetada kannatab) näeb välja umbes nii:
kell üheksa ööunne (ja sealt edasi iga 2-3h tagant söömine)
kella viie-kuue paiku arvab ta, et võiks ärgata - mina nii ei arva (veits passime üksteisele otsa, teeme vannitoas hommikutoimetused ära, tagasi voodisse ning loodan, et ta jääb uuesti tukkuma)
kella üheksa-kümne ajal algab tema esimene pikem päevauni, kestab nii paar-kolm tundi - sellel ajal saan ma pesus käia ja hommikust süüa, koristada või olenevalt päevast kas koduseid asju teha või meie kompsud valmis panna kui kusagile minek on
edasine vastvalt päevaplaanidele: kui kodust välja, siis beebil kõht täis sööta ja kogu see karavan autosse pakkida, kui kodune päev siis lebo - tema ärkveloleku ajal "suhtleme", teen talle spaad, käime jalutamas, teen talle õhtuvanni kuniks kell saab üheksa ja tuleb jälle magama kobida. 

Väga wild, ma tean. 😄

Pean eraldi ära märkima need päevad kui me kusagile sõitma peame. Esiteks asjade kaasapakkimine - võtab terve igaviku. Tema kott + minu kott, käru, turvahäll ja muu nodi. Toa ja auto vahet käin vähemalt 3-4 korda. Isofixi saatsin juba Martiniga Bukaresti ja ärge küsige mitu korda ma ennast selle otsuse eest maapõhja kirunud olen. See turvavööga hälli kinnitamine ajab mu konkreetselt hauda! Selleks ajaks kui ma ta kinni saan olen ma ise juba nii väsinud, et võiks tagasi magama minna. 
Kui Martin veel kodus oli, siis oli tema õlul kogu turvahälli-vankrimajandus. Nädalajagu olen nüüd ise hakkama pidanud saama ja saan kah. Siiski - kui mind kusagil parklas pusserdamas näete, siis laske mul olla, sest vahel mul võtab mõni asi lihtsalt aega. 😄
Kolmapäeval läksin maale - kõik asjad autosse; titeke rihmadega kinni; kaks minutit sõitu, et poodi jõuda; titeke lahti; käru rattad välja; adapterid külge; turvahäll ratastele ja poodi; poes käidud; turvahäll uuesti autosse ja rihmadega kinni; raam ja kaubad autosse ja sõit maale võis alata. Täitsa haige! Poes viibisin ma kindlalt vähem aega kui autosse saamine ja sealt väljatulemine aega võttis. Ja seda ma teile ütlen, et kui mu käelihased kuu aja pärast vähemalt sama suured kui Martinil ei ole, siis ma olen küll max pettunud. 😄
Tegelt olime me terve eelmise nädala sotsiaalselt aktiivsed ja vurasime ringi. Nädala alguses olime mitu päeva maakodus. Seal on ikka kerge - astud uksest välja, titeke vankrisse ja põldude vahele jalutama. Lisaks on maakodus kergem, sest seal on mu turvavõrgustik ning näiteks sööma (rääkimata sellest, et ise süüa tegema ei pea) või vetsu minemiseks ei pea õiget hetke ootama. See on juba nii suur asi! 
Reedel sain ma oma tüdrukutega kokku - sõime head-paremat ja lobisesime, Huuks magas  samalajal rahulikult oma pesas. Nädal varem olime me tüdrukutega lausa kahel järjestikusel õhtul koos ja tähistasime sünnipäevasid, aga no teate küll - siis ei saa rahulikult ikka omi jutte rääkida ja neid omi jutte on meil kuhjaga. 
Laupäeval tulid Hugole vanaemad külla, tõid kingitusi ja nunnutasid lapselast. Hugol muideks sai laupäeval juba esimene elukuu täis! Hiljem pakkisime endid autosse ja sõitsime veel ühele sünnipäev-soolaleib suguvõsaüritusele. Päev läks nii pikaks, et koju jõudsime me alles peale kella kümmet. Huuks pidas ennast terve aja nii viisakalt üleval, et magas kogu peo maha. 😄esimese kiunu tegi ta alles maja ees kui ta turvavöö lahti tegin mis oligi ideaalne ajastus, sest kui ta ise ärganud poleks, oleks ma pidanud talle läbi une boobi suhu toppima, vot nii viimase vindi peal oli see asi. 😄
Vahelduseks pilt minust, olge lahked. Tellisin selle pusa vahetult enne sünnitust ja käia ma sellega vist ei jõudnudki. Kannan siis nüüd, aga alumise ääre topin alati püksivärvli vahele, muidu on siuke tunne nagu oleks ma mõne Martini rüü selga ajanud.
Uksest sisse taarusin ma nagu koormaeesel, sest mitu korda toa-auto vahet ma seekord käia ei viitsinud ja seepärast vinnasin kõik asjad korraga tuppa. Kolm kotti, lilled, võtmed ja turvahäll - kõik tõin ära. Külla ma tegelt kolme kotiga ei läinud, aga kuna Huuksi  aina kingitustega üle külvatakse siis tulen ma viimasel ajal igaltpoolt rohkemate asjadega tagasi kui läksin. Mis pojakese elul nii viga - rikas nagu kröösus.
Eile aga puhkasime nädalast ja vedelesime terve päeva voodis nagu voostrid. Kaisutasime ja magasime lõunaund ning mina mõnnasin kõigi peojärgsete toitudega, mis mind kapis ootasid. Elu nagu mõškinil. 😊

Nüüd aga uus nädal! Suuri plaane pole, aga ühel päeval tahaks poodi kolama minna, sest kui üle poole aasta endale midagi ostnud ei ole siis nüüd juba vaikselt võiks. Kolmapäeval on Hugol esimene arstivisiit, mida ma põnevusega ootan, sest hirmsasti tahaks juba teada kui palju mu pojuke kosunud on. Arvan, et kaalu on juurde tulnud vähemalt kilo, sest põsed on tal küll juba nii toredad ja pehmed nagu väikesed kuklid. 😊

Nautige suve ja tehke beebisid, nad on supernunnud ikka! 😄

5 kommentaari:

  1. Anonüümne6/7/20

    Oeh, mul TA 29.07 ja ma ei jõua juba ära oodata :) Hugo on sul küll superarmas!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh ja palju õnne! Kas poeg või tütar? 😊

      Kustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne6/7/20

    Et õueskäigud/poeringid kergemad oleks, pane Hugo kõhukotti ja jätagi kogu käru-turvahälli varustus autosse. See lisandunud kilo on alles algus ju �� Lapseteo soovitus on nii lahe! Milleks muuks need suved siis ongi, eks ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just eile käisin kotti ostmas kusjuures!

      Kustuta