reede, 25. september 2020

Ei raiska toitu!

Mul oli praegu valida - kas tulla siia kiirelt kirjutama või hakata puhast pesu kappi panema ja ilma pikemalt mõtlemata valisin ma esimese. No ma olen oma kahe viimase postitusega juba nii järjel, et jube kahju oleks jälle paus sisse jätta. 

Lugesin uudistest, et 29. septembril tähistatakse rahvusvahelist toidukao ja toidujäätmete alase teadlikkuse päeva. Jumalast minu teema! Mitte selles mõttes, et mul ses suhtes abi vaja oleks, vastupidi, ma tunnen, et võiks teisi harida. 😄Just selles toidu äraviskamise osas siis. Ma reaalselt ei viska peaaegu mitte midagi ära! "Peaaegu" pean ma ütlema sellepärast, et eks neid apsakaid juhtub vahel ikka - näiteks umbes kuu aega tagasi tegin ma korraga lahti kaks pakki mozzarellapalle (mõlemas pakis üks suur pall), aga kasutasin ainult ühe palli ära. Teise panin säilituskarpi ja unustasin kahjuks selle karbi liiga kauaks külmkappi. Kui ma ta lõpuks avastasin ja lahti tegin tuli sealt nii paha lõhn, et pane või ketti. Kes oleks osanud arvata, et üks süütu mozzarellapall niimoodi haiseda oskab! No räme kuri olin igatahes enda peale, et niimoodi raiskasin.

Toidu mitte raiskamine algab muidugi sellest, et poes käime me nädalamenüü alusel. Ma ei pane kindlalt kirja, mida me mis päeval sööme, aga teen valmis mingisuguse kava mida järgneval nädalal valmistada. Mul on telefonis üks selline lollikindel nimekiri, kus meie pere lemmiksöögid kirjas on - kui ideid vaja on, siis lappan seda ja vaatan, mida tahaks või mida ammu valmistanud pole. Lisaks salvestan ma endale Bloglovini äppi igasuguseid retsepte, mida katsetada tahan, nii häid ideid saab nii. 😊

Eks igas kodus ole nii, et teed mingi pajatäie süüa ja lõpuks jääb umbes üks väike ports üle. Nende väikeste portsudega teen ma nii, et variant üks - läheb säilituskarpi ja otseteed sügavkülma, sest vahel üksi kodus olles on megahea kui toit kohe niimoodi võtta on, ainult soojendamise vaev. Variant kaks aga tähendab seda, et kogun nädala peale kõik sellised jäägid kokku ja näiteks pühapäev ongi selline päev, kus päeva peale kõik ära hävitada tuleb. Süüa tegema ei pea ja saab uuel nädalal n-ö puhtalt lehelt alustada. 

Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks pakendil märgitud säilimiskuupäev on A ja O. Mina kindlasti see inimene ei ole. 😄 lähtun ikka lõhnast ja maitsest. Lõhna-maitse test nõuab tihtipeale veidi eneseohverdust nagu te ülaltpoolt seda ketti panemise osa lugeda võisite 😄õnneks on mul suht tugev närv selle koha pealt - ma ikkagi lasteaias töötanud ja rohkem kordi kui üles lugeda jõuan tuima näoga lapseokset koristanud. Meenus kohe üks eriliselt glämm olukord kui muusikatundi jalutasime - selleks ajaks kui rühmast saali jõudsime oli vist oma kolm last oksendama hakanud (kõigepealt hakkas üks ning see käivitas korraliku ahelreaktsiooni) ning koristaja, vaeseke, kes appi tuli, pidi hoopis ise vetsu poole punuma panema, sest ega seal midagi ilusat vaadata ei olnud. Võtsin siis mopi kätte ja tõmbasin platsi puhtaks. Elu!

Kaldusin heietama, aga tulles teema juurde tagasi siis kui kuupäeva ületanud toiduaine pahasti ei lõhna või imelikult ei maitse, kasutan ma ta ikkagi ära. Alles nädala alguses tegin augusti kuupäevaga keefirist pannkooke. Siiani elame! Muidugi pean ma ära märkima, et Rumeenia piimatoodetel on mu arust megapikad säilimiskuupäevad ja asjad lihtsalt ei lähegi vanaks. Selle säilimiskuupäeva-jutu võib kokku võtta minu vanaema sõnadega, et kui kuupäev on ületatud siis nad ongi paremad kui enne. 😄

Tahtsin siia postituse juurde mõnda pilti ka panna, aga mul nüüd ju telefonis ainult titepildid. Sorri! Ühe õnneks leidsin, mis ma eilsest lõunasöögist tegin. Vana hea ahjulõhe tilli ja sidruniga, kartulipuder, peedi-küüslaugusalat ja praemahladest kaste. Muideks, kui kartuliputru peaks üle jääma, siis SIIN on Olga imeline kartulipulkade retsept. Minu garantii, et teile meeldib!



Pean lippama, titt ärkas! Teie aga ärge raisake toitu!

teisipäev, 22. september 2020

Zara - feilid ja õnnestumised

Mina ei tea kui paljud siinsetest lugejatest mind Instas jälgivad ja selleks jagan siia ka pildikesi minu Zara ostudest. Pildiseeria on muidugi megaglamuurne - null meiki ft. pesemata juuksed. Kõik asjad said üles jäädvustatud, v.a. üks spordirinnaka moodi asi, mis seljas nii lamp oli, et isegi pildile ei kõlvanud. Läheb jalamaid tagastamisele.

Jagan kõike samas formaadis, mis Instaski stooride alla läksid.

Body on kõigist asjadest mu lemmikuim. Pole mingi niru materjal, vaid selline hea ja tugev, tõmbab mu pärmitaigna moodi pehme vatsa veits rohkem trimmi. 😄 seelik meeldib mulle ka väga, aga võiks veidi pikem olla küll. Martin arvas, et pole hullu midagi, sest vaevalt, et ma selle seelikuga kusagile peedipeenrasse koogutama lähen. Mehed ja kommentaarid. 😄

No need just sellisest nirust materjalist ongi, millest eelmise pildi juures rääkisin. Saadan tagasi ja loodan, et kunagi leian sama lõikega, aga kvaliteetsemad püksid.

Mul sama värvi tagi ka, oiii kus ma alles hakkan selle komboga ringi paarutama!
 
No ja see on kõigi feilide ema siin. Mul pole lihtsalt midagi lisada.

Kuidas teil, olete vahel mõelnud, et mis imeloomade mõõtude järgi kiirmoebrändid riideid teevad? Mõni ime, et täiesti normaalses mõõdus naised ennast paksuks hakkavad pidama kui M-suuruses riideid mingi kümneaastaste tüdrukute mõõtude järgi tehakse.

esmaspäev, 21. september 2020

Babyblues ja muu päevakajaline

Mul on teistele blogivatele emadele siiras küsimus - kust te selleks aja leiate? Ma olen mingi nädal aega üritanud juba, aga no ei saa hakkama! Poolik postitus istus draftides nii kaua, et seda polnud enam mõtet avaldadagi ja kustutasin selle lihtsalt ära. 

Kuna mul pikalt kirjutada nii ehk naa ei õnnestu, siis panen lihtsalt punktidena miskit kirja, mis minuarust äramärkimist väärib:

- ma ei tea kas minujaoks hittis babyblues kuidagi eriti hilja või tuli ta uue ringiga või milles asi on, aga ma tundsin eile nii suurt kurvameelsust, et isegi nutsin mõne pisara. Põhjus kõlab nii tobedalt, et ma isegi Martinile ei tahtnud alguses öelda. No asi on selles, et.. Huuks kasvab liiga ruttu! Saate aru jah, see tegi mind nii kurvaks, et ajas nutu peale. Mitte, et ma eelistaks mingisugust perioodi tema elust teisele või tahaks, et ta beebiks jääkski, aga ma tundsin kuidagi sellist tunnet, et kõik läheb nii ruttu mööda - varsti on ta juba nii suur, et ei taha, et ma teda päevast-päeva musitan ja ta ei vaja mind enam nii nagu praegu ja mis kõik veel.. nii imelik, enne emakssaamist ei kujutanud ma ettegi, et ma selliseid emotsioone tunda võiks. Hakkan juba aru saama miks mõni pere seitseteist last saab ja nii. 😄suudab keegi samastuda?

Mu muna ja kana ❤️

Ei, see pilt pole hommikul tehtud. Ma vahel kannangi terve päeva oma pidsamkat 🙃
- Martin on kodus tagasi! Peale kaht ja poolt nädalat lahusolekut oleme me jälle kolmekesi koos.. kuni oktoobri alguseni. Loodetavasti on ta siis lühemat aega ära. Igatahes oleme me viimased päevad lihtsalt kodus nunnutanud, pojuga pullinud (tal käib tõsine hääle testimine hetkel - kilkab suht hommikust õhtuni, MEGANUNNU), jalutamas käinud, pilte teinud, tortillapitsasid söönud, netflixi vaadanud, sushit tellinud ja mida kõike veel.

- olen viimasel ajal nii palju küpsetanud. Eile tegin näiteks rosina-vaniljerulle ja päev enne seda virsiku-krõbedikku vaniljekastmega. Mu arust nimelt ei kannata Rumeenia toidupoodides olevad küpsetised üldse kriitikat ja siis küpsetan ma hoopis ise. Sellisest koogiletist nagu Eesti toidupoodides võib ainult unistada. Uues kodus on megahea ahi ka, põhimõtteliselt viska muna ja jahu ahju ning seitsmekihiline tort teeb ise ennast valmis.

- ostsin üle aasta aja endale uusi riideid. Eks ma vahepeal ikka midagi ostsin ka, aga ainult hädavajalikku, et oma kõht ära mahutada. Nüüd sain ma osta neid asju, mida ma päriselt tahtsin. Läksin kohe nii hoogu, et tellisin Zarast kohe päris mitu asja. Kuna ma siin pidevas ajadefitsiidis elan, siis proovida pole ma jõudnud veel mitte midagi. Ma võiks muidu teile ka oma õnnestumisi ja feile näidata, aga ma ei tea kas oma ostude näitamine on veel üldse thing?  

- uue näokreemi, seerumi ja silmakreemi sain ka. Mu arust ma olen siin paari kuuga mingi seitse aastat vanemaks jäänud. Kortsud pole tekkinud mitte liigsest torssis näoga ringi käimisest, aga pidevast naeratamisest ja muust superelavast miimikast. Muidugi ma saan aru, et vananemine on loomulik elu osa ja ega mul selle vastu otseselt midagi ei olegi, agaa.. aga veidi vastupanu osutan ma ikka. 😄

See puuder on parim, mis ma kasutanud olen, ostan juba kolmandat korda. Niiea noh!
- kui veel kunagi keegi vingub, et Eestis on elu halb siis ma panen küll paugu vastu hambaid. 😄vaadake lihtsalt millega ma rinda pean pistma kui titega jalutama lähen:

Täielik facepalm moment! Kes see tolvan sellise planeeringu tegi, et terve "kõnnitee" (kõnniteeks on vist isegi palju nimetada seda) ulatuses lambipostid keset teed paigutas? 

- Huuksil on viimasel ajal selline komme, et kui ta üles ärkab siis ega ta sellest valjuhäälselt teada ei anna, lihtsalt ootab vaikselt kuni ta avastatakse. Millalgi eelmisel nädalal olin ta kell 19:30 ööunne pannud, vahepeal käisin vaatamas - magas. Hakkasin siis kella kümne paiku vaikselt magamistuppa minema, teen ukse lahti ja..

Lihtsalt mingi: "Yo, moooom, mina siin põiki"
Seal ta oli, kõlgutas jalga ning nautis rahu ja vaikust. 😄Naersime Martiniga, et ma patran terve päeva nii palju, et lapsel kopp ees juba. Oh vaeseke, see on alles algus!

- Pojust rääkides, siis tema järgi võib juba kella õigeks keerata - 6:30 olgu äratus olla. Vahepeal ma ei saa unesegasena aru, et miks ta keset ööd lobisema hakkab, siis aga vaatan kella ja olen nii, et okei-okei, arusaadav, hommik on JUBA käes. No mis siis ikka, pudrupott tulele ja uus päev võib alata. 

Saigi vist kõik öeldud, mis ma rääkida tahtsin. Ei julge siia pikemalt jokutama ka jääda, varsti on teate-küll-kes üleval ja siis võib selle postitusega juhtuda sama, mis tema eelkäijaga ja ilmavalgust ta ei näe. Püsige terved ja kui ma siia väga tihti kirjutama ei jõua siis Instagramis olen tegusam - @liinajohannson 😊

esmaspäev, 7. september 2020

Üksikema memuaarid II

Peale poolteist kuud pojaga üksinda Eestis olemist olime me mõlemad Martiniga käed püsti, et jeee, lõpuks ometi saame kõik koos olla. Minul füüsiliselt kergem ja temal kindlasti mentaalselt, sest eks see lahusolek on veidi raske kõigile. Ja arvake mis nüüd? Olen ju varsti juba kuu aega Bukarestis olnud ning viimase nädala jällegi pojakesega kahekesi. Nuta või naera noh! Tegelt ei tee ma kumbagi, sest ma ei teagi.. mis siin ikka taielda, pole need otsused minu kätes ju nii kui nii. 
Nimelt otsustas kohalik käsipalliföderatsioon minna NBA eeskujul sellist teed, et sel aastal mängitakse hooaeg turniiride põhimõttel - kaks nädalat karantiini ning seejärel mängitakse korraga kolm etappi kolme erineva klubi vastu. Seega ongi abikaasa juba nädala karantiinis olnud - mitte üldse kaugel muide, ikka siinsamas Bukarestis oma klubi baasis. Kuidagi tobe eks, ta on siinsamas, aga mitte päriselt siin. 
Positiivse poole pealt lähevad päevad üliruttu, sest koguaja on midagi teha. Mu väike äratuskell hakkab 6:30-7:30 vaikselt kaisus pusklema, peale seda väikesed hommikununnutamised, söömised-kasimised ning seejärel juba esimene päevauni, sest üle kahe tunni Huuks veel üleval olla ei jaksa. Vahepeal jälle söömised-mähkmevahetused, vaatame mänguasju ja raamatuid, kõhulioleku aeg, natuke BB-toolis tsillimist, jutustame ja laulame. St mina laulan - poju laliseb niisama kaasa. Mu repertuaar on muuseas väga lai ja tänu sellele avastasin eile poja uue lemmikloo - klassika nimega "Vana jõgi". 😄mitte, et ma rohkem kui refrääni oskaks..
Nii see päev paaritunnise ärkveloleku ja seejärel paaritunniste une rütmis meil läheb - ööunne hakkame sättima kell seitse ja kella kaheksaks ta tavaliselt juba põõnab. Selline see voostrielu ongi. 😊
Pojakesest veel rääkides siis on tal viimaste päevadega esimene streik tekkinud. Ei taha ta paremaid töötunde ega suuremat palka vaid ta tahab, et ma lõpetaksin ükskord talle oma boobi näkkusurumise. Iga kord kui ma talle oma tissiga lähenema hakkan pistab ta niimoodi röökima nagu ma teeks talle käevarrele nõgest või midagi. Jube väsitav. Lisaks on ta mingi uue grimassi ära õppinud - nagu musisuu, aga suu on maksimaalselt torus ja kulm samalajal kortsus. Siukse  hukkamõistva näoga ta mind siin viimased päevad passibki, samalajal kui ma topless teda taga ajan.
Ega ma ju tegelikult päeva peale kodus suurt midagi tehtud ei saagi kui Huuks iga paari tunni tagant tähelepanu nõuab. Vahepeal tassin teda ikka BB-tooliga endaga kööki või magamistuppa kaasa, aga suurema osa tema ärkvelolekuajast teeme ikka seda mida "tema tahab" ehk mida mina talle välja käin, et tal lõbus ja tore oleks.
Näiteks maniküüri teen ma endale umbes mingi kolmas päev juba. Esimene päev - idee. Teine päev - küünenahad. Kolmas päev.. pole sealmaal veel, ei hakka siin lubama midagi. 😄 tegelt sain ma Martinilt kingiks igavese uhke komplekti, millega endale küüsi teha ja nüüd ma siis tasapisi hakkan sealt asju katsetama. Näiteks on seal komplektis see puur, millega saab megakorralikult küünenahkasid korrastada. Kuna igasugune urgitsemine ja nokkimine mulle väga meeldib (te peaks nägema millise pühendmusega ma Huuksi voldivahekesi ja varbavahesid puhastan😄), siis olen ma sellest puurist hetkel väga leilis - nii kui selle postituse valmis saan, panen aga jälle puurile hääled sisse ja lõpetan selle, mida eile valmis ei saanud. 
Tänasesse agendasse kuulus veel kaneelirullide küpsetamine, pojule maniküüri tegemine, pesu pesemine ja nipet-näpet koristamine. Niimoodi asju üles lugedes on kohe täitsa hea tunne, et vot kus olin asjalik. 😄
Ma ei oskagi tegelikult täna rohkem midagi kirjutada. Tahtsin lihtsalt ülevaadet anda, et tervist-tervist, üksikema memuaarid taaskord siinpool ja sellepärast ma kaua kirjutanud polegi, et kogu aur läheb Huuksi ja enda eest hoolitsemisele. Panen siia lõppu mõned pildid, mis ma vahepeal teinud olen.
Huuksike sai vahepeal juba 3-kuud vanaks! Ning jep, ma olen üks neist emadest kes ennast oma lapsega samamoodi riidesse paneb. No judgement, pliis!
Ka meie teised prantsuse sõbrad kolivad Bukarestist ära ja nende teed viivad edasi Amsterdami. Saime nendega viimast korda kokku ja muidugi sai ka Huuks oma noosi.
Mul on nii hea meel, et meil pojaga rohkem sarnasusi välja tulema hakkab. Muidu kuulsin ainult seda, et oi kui Martini nägu. Juba kadedaks ajas, ausalt. 😄
Peaaegu kuu aega olen Bukarestis olnud ja eelmisel nädalal sadas esimest korda siinoldud aja jooksul vihma. Ma olin niiiii õnnelik! Tegelt eputan sel pildil hoopis oma elu esimese rullbiskviidiga, mis täitsa hea tuli. Järgmisel korral paneks ainult rohkem kreemi ja marju vahele.