esmaspäev, 21. september 2020

Babyblues ja muu päevakajaline

Mul on teistele blogivatele emadele siiras küsimus - kust te selleks aja leiate? Ma olen mingi nädal aega üritanud juba, aga no ei saa hakkama! Poolik postitus istus draftides nii kaua, et seda polnud enam mõtet avaldadagi ja kustutasin selle lihtsalt ära. 

Kuna mul pikalt kirjutada nii ehk naa ei õnnestu, siis panen lihtsalt punktidena miskit kirja, mis minuarust äramärkimist väärib:

- ma ei tea kas minujaoks hittis babyblues kuidagi eriti hilja või tuli ta uue ringiga või milles asi on, aga ma tundsin eile nii suurt kurvameelsust, et isegi nutsin mõne pisara. Põhjus kõlab nii tobedalt, et ma isegi Martinile ei tahtnud alguses öelda. No asi on selles, et.. Huuks kasvab liiga ruttu! Saate aru jah, see tegi mind nii kurvaks, et ajas nutu peale. Mitte, et ma eelistaks mingisugust perioodi tema elust teisele või tahaks, et ta beebiks jääkski, aga ma tundsin kuidagi sellist tunnet, et kõik läheb nii ruttu mööda - varsti on ta juba nii suur, et ei taha, et ma teda päevast-päeva musitan ja ta ei vaja mind enam nii nagu praegu ja mis kõik veel.. nii imelik, enne emakssaamist ei kujutanud ma ettegi, et ma selliseid emotsioone tunda võiks. Hakkan juba aru saama miks mõni pere seitseteist last saab ja nii. 😄suudab keegi samastuda?

Mu muna ja kana ❤️

Ei, see pilt pole hommikul tehtud. Ma vahel kannangi terve päeva oma pidsamkat 🙃
- Martin on kodus tagasi! Peale kaht ja poolt nädalat lahusolekut oleme me jälle kolmekesi koos.. kuni oktoobri alguseni. Loodetavasti on ta siis lühemat aega ära. Igatahes oleme me viimased päevad lihtsalt kodus nunnutanud, pojuga pullinud (tal käib tõsine hääle testimine hetkel - kilkab suht hommikust õhtuni, MEGANUNNU), jalutamas käinud, pilte teinud, tortillapitsasid söönud, netflixi vaadanud, sushit tellinud ja mida kõike veel.

- olen viimasel ajal nii palju küpsetanud. Eile tegin näiteks rosina-vaniljerulle ja päev enne seda virsiku-krõbedikku vaniljekastmega. Mu arust nimelt ei kannata Rumeenia toidupoodides olevad küpsetised üldse kriitikat ja siis küpsetan ma hoopis ise. Sellisest koogiletist nagu Eesti toidupoodides võib ainult unistada. Uues kodus on megahea ahi ka, põhimõtteliselt viska muna ja jahu ahju ning seitsmekihiline tort teeb ise ennast valmis.

- ostsin üle aasta aja endale uusi riideid. Eks ma vahepeal ikka midagi ostsin ka, aga ainult hädavajalikku, et oma kõht ära mahutada. Nüüd sain ma osta neid asju, mida ma päriselt tahtsin. Läksin kohe nii hoogu, et tellisin Zarast kohe päris mitu asja. Kuna ma siin pidevas ajadefitsiidis elan, siis proovida pole ma jõudnud veel mitte midagi. Ma võiks muidu teile ka oma õnnestumisi ja feile näidata, aga ma ei tea kas oma ostude näitamine on veel üldse thing?  

- uue näokreemi, seerumi ja silmakreemi sain ka. Mu arust ma olen siin paari kuuga mingi seitse aastat vanemaks jäänud. Kortsud pole tekkinud mitte liigsest torssis näoga ringi käimisest, aga pidevast naeratamisest ja muust superelavast miimikast. Muidugi ma saan aru, et vananemine on loomulik elu osa ja ega mul selle vastu otseselt midagi ei olegi, agaa.. aga veidi vastupanu osutan ma ikka. 😄

See puuder on parim, mis ma kasutanud olen, ostan juba kolmandat korda. Niiea noh!
- kui veel kunagi keegi vingub, et Eestis on elu halb siis ma panen küll paugu vastu hambaid. 😄vaadake lihtsalt millega ma rinda pean pistma kui titega jalutama lähen:

Täielik facepalm moment! Kes see tolvan sellise planeeringu tegi, et terve "kõnnitee" (kõnniteeks on vist isegi palju nimetada seda) ulatuses lambipostid keset teed paigutas? 

- Huuksil on viimasel ajal selline komme, et kui ta üles ärkab siis ega ta sellest valjuhäälselt teada ei anna, lihtsalt ootab vaikselt kuni ta avastatakse. Millalgi eelmisel nädalal olin ta kell 19:30 ööunne pannud, vahepeal käisin vaatamas - magas. Hakkasin siis kella kümne paiku vaikselt magamistuppa minema, teen ukse lahti ja..

Lihtsalt mingi: "Yo, moooom, mina siin põiki"
Seal ta oli, kõlgutas jalga ning nautis rahu ja vaikust. 😄Naersime Martiniga, et ma patran terve päeva nii palju, et lapsel kopp ees juba. Oh vaeseke, see on alles algus!

- Pojust rääkides, siis tema järgi võib juba kella õigeks keerata - 6:30 olgu äratus olla. Vahepeal ma ei saa unesegasena aru, et miks ta keset ööd lobisema hakkab, siis aga vaatan kella ja olen nii, et okei-okei, arusaadav, hommik on JUBA käes. No mis siis ikka, pudrupott tulele ja uus päev võib alata. 

Saigi vist kõik öeldud, mis ma rääkida tahtsin. Ei julge siia pikemalt jokutama ka jääda, varsti on teate-küll-kes üleval ja siis võib selle postitusega juhtuda sama, mis tema eelkäijaga ja ilmavalgust ta ei näe. Püsige terved ja kui ma siia väga tihti kirjutama ei jõua siis Instagramis olen tegusam - @liinajohannson 😊

4 kommentaari:

  1. Ohh, Pärnus on ka selliseid tänavaid, kus elektripostid keset kõnniteed ja ka selliseid, kus kõnnitee on nii kitsas, et üks käruratas peab õhus rippuma ja teisega siis manööverdad kuidagi seal 😃

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin suht kõik sellised ongi.. 😄

      Kustuta
  2. Meie olime enne meie Hugo (kohe 7. kuune) sündi kindlad, et kaks last järjest ei tule ja väikese vanusevahega laste vanemad on üldse hullud. Aga nüüd ma hakkan mõistma neid vanemaid, kes väikese vanusevahega lapsi saavad-nad kasvavad nii kiiresti ja beebiaeg on niii lühike.
    Siiski oleme endiselt seisukohal, et järjest lapsi ei tule ja väikese vanusevahega laste vanemad on hullud, mõistan neid lihtsalt nii palju paremini ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaha, no sama! Kui endal laps on siis saad ikka päriselt aru, mida selle all mõeldakse kui öeldakse, et lapsed kasvavad kiirelt.
      Üleüldse on ise lapsevanemaks olemine nii palju teiste suhtes mõistvamaks ja arusaavamaks muutunud, just teisi lapsevanemaid pean silmas siis.

      Kustuta