teisipäev, 18. august 2020

Tagasi Bukarestis, esmakordselt kolmekesi

*Alustasin selle postitusega eile, 17. augustil.
See pilt on küll veel Eestis tehtud, aga mul lampi meenus, et siin seljasolev t-särk on mu esimene üle pika aja ostetud asi ning peale esimest pesu oli pilt särgilt kadunud. No nii närvis olen siiani!

Kell on pool viis õhtul, õues on 31-kraadi sooja ja mina istun elutoapõrandal retuuside ja imetamisrinnaka väel, väike kompanjon mu kõrval Baby Björnis kaasa lobisemas. Nii kuum on, appi! Igal suvel tuleb see mulle kuidagi üllatusena, sest ju siis vahepeal unustan ma selle jälle ära. Mainin kohe vahele ära, et BB tool on ilmselgelt meie kodus asendamatu, sest kui ma Eestis kasutasin sõbranna laentaud tooli siis selgus Bukarestis, et ilma selleta elu enam pole ja ostsime siia täitsa enda oma ka. Titt rahul ja vanemad veel rohkem rahul.
Elame nüüd ju uues korteris. Päris esmakordselt ma siin küll ei ole, sest enne elasid siin meie prantsuse sõbrad kes sellest hooajast tagasi kodumaale läksid. Selles mõttes oligi safe bet, et teadsime juba selle koha head ja halba ning kui näiteks soe vesi peaks ära kaduma siis oleme selleks valmis ja paneme paja tulele (oli mul vaja seda siia kirjutada, kohe eile õhtul juhtuski!). 😄hetkelemmikud uues kodus on gaasipliit elektriahjuga, mis on mu arust parim kombo. Gaasipliidil tuleb mu arust kohe ekstra maitsev toit ning elektriahi on millegi küpsetamiseks parim - gaasiahi on veits pimesi minek (mul samas ainult kahe gaasiahjuga kogemust ka, aga mõlemad küpsetasid altpoolt tunduvalt rohkem kui ülalt). Lisaks valmib toit gaasipliidil kordi kiiremini kui elektripliidil. Teiseks suureks lemmikuks on aga rõdu. Eelmises korteris oli meil rõdu küll, aga terve päeva oli ta päikese poole ning lisaks kinniehitatud akendega. Olla seal ei kannatanud, sest see rõdu läks veel kiiremini kuumaks kui mu kiidetud gaasipliit. 😄Praegune rõdu on aga megamõnus - põrandakate, toolid, tulukesed.. titeke magab oma ennelõunased uned seal vankris ja jällegi - tema rahul ja vanemad veel rohkem rahul. Rahul oleme me selle rõduga eriti ka siis kui titeke juba ööunne pandud on ja meie seal õhtuhämaruses korra istuda ja jahedamat õhku tõmmata saame. Näiteks laupäeval tähistasime me oma teist feik pulma-aastapäeva peamiselt just rõdul tsillides. Feik pulma-aastapäev on ta sellepärast, et tegelik abiellumise kuupäev on meil 30.06, aga kuna me sel aastal tol päeval koos olla ei saanud, tähistasimegi me seda nüüd tagantjärgi. Rumeenias on endiselt koroonalaine täies hoos ja iseenesestmõistetavalt ei hakanud me ka seetõttu kusagile terrassile (avatud tohivad olla vaid terrassid, mitte siseruumis söögikohad) õhtust sööma ronima vaid tellisime õhtusöögi hoopis endale koju. Üldsegi oleme me Martiniga kokku leppinud, et tema on meil ainus kes hädavajalikke käike ette võtab - peamiselt siis tööle ja poodi. Meie Huuksiga hoiame aga rahus omaette ja väldime kõike ning kõiki nagu jaksame. 
Igatahes tellisime me oma feik pulma-aastapäeval india toitu, vahetasime kinke ja lobisesime poole ööni rõdul. Panime youtube-st vanu laule ja rääkisime igasuguseid naljakaid jutte. Uskumatu, aga meil endiselt on asju mida me teineteise kohta ei tea. 😄Tuleval nädalavahetusel toimub juba järgmine feik tähtpäev ehk Martini 2. juulil olnud sünnipäeva tagantjärgi tähistamine. Need feik tähtpäevad toimuvad meil ikka võimalikult tõetruult - kenamad riided selga, meigid-soengud pähe.
Uue kodu öövaade
Kui muidu on Martin mul lennujaamas lilledega vastas siis seekord ootasid üllatused mind hoopis kodus 😊 

Kuna see postitus juba siuke ühelt teemalt teisele hüppav on, siis kirjutan siia vahele veel selle ka ära kuidas me üldsegi eelmisel teisipäeval Eestist siia tulime. Ma muidu olen üsna julge pliks, aga vot oma tutika beebiga ma esimest korda üksinda lennata ei julgenud. Tegimegi siis nii, et Martin võttis töölt vaba päeva ning lendas meile Tallinnasse järgi. Paar tundi oli ta kodus ning samal õhtul istusime juba kolmekesi lennukisse ja sõitsime tagasi Bukaresti. Lendasime Lufthansaga ning paremini vist ei oleks saanud minnagi. Huuks oli supertubli reisusell - ei mingit nuttu ega miskit, enamuse ajast ta magas, vahepeal sõi ning passis lennuki laetulesid ja pugistas vaikselt naerda. Ka käru ja turvahäll jõudsid kohale ilma ühegi kriimuta - need pakkisime me ise hoolikalt mitmekordsesse mullikilesse. Vahemaandumine oli lühike, napilt alla tunni. Jalutasime lihtsalt ühest väravast teise ning põhimõtteliselt kohe uue lennuki pardale. Mul oli küll plaanis teda kõhukotis tassida, aga kuna ta nii kenasti teki sees magas siis ei hakanudki teda üldse solgutama ja hoidsime teda vaheldumisi kaisus, lisaks tõmbasin temast lennujaamades liikudes veel õhukese salli üle, et ta üleni kaetud oleks. No siuke Michael Jacksoni teema. 😄
See imetamispluus on reisides mu arust täielik must have! Ei pea ennast paljaks kiskuma, aga titeke saab kenasti söödetud ning võid suht kindel olla, et kellelegi oma palja boobiga ebamugavust ei tekita (reisides peab tegelt ka sellele mõtlema - meie jaoks on rinnaga toitmine nii tavaline, aga mõne kultuuri jaoks mitte). 
Vot niimoodi me siin elamegi. Ööpäevas võiks mu arust vabalt topeltarv tunde olla, sest praegu läheb see tempo küll nii, et hambapesu-lõunasöök-ööuni ja ongi uus päev käes. Ideid ja asju, mida ma teha tahaks peksab aga koguaja peale, oleks vaid aega, et kõike korda saata. Loodetavasti saan vaikselt rütmi tagasi ja nüüd Bukarestis olles leian ka aja, et siia tihedamini kirjutama sattuda. Jube kahju oleks kui ma praegust aega kuidagi tuleviku-mina jaoks ei talletaks.