esmaspäev, 7. september 2020

Üksikema memuaarid II

Peale poolteist kuud pojaga üksinda Eestis olemist olime me mõlemad Martiniga käed püsti, et jeee, lõpuks ometi saame kõik koos olla. Minul füüsiliselt kergem ja temal kindlasti mentaalselt, sest eks see lahusolek on veidi raske kõigile. Ja arvake mis nüüd? Olen ju varsti juba kuu aega Bukarestis olnud ning viimase nädala jällegi pojakesega kahekesi. Nuta või naera noh! Tegelt ei tee ma kumbagi, sest ma ei teagi.. mis siin ikka taielda, pole need otsused minu kätes ju nii kui nii. 
Nimelt otsustas kohalik käsipalliföderatsioon minna NBA eeskujul sellist teed, et sel aastal mängitakse hooaeg turniiride põhimõttel - kaks nädalat karantiini ning seejärel mängitakse korraga kolm etappi kolme erineva klubi vastu. Seega ongi abikaasa juba nädala karantiinis olnud - mitte üldse kaugel muide, ikka siinsamas Bukarestis oma klubi baasis. Kuidagi tobe eks, ta on siinsamas, aga mitte päriselt siin. 
Positiivse poole pealt lähevad päevad üliruttu, sest koguaja on midagi teha. Mu väike äratuskell hakkab 6:30-7:30 vaikselt kaisus pusklema, peale seda väikesed hommikununnutamised, söömised-kasimised ning seejärel juba esimene päevauni, sest üle kahe tunni Huuks veel üleval olla ei jaksa. Vahepeal jälle söömised-mähkmevahetused, vaatame mänguasju ja raamatuid, kõhulioleku aeg, natuke BB-toolis tsillimist, jutustame ja laulame. St mina laulan - poju laliseb niisama kaasa. Mu repertuaar on muuseas väga lai ja tänu sellele avastasin eile poja uue lemmikloo - klassika nimega "Vana jõgi". 😄mitte, et ma rohkem kui refrääni oskaks..
Nii see päev paaritunnise ärkveloleku ja seejärel paaritunniste une rütmis meil läheb - ööunne hakkame sättima kell seitse ja kella kaheksaks ta tavaliselt juba põõnab. Selline see voostrielu ongi. 😊
Pojakesest veel rääkides siis on tal viimaste päevadega esimene streik tekkinud. Ei taha ta paremaid töötunde ega suuremat palka vaid ta tahab, et ma lõpetaksin ükskord talle oma boobi näkkusurumise. Iga kord kui ma talle oma tissiga lähenema hakkan pistab ta niimoodi röökima nagu ma teeks talle käevarrele nõgest või midagi. Jube väsitav. Lisaks on ta mingi uue grimassi ära õppinud - nagu musisuu, aga suu on maksimaalselt torus ja kulm samalajal kortsus. Siukse  hukkamõistva näoga ta mind siin viimased päevad passibki, samalajal kui ma topless teda taga ajan.
Ega ma ju tegelikult päeva peale kodus suurt midagi tehtud ei saagi kui Huuks iga paari tunni tagant tähelepanu nõuab. Vahepeal tassin teda ikka BB-tooliga endaga kööki või magamistuppa kaasa, aga suurema osa tema ärkvelolekuajast teeme ikka seda mida "tema tahab" ehk mida mina talle välja käin, et tal lõbus ja tore oleks.
Näiteks maniküüri teen ma endale umbes mingi kolmas päev juba. Esimene päev - idee. Teine päev - küünenahad. Kolmas päev.. pole sealmaal veel, ei hakka siin lubama midagi. 😄 tegelt sain ma Martinilt kingiks igavese uhke komplekti, millega endale küüsi teha ja nüüd ma siis tasapisi hakkan sealt asju katsetama. Näiteks on seal komplektis see puur, millega saab megakorralikult küünenahkasid korrastada. Kuna igasugune urgitsemine ja nokkimine mulle väga meeldib (te peaks nägema millise pühendmusega ma Huuksi voldivahekesi ja varbavahesid puhastan😄), siis olen ma sellest puurist hetkel väga leilis - nii kui selle postituse valmis saan, panen aga jälle puurile hääled sisse ja lõpetan selle, mida eile valmis ei saanud. 
Tänasesse agendasse kuulus veel kaneelirullide küpsetamine, pojule maniküüri tegemine, pesu pesemine ja nipet-näpet koristamine. Niimoodi asju üles lugedes on kohe täitsa hea tunne, et vot kus olin asjalik. 😄
Ma ei oskagi tegelikult täna rohkem midagi kirjutada. Tahtsin lihtsalt ülevaadet anda, et tervist-tervist, üksikema memuaarid taaskord siinpool ja sellepärast ma kaua kirjutanud polegi, et kogu aur läheb Huuksi ja enda eest hoolitsemisele. Panen siia lõppu mõned pildid, mis ma vahepeal teinud olen.
Huuksike sai vahepeal juba 3-kuud vanaks! Ning jep, ma olen üks neist emadest kes ennast oma lapsega samamoodi riidesse paneb. No judgement, pliis!
Ka meie teised prantsuse sõbrad kolivad Bukarestist ära ja nende teed viivad edasi Amsterdami. Saime nendega viimast korda kokku ja muidugi sai ka Huuks oma noosi.
Mul on nii hea meel, et meil pojaga rohkem sarnasusi välja tulema hakkab. Muidu kuulsin ainult seda, et oi kui Martini nägu. Juba kadedaks ajas, ausalt. 😄
Peaaegu kuu aega olen Bukarestis olnud ja eelmisel nädalal sadas esimest korda siinoldud aja jooksul vihma. Ma olin niiiii õnnelik! Tegelt eputan sel pildil hoopis oma elu esimese rullbiskviidiga, mis täitsa hea tuli. Järgmisel korral paneks ainult rohkem kreemi ja marju vahele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar