reede, 18. detsember 2020

Kuus kuud pojakest

 Issand, usute, et mul on juba pooleaastane laps või!? Ma ise siiani vahel kahtlen. 😄

Käisime just selle pooleaastase lapsega arstil ja kui ma ukse taga seistes kuulatasin ja H-le ütlesin, et: "Oii, kuula, üks tita nutab kabinetis!", siis polnud see nutt ligilähedanegi sellele seakisale mis poisu nii kümme minutit hiljem sealsamas kabinetis valla lasi. Ta lihtsalt karjus nii hüsteeriliselt, et isegi arst küsis, et kas sellist asja tihti juhtub. Õnneks mitte - ainult ühe korra varem olen ma sellist nuttu kuulnud ning see juhtus siis kui Bukarestist tagasi Eestisse jõudnud olime ning ta minu ema juures niimoodi võõrastama hakkas, et peaaegu kaks tundi jutti lihtsalt röökis. Esimest korda oli see mulle muidugi päris ehmatav, sest ega ma ju ette ei kujutanud, et kolm kuud Bukarestis kolmekesi isolatsioonis olemist niimoodi mõjuda võib, aga vot võta näpust. Peale seda esimest suurt võõrastamist käisin vist nädal aega jutti temaga igalpool külas, poes ja kusiganes, et ta mõistma hakkaks, et maailmas ongi rohkem inimesi kui tema, mina ja tema isa. Ptüi-ptüi-ptüi, õnneks harjus ta päris kiirelt, aga kolmapäeval arstil käies ehmatas ta taaskord millegipeale nii ära, et rahunes ta alles kodus. Huvitav on see, et novembris arstile minnes olin ma just selliseks reaktsiooniks valmis nagu kolmapäeval oli, aga tol korral oli asi just vastupidine - lasi ennast igatepidi väänata, naeratas arstile oma mesimagusat naeratust ning ei teinud kiunugi. Oh ei tea, ei tea.

Käisime möödunud nädalavahetusel kodumetsast kuuske toomas. Mul päris lapsekandmisejopet pole, aga ajas Martini oma ka asja ära. Teised norisid mind, et ma ootaks nagu viisikuid. 😄

Ajas veidi tagasi minnes ja rääkides sellest kuidas läks meie reis Bukarestist Tallinnasse siis pean ma ütlema, et kindlasti oli see keerulisem kui Bukaresti lennates, aga ka kindlasti mitte nii keeruline kui eesootavad reisid tulevikus. Ausaltöeldes ei kujuta ma ette kuidas ma üksinda hakkama oleksin saanud, aga õnneks lendasime me Martiniga koos ning siis polnud hullu midagi. Kui üks enam teda süles hoida või hüpitada ei jaksanud, võttis teine üle. Asendamatuks osutus Najelli sleepcarrier, milles poisu mõnusalt magada sai ning lendude vahel tegime selle talle lihtsalt mängumatiks lahti, et ta ennast sirutada ja kõhuli keerata saaks. Kahjuks aga ei saa me seda enam teab kui kaua kasutada, sest H viskab iga kuuga niimoodi pikkust, et vaata ja imesta (meil on vanem sleepcarrier, mis on lühem kui uus versioon). Selles suhtes oli mu kõhutunne õige, et käru valides lähtusin suuresti sellest, et lühema korviosaga kärud välistasin kohe - õigesti tegin, sest isegi praegu koos soojakotiga pole korviosas teab mis palju sirutamisruumi (käruks on Bugaboo Fox).

Numbritest ka - kaaluks tuli kolmapäeval 8,6kg (sündides 3,2kg) ning pikkuseks 74cm (sündides 49cm). Ikka siuke paras sületäis poissi. Kusjuures just täna on mu selg ja randmed peale pikka päeva nii valusad, et ei mäletagi, et nad selle poole aasta jooksul üldse niimoodi tunda oleksid andnud. Ma ausalt hakkan varsti tunde lugema, et millal see Martin juba koju jõuab - lihtsalt selleks, et keegi seda poisut peale minu ringi veaks. 😄Jõuab ta muidu 24. detsembril, täpseid tunde ei tea, aga viiiiiis päeva veel!

Poisul on suus kaks hammast ja kolmas kohe-kohe lõikumas. Täna oligi just üks selline päev kus ta lohutamatult nuttis (muidu pole eriline nutulaps, kui nutab, siis on kusagilt valus - jätame võõrastamise hetkel kõrvale) ja ainult mu süles tukkuda tahtis. Õnneks tukkus ära ja siis oli juba lõbus lapsu edasi. Seljalt kõhule keerab ammu, aga jällegi JUST täna keeras ta korduvalt kõhult seljale. Võib-olla ma muidu poleks märganudki, sest pesin nõusid ja tema mängis mu selja taga oma vaibakesel, aga järsku vaatan - poisu parketil! Sinna jõudmiseks pidi ta päris mitu tiiru tegema, ei tea kust tal järsku see idee tuli. Tõstsin ta vaibale tagasi, kus ta uhkelt oma uut oskust mulle veel demonstreeris. Nii tore. 😊

Mis ma veel rääkida oskan? Endiselt ei meeldi Huuksile riietamine, MÜTSID, ühe koha peal passimine, kui tuul näkku puhub, vannist välja tulek. Küll aga armastab ta süles olemist, kui talle lauldakse, igasugused kõdistamised ja loksutamised ja hüpitamised, SÖÖK, autosõit, ennast peeglist imetleda, juuksed (eriti kõrge krunn), vannitamine, aknast välja vaatamine ja kindlasti mingi kümme asja veel. No siuke regular beebi. 😄

Öösel magab ta umbes üksteist tundi, söögipausid on endiselt umbes iga kolme tunni tagant. Päeval jaksab üleval olla kaks tundi järjest, seejärel on vaja 30 minutit iluund teha. Üks lõunauni on tavaliselt pikem, sinna paari tunni kanti. 

Ega muud ma vist rääkida ei oskagi. Emaks olemine on ikka täiega äge, õhtuks oled läbi nagu läti raha, aga kui hommikul üks väike inimene siiralt rõõmust kilkama hakkab, sest sa silmad lahti tegid on täiesti kirjeldamatu õnnetunne. ❤️

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar