teisipäev, 2. juuni 2020

Covid-test ja muud vähem-rohkem lõbusad asjad

Näete jah!? Abikaasa kodus ja ma ei kirjuta siia enam pooltki nii palju kui varem. See oli mu smooth vabandus, et suht pikk paus sisse jäänud on. Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud ja ega ma ei teagi kust nende postitustega algust teha. No alustame seekord terviseteemadel.
Arvasin, et covidi-jutud on mu blogis selleks hooajaks lõppenud, aga kujutate ette - ei ole!  Nimelt käisin ma möödunud nädalal testi tegemas, tulemus muidugi negatiivne. Ei toonud Martin seda välismaalt kaasa vaid positiivse testi andis hoopis keegi, kellega ma kokku puutusin. Mina pole arst ega viroloog ja tervet juttu ma teile siia ka kirjutada ei taha, aga seda ma ütlen küll, et ma olen 98% kindel, et tema puhul on tegemist valepositiivse tulemusega. Peate selle väga ähmase selgitusega leppima. 😄
Test ise oli mu arust küll ebameeldiv, aga on palju hullemaidki piinasid üle elatud. Ja no ehk ei oska ma sellest sellepärast nii suurt numbrit teha, et varsti tuleb mul see sünnitusevärks ära teha ning enne seda muidugi veel üks covid-test. Ilusad ajad on ootamas ees. 😄
Teine (ja mu jaoks märksa ebameeldivam kui ühe testi andmine) tervisemure tekkis mul möödunud nädalavahetusel. Algselt pidasin seda üheks väga tugevaks päikeseallergiaks (mis mul muidu igal aastal esimese tugeva päikesega tekib), aga nüüd olen suht veendnud, et tegemist on lihtsalt ühe raseduse viimasel trimestril esineva nahalööbega. Ma lihtsalt sügeleeeen! Pühapäeval sügeles mu rinnaesine, seejärel kõht ja nüüd käed. Praeguseks sügelevad vaid käed, rinnaesisel pole enam midagi aru saada ja kõhul on veel kergelt midagi aimata. Aga see sügelus! Seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte. Ma reaalselt mõtlesin endale pajakinnaste kätte tõmbamist, et ennast mitte sügada. Nagu peaga mõeldes saad aru, et sügamine teeb asja ainult hullemaks, aga katsu sa siis oma mõistuse hääle järgi tegutseda kui tegelikult tahaks ennast lihtsalt pudeliharjaga kraapida. Rõveee!
Kes kunagi sama asja käes kannatab, siis minu soovitused teile on Ortomedi niisutav kreem ja tõrvaseep. Viimane isegi parem kui kreem - maksis ta vaid 1,64€, aga sügeluse võtab ikka tükiks ajaks ära. Miinuseks on ainult see, et terve kodu haiseb nagu umbe läinud korsten ja ise kannad parfüümi, mille nimi võiks olla näiteks "Vanamehe ahi" või muud säärast. 😄
Lisan teile siia ühe pildi ka, milline mu vatsake alles eile hommikul välja nägi. Päris jube, ma tean:
Kreemitan ja tõrvan aga hoolega edasi ja küllap varsti see sügelus ka kätelt kaob. Mis tal üle jääb!
Terviseteemad läbi, nüüd lõbusamad teemad. Näiteks käisin ma eelmisel nädalal juuksuris ja täna pediküüris. Jumal teab, millal jälle minna saab ju! Veel käisin ma sõbrannadega rannapiknikul ja meil oli ülitore nagu ikka. Ainult õhtud võiks juba soojemaks minna.
Juuksed tegi Kätlin, Wavebar'ist
Just täna rääkisin Martinile, et mul on selline tunne nagu oleks iga söögikord mu last meal before death row. 😄niimoodi naudin, et seda nägu! Tähtaeg on mul teadupärast juba järgmisel pühapäeval ja pidevalt taban end mõttelt, et ooo, mõtle kui see beebike täna või öösel või jumal teab millal lähiajal tulla otsustab. Et peale seda on senine elu ju täitsa pea peale löödud ja kes teab kas kõige tavalisematekski tegevusteks enam aega jääb. No ja siis ma naudingi oma söögitegemise aega ja söömise aega ja lihtsalt oma aega. 
Kes hommikul vara kusagil käima peab, sellel on kohustus hommikusöögiks Buxhöwdenist saia tuua!
Praegugi on mul täitsa "oma aeg", sest Martin läks sõpradega disci loopima ja ma lebusklen siin ja blogin. Tegelt on mul juba vaatamata osa 90 daysi valmis pandud ja külmkapis ootab mind üks jäätis ka. Seega tõmbangi ma siinkohal otsad kokku ja hakkan oma mõnnamisega pihta. Bai!

reede, 29. mai 2020

Üle pika aja - minišoping!

Kirjutasin siin millalgi, et tellisin soodukate ajal endale ja pojale mõned asjad. Mõtlesin praegu, et pole jube ammu oma oste teile näidanud, sest.. pole ju endale muidu midagi ostnud, ülla-ülla! Raseduse ajaks pole ma spetsiaalselt endale ühtegi riideeset soetanud (v.a. kaks paari musti rasedasukki, ühed retuusid ja sõbrannalt laenatud kleit), sest mõtlesin, et saan oma vanade riietega ka selle üürikese aja hakkama. Sisetunne ei petnud ja hakkama olen ma tõesti saanud, aga mida nädal edasi seda enam hakkab see tunne tulema, et vot kui ma juba kord omas keres üksi olla saan, vot siis ma alles hakkan igasuguseid ägedaid riideid kandma! No nii ägedaid kui üks imetav ema kanda saab onju. Üha enam kammin ma ka erinevaid netipoode ja lisan oma wishlistidesse erinevaid riideid.. ostma ma veel muidugi miskit ei hakka, sest ega ma ju tegelt ei tea kui kaua aega kulub kuniks ma ennast enam-vähem samas vormis tunnen kui näiteks eelmisel suvel. Aga teksapükse ja oma vanu kleite-seelikuid igatsen ma küll. Ütlesin just eile Martinile, et osad riided lendavad küll peale sünnitust otseteed prügikasti, sest kui sa ikka mõnda asja ligemale pool aastat jutti kandnud oled siis ega neist suurt miskit alles ei ole, ainult raamid. Ja kui nad ka "töökorras" oleks, siis koblakas on neist asjadest ees nii või naa. Te konkreetselt ei kujuta ette mitmeid kordi ma neid kahte paari rasedasukki juba nõelunud olen! Liiga mitmeid! Muuseas, mina kui sukapüksi-ekspert võin teile öelda, et parimaid (raseda)sukki müüakse Calzedonias (asub T1-s).

Aga läheme nüüd tagasi selle juurde, mis ma soodukate ajal meile tellisin. Näiteks tellisin ma endale lõpuks ära Birkenstocki plätud. Algselt küll kuldsed ja 38 suuruses, aga kättesaades ei meeldinud mulle kuldsed üldse nii väga ja suured olid nad ka. Vahetasin hoopis mustade ja 37 suuruses plätude vastu. Kuigi ma neid veel kodunt väljaspool kandnud ei ole siis mugavad tunduvad nad tõesti. Tellitud on nad Weekendist ja ale ajal maksid nad 54€.
Vaip on ka uus muide, Jyskist 😄mõtlesin, et beebi tulekuks võiks maas midagi pehmemat olla, nii kui nii tsillib ta oma tooliga põrandal ja siis ei pea ise ka päris kõva pinna peal istuma.
Pojale tellisin ma Dadamorast suveks puuvillase jumpsuiti (tellides kehtis -30% allahindlust) ja Apollost kaks beebidele mõeldud pildiraamatut. Ega ma ei tea kas need raamatud talle kunagi huvi pakkuma hakkavad, aga pildid on must-valged ja neid peaks tema väikesed silmad hästi seletama.
Veel tellsin ma endale Asosest ühe musta laiema pusa, mida näiteks retuuside või teksadega kanda ja & Other Stories brändi punutud peapaela, mis lihtsalt megacool tundub. Nägin ma seda vist Liisa Leetma instast kui ma nüüd ei eksi. Ärge küsige mis matusemeeleolus ma olen, et vastu südasuve siin ainult musta värvi asju tellin. 😄must värv on lihtsalt nii ilus värv!
Peaaegu oleks ühe asja ära unustanud, minu uue Shiseido ripsmekoolutaja. Kindlasti teate, et ma muidu olen suur lash lifti fänn, aga praegu ma üle tunni aja selili küll olla ei kannataks kuniks selle hooldusega ühele poole saaks. Ostsin siis alternatiivina hoopis ripsmekoolutaja. Shiseido ripsmekoolutaja on muuseas täielik kultustoode, sest pidavat ta töötama hoopis teisiti kui mingi suvaline koolutaja. Ma olen elu jooksul ikka igasuguseid proovinud ja see on tõesti teine tera. Eks koolutaja töö teevad nad kõik ära samamoodi, aga see, et need ripsmed ka terveks päevaks kaardu jääks on juba omaette küsimus. Aga Shiseido oma kasutades jäävadki! Ma ise ka vist ei usuks kui ma elav näide poleks. Enne koolutamist kannan ripsmetele veel läbipaistvat kulmugeeli, et ripsmed n-ö "kõvad" jääksid ja seejärel koolutan võimalikult ripsmepiiri lähedalt. Voila!
Mul muidu on pulksirged ripsmed, pikad küll, aga täiesti sirged. Siin pole mul mingisugust meiki tehtud, aga täitsa suva ka, sest kaardus ripsmed üksinda annavad nii palju juurde. Kujutate ette kui ma nad veel ära ka värviksin! Muide, kas kellelgi veel rasedusega näkku täiega pigmenti juurde visanud on? 
Ongi kõik, rohkem pole ma ostnud miskit! Üle pika aja tundusid needki ostud juba mingi megasuure šopinguna. Samas, eile just koristasin gareroobi ja mõtlesin, et johaidii, kes kõik need asjad aegade jooksul kokku ostnud on, ega ometi mitte mina.. 

teisipäev, 26. mai 2020

Pojakese esimene pidu ehk babyshower

Elu on viimastel kuudel ja eriti nädalatel nii palju igasuguste stressi tekitavate asjade ümber käinud, et mõned muud asjad mis muidu ikka meeles püsiks, olid sootuks ära ununenud. Näiteks see, et tavaliselt üllatatakse beebiootel sõbrannat babyshoweriga. Mul muidu oleks see sada prossa meeles olnud ja oleks sellele mõelnud, aga lisa igapäevarutiini väike pandeemia ja mure sellepärast, et abikaasa teiseltpoolt Euroopat koju saaks ja näed - kõik muud asjad on nagu udu sees.
Pidime sõbrannadega eelmisel laupäeval siin Haabneemes OKOs kokku saama, sest me polnud juba mitu kuud näinud ja tavaliselt nii korra kuu-kahe jooksul me ikka kokku saame, et pläkutada ja mehi-lapsi-tööd-elu taga kiruda. 😄
Igatahes marsin mina tähtsa näoga uksest sisse, sest üks sõbranna oli juba gruppi kirjutanud, et ta on ainsana kohal ja kus kõik teised on.. kuulake seda - näen allkorrusel ühe teise sõbranna meest nende pojaga ja veel teiste inimestega ühes lauas istumas, lehvitan (sest kiire) ja ilma mõtlemata, et kahtlane oleks, et ta ka seal on, lähen ülemisele korrusele. No üles jõudes hüppasid kõik osalised peidust välja ja õnneks ma siis ikka sain aru, millega tegemist on. 😄täiega tegid mulle tüssu!
Kõik oli nii armas ja sinine, laud kaetud, lilled-õhupallid ja mu kallid-kallid tüdrukud! Fotograaf tegi pilte, et mul ikka poju esimesest peost tore mälestus jääks ja üldse oli kohe ekstra tore kõiki üle nii pika aja korraga näha ning juttu ajada. 
Kuna kõik juba ammuilma omavahel tuttavad on siis on ikka jube lihtne - kedagi tutvustama ei pea ja kõik on nii ladnalt omad. Selles suhtes, et ega kõik mu sõbrannad on mu seljataga ka omi kohtinguid teinud, näiteks kuulsin ma hiljem, et minu tüdrukuteõhtut planeerides olid neil rutiinsed kokkusaamised. 😄Nagu üks mu sõbrannadest kunagi ütles siis minu ja Martini teiste sõpradega kokku saades on tunne nagu näeks üle pika aja hoopis enda sõpru - täielik goal mu arust! Ma räägin, peab ikka pulmapidusid korraldama, sest tegelikult on need ainsad peod kus kogu tutvusringkond kokku saab. 😊
Minu poju saab endale kõige coolimad tädid ever!
Selline see laupäev saigi. Hiljem olime veel n-ö "aftekal" ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin olin ma ikka läbi nagu loom. Paar kuud pole ju pea mingisugust sotsiaalset koosviibimist olnud ja terve päeva suhtlemine tegi oma töö. 

pühapäev, 24. mai 2020

Beebi esimene masin ja 37 nädalat rasedust

Olen nüüdseks terve nädala koos Martiniga olla saanud ja kõik liikus kiirelt tavapärasesse rütmi, no meie rütmi ma mõtlen. Enne tema saabumist oli mul küll selline tunne nagu ootaks ma kusagilt kaugelt maalt oma väljamaa peikat külla, aga üks pilk varvaste suunas oli piisav reality check, et meenuks, et ahjaa, see kes siia tuleb on ikka mu abikaasa ja ma olen muidu kaheksandat kuud rase. 😄
Kuna Martinil kahenädalane karantiinikohustus on, siis oleme lihtsalt üksteise seltsi nautinud. Veidi Ozarki viimast hooaega vaadanud, kodu beebi tulekuks ümber sättinud, käru ostnud ja jalutamas käinud. Ja lobisenud, lobisenud, lobisenud. Ülihea ikka, et seda enam läbi videokõne tegema ei pea! Isofixi paigaldasime juba autosse ära, sest täna sai mul täpselt 37. nädalat täis ja põhimõtteliselt ei oleks enam üllatust kui beebi lähinädalate jooksul oma kodinaid pakkima hakkaks ja sündida otsustaks. Isofixi paigaldas Martin muuseas nii puusalt, et ma olen suht kindel, et ta on seda juba varem teinud ja tal kusagil trobikond salalapsi ootamas on. 😄
Tegelikult räägin ma pojule iga päev, et enne 1. juunit ta sündida ei tohi. Esiteks on Martinil senini koduspüsimise kohustus ja teiseks loodan ma, et sellest kuupäevast alates saavad ehk isad pikemaks ajaks haiglasse jääda kui vaid sünnituse juures olla. Aga kui ka ei saa, siis pole hullu. 
Nüüdseks tunnen ma õhtuks sellist väsimust ja raskustunnet, et ma imestan, et ma veel kõhuli kukkunud ei ole. Ükspäev näiteks jätsin ma lausa õhtusöögi vahele ja nosisin ainult natuke maasikaid, sest kõht oli niiiii viimase vindini pingul. Olenemata sellest, et ma õhtul väga ei söönud nägin kaalul oma senise elu suurimat numbrit - 72,2kg. Hommikuks oli kaks kilo kusagile haihtunud, aga ei imesta ka kui öö jooksul vähemalt kolm korda pissil käid. Pojuke on terve viimase nädala üliaktiivne olnud ja mul on juba siuke tunne, et ta päeval enam magada ei tahagi. Ma ei tea kas ta kosub seal nii hoolega, et vajab rohkem sirutamisruumi või tunnetab ta minus mingisuguseid teistsuguseid emotsioone või saab aru, et tema isa on siin (Martin ütleb, et see on ainult ilus mõte ja las ta siis olla - mulle meeldib nii mõelda) ning ta tahab endast seeläbi rohkem märku anda või midaiganes, aga mingi pull käib mu kõhus koguaja.
Mainisin eespool, et ostsime käru eks. Lükkasin seda käruostu nii pikalt edasi, sest ausalt ma ei viitsinud sellega üksinda tegeleda. Vaatasin juba, et ei leiagi järelturult seda mida otsisin ja mõtlesin, et no okei, ostan siis poest, sest seal on see sama mudel praegu samuti väikese soodukaga. Igaksjuhuks kammisin veel ühel hommikul FBs marketplace'i läbi ja mida ma näen - minu soovitud käru uhiuuena Viimsis müügil! Paari tunni pärast oli käru meil juba kodus ja paarutasime sellega mööda tuba ringi. 😄mulle sellised asjade kokkulangevused meeldivad! Valituks osutuks Bugaboo Fox, sest tundus, et see sobis meie vajaduste-soovidega enim kokku. Liigub ta igatahes küll nagu sulavõi ja kokkupanduna võtab garderoobis väga vähe ruumi. Kahju kohe, et mul mõnda kodulooma pole, keda seal enne poja tulekut ringi sõidutada. 😄
Muus osas on kõik beebi sünniks valmis. Haiglakott kenasti koos, ainult mõned asjad puudu mis mul siin veel pidevas kasutuses on. Titegrupis laekub igapäevaselt teateid uutest sündinud beebidest ja minuarust on seda nii põnev jälgida. Lihtsalt tulevad ja sünnivad ja nüüd nii ongi! Üldse olen ma vist omadega sealmaal, et muud ei näe kui beebiuudiseid. Liialdamata loen iga päev uusi rõõmusõnumeid väikestest beebidest, kes sel aastal ilmavalgust näevad. Ise rase olles on need rõõmusõnumid nüüd hoopis teise tähendusega kuna nüüd tean ma ise seda õnnetunnet, mida oma lapse ootus kaasa toob. Ja seda õnnetunnet väärib igaüks tundma, kes endale päris oma beebit saada tahab. 😊
Lähen nüüd poen abikaasa kaissu, söön juustuküpsiseid ja olen lihtsalt üks õnnelik mõškin.

neljapäev, 21. mai 2020

Kolgata tee ehk mu karantiini-croissant jõudis lõpuks koju!

Selle postituse kirjutasin ma nädal tagasi, eelmisel neljapäeval, 14.05. Ei julgenud enne avaldada, sest kartsin midagi ära sõnuda. 😄

Eilne päev läheb ajalukku kui HUP ehk Heade Uudiste Päev. Esmalt rääkis Martin mulle ühte head uudist, mis päeva alguse üsna toredaks tegi. Vahepeal läksin ma jalutama ja kojutulles nägin, et sõbranna oli saatnud mulle uudise selle kohta, et alates uuest nädalast saavad isad uuesti sünnitusele kaasa (ja riburadapidi jagati seda uudist korduvalt nii titegrupis, siis kirjutas mulle veel sellest mu ema ja veel üks sõbranna). Ja päeva viimaseks heaks uudiseks oli see, et Martin hakkab homme koju sõitma!
Ma sellest viimasest võin kohe natuke pikemalt pajatada, sest liialdamata on see üks kõige hoolikamalt planeeritud "reise". Alustame siis üsna algusest ja proovin niimoodi kirjutada, et teid väga ei tüütaks, aga samas saaksite selge pildi. Igasse vahepeal toimunud pisidetaili laskuma ma ei hakka, aga sellele, mis ma siia kirjutan võite kohe kamaluga stressi, kirjavahetusi ja närveldamist otsa panna. 
Mina tulin Bukarestist ära 2. märtsil ja umbes nädal hiljem jäi kogu riik isolatsiooni. Võib vist öelda, et õigel ajal sain tulema. Martin on kodus istunud umbes poolest märtsist - st ei mingeid trenne ega mänge, lihtsalt kodus. Kusagile ilma mõjuva põhjuseta minna ei tohtinud ja iga kord kodust lahkudes pidi täitma deklaratsiooni, et kuhu sa lähed ja miks. Ma räägin - meil siin Eestis oli sellega võrreldes ikka väga lebo. Varem lahkuda ei saanud ta sellepärast, et hooaeg ei olnud ametlikult lõpetatud vaid lihtsalt pausil. Leping kohustab aga järgima reegleid, millest üleastumisel on trahvisummad ikka väääga mitme nulliga ja tagajärjed võivad üsna kehvad olla. Seega polnudki muud teha kui oodata! Sellel esmaspäeval pandi viimaks hooajale punkt ning kuna me juba nädalaid tagasi hakkasime mõtlema kuidas Martin koju saaks tuli nüüd lihtsalt kõik vormistada ja loota, et kõik laabub. See nädalatetagune planeerimine algas sellega, et uurisime erinevate riikide piiriületusvõimalusi, kes kuidagigi lubab ja kes ei luba üldse. See tähendas aga seda, et silma tuli peal hoida seitsme erineva riigi (läbimise järjekorras - Rumeenia, Ungari, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Eesti) seadustel, mis konkreetselt üleöö muutusid. Igahommikune guugeldamine sai juba traditsiooniks ja iga riigi Eesti saatkonda saatmiseks vajalikud meilid olid juba ammu draftides ootamas. 
Viimaste nädalate igapäevane hobi 🙃
Nüüdseks on kõigi riikidega suheldud, paberimajandus korras, laevapiletid olemas ja eriload saadud. Eile tuligi see viimane ja otsustav luba Ungarist, mille saamiseks tuli esitada avaldus sealsele politseile, et nad transiiti lubaksid ja õnneks see ka saabus (ungarikeelsena muidugi😄). 

Martini kodutee näeb seekord välja selline:
Rumeeniast Ungarisse (vajalik eriluba transiidiks)
Ungarist Austriasse
Austriast Tšehhi (vajalik saatkonna tõend)
Tšehhist Saksamaale
Saksamaalt praamiga Taani (Rostock-Gedser praamipiletid)
Taanist Rootsi (Öresundi sillapilet)
Rootsist Eestisse (Kapellskär-Paldiski laevapiletid).

Ja see oli see lühike kokkuvõte, ärge seda unustage! 😄

Kui kunagi veel lennupiletite ostmiseks läheb, siis vaatan seda asja juba hoopis teise pilguga. Varasemalt otsustasid kasvõi päev varem, et oh, lendan sinna või tänna, maksad oma paarsada euri ära ja minek. Seekord aga nädalatepikkune planeerimine, pidev kirjavahetus ja vähemalt 600€ maksev kojusõit. Mädness!
Nii haige mõelda, et nii suur töö on tehtud, aga tegelikult pole kojusõit ju veel alanudki. 😄 see oli alles eeltöö! 

Ja järgneva panin ma kirja esmaspäeval, 18.05. Omas kodus, Viimsis - hästi vaikselt tegutsedes, sest abikaasa alles magab. 😊

Ta on lõpuks siin! Peale kolme ööd-päeva sõitu, jõudis ta eile õhtul lõpuks koju. Jep, te arvate õigesti, et ma pikisilmi aknal ootasin ja iga saabuvat autot jälgisin. No mis te ise peale 2,5 lahusoldud kuud teeksite? 😄vähemalt sama, ma usun.
Et ma enam ilmaski lennureiside mugavust ei alahindaks ja ei vinguks kuni mõni lend hilineb siis panen ma lühidalt kirja selle kuidas ta koju jõudis. Reede hommikul hakkas Martin sõitma kella seitsme ajal. Sõit Ungari piirini läks lebolt ja pealelõunal oli ta kohal. Esimene murekoht tekkis siis kui meie väljavalitud piiripunktist kõik sõiduautod minema saadeti ja järgmisesse suunati. Samal päeval, 15.05, leebusid nimelt Rumeenias liikumispiirangud ja nagu ta ühelt piirivalvurilt kuulis siis oli sama päeva hommikust alates piiril täielik kaos olnud. Järgmises piiripunktis ootas Martin ligi 7 tundi, et Ungarisse saada. Kuna Ungari transiidiluba oli kuupäevaga määratletud, pidi ta Ungarisse sisenema ja sealt ka väljuma just 15. kuupäeva sees. Õnneks läks nii, et Ungari piiril vaadati dokumendid üle, kontrolliti palavikku ja oligi korras. Kujutate ette - 7 tundi ootamist ja umbes 2 minutit kontrolli ning üle piiri ta oligi. Ungarist viis tee juba Austriasse kus üllatuslikult ühtegi dokumenti ei küsitudki ja Austria läbimine läks kiirelt. Tšehhi piiri ületamise jaoks oli vajalik saatkonna tõend, mis taaskord just 15. kuupäeva kohta kehtis. Piirile aga jõudis Martin juba 16. kuupäeva sees, mis piirivalvuril suu veits krimpsu oli tõmmanud. Õnneks oli 7 tundi Ungari piiril passimist piisav seletus ja Tšehhi ta siiski pääses. 
Kui kojusõitu planeerisime siis mõtlesime, et esimese sõidupäeva ööks peab Martin jõudma Saksamaale. Seal nimelt puudus riigis viibimise kohta ajaline piirang ja oleks juba lebom olukord. Kuna selle Ungari piiriületuse tõttu kõik aga viibis siis läks see plaan natuke aia taha. Martin aga jonni ei jätnud ja kella poole kuueks hommikul jõudis ta üle Saksa piiri - selleks ajaks oli ta ärkvel olnud juba ligi 24-tundi. Mõned tunnid und ning edasi läks sõit juba Rostocki poole, kust ta praamiga Taani pidi sõitma. Piletid olid meil ostetud küll alles õhtusele praamile, aga kuna ka varasemal praamil kohti oli, sai ta lihtsalt varasemase praamiga üle. Edasi läks sõit juba läbi Rootsi ning koos väikeste puhkepausidega oli ta pühapäeva hommikul varakult sadamas kohal, et Kapellskär-Paldiski laevaga õhtuks Eestisse jõuda. 
Ootasin oma karantiini-croissanti!
Ning viimase osa sellest potitusest panen ma kirja täna, 21.05. 

Just ütlesin Martinile, et panen kõik kirja, sest varsti on nii kui nii muud asjad rohkem olulised ja kogu see Kolgata tee unub lihtsalt ära. Tegelikult ütles ta juba vist esmaspäeval, et see pikk tee koju on nagu mingi vana mälestus, sest kodus olla on nii hea ja kodusolek kompenseerib selle kolmepäevase teekonna sajaprotsendiliselt. 
Nüüd tuleb aga kenasti 14-päeva kodus karantiinis olla ja peale seda on juba vabadus käes. Selle kodusistumisega meil muidugi probleemi pole, sest kui ikka kaks ja pool kuud üksteist ei näe on kahekesi ülimõnus olla. 😊Õnneks lubab seadus ka karantiinis olles nina toast välja pista, et veidi õhku saada ja seda oleme me ka kasutanud. Järgides muidugi nõuet, et teiste inimestega mittemingisugust kokkupuudet ei toimuks.

Üritan veel enne nädala lõppu oma postitustega järjele saada ja rääkida muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on. Näiteks sellest kuidas sõbrannad mulle surprise-babyshoweri korraldasid ja kuidas ma nii toru olen, et sellise peo üldse ära unustanud olin. Mina! Mina, kes ma alati iga asja tähistan!? Veel viimaseid nädalaid saan ma oma udupea selle raseduse kaela ajada, hehe. 😊

esmaspäev, 11. mai 2020

Heast klienditeenindusest, emadepäevast ja 35. nädala ultraheliuuringust

Mul on üks reklaam, mis mulle nii väga meeldib, et isegi sellele mõtlemine ajab mulle naeru peale. Teate seda uut Coopi reklaami Tarmoga? No vot, sealt reklaamist see koht kus üks proua aktsendiga ütleb, et: "Tjarmo on taeva kinnngitus!". 😄Kuidas see koht ei saa meeldida, ma tahaks teada? Ütlesin juba Martinile ka, et ära üllatu kui meie poeg Tarmo nimeks saab. 😄
Rääkisin reedel juba Instagramis ka kui hea klienditeeninduse osaliseks ma sain. Tellisin nimelt Skriverust suure hunniku komme, osad neist ka emadepäeva pakkidesse panemiseks. Reedel saingi kõne Skriverust, et pakk on valmis, aga Viimsi pakiautomaadid nii täis, et pühapäevaks ma oma tellimust sealtkaudu kätte ei saaks. Õnneks töötavad seal sellised Tarmo-taolised taeva kingitused, kes pakkusid, et toovad paki mulle ise koju ära! Kui kena neist! Vähem kui poole tunniga oli mul pakk käes ja mure murtud. Osa maiustusi tellisin muidugi endale koju, aga siiani pole ma ühtegi pakki lahti teinud, sest kardan, et siis on kellad kah. 😄
Nädalavahetus möödus nii toredasti, et oleks lausa patt millegi üle kurta. Meil oli maal nii mõnus ja ma lihtsalt ei oska teile kirjeldada kui hea oli oma sugulasi üle mitme kuu näha. Siuke idüll, et võtab silma märjaks. 😄nagu öeldud oli meil terrassipidu, et mitte kõik koos pead-jalad ühes ruumis koos olla. Kes grillis, kes ajas kassi taga, kes sõidutas (või sai sõidutatud) aiakärus, kes mängis lastega memoriini või no midaiganes - kõigile jagus tegevust. Ma kunagi nooremana ei saanud aru, et meil nagu palju sugulasi oleks ja arvasin, et selline tihe suhtlus on igas peres tavaline. Nüüd aastatega ma olen muidugi aru saanud, et pigem on meie suguvõsa erand ja päris ausalt ka tõeline õnn. Ma ei kujutaks elu ilma nende inimesteta ettegi. Või noh, kujutaks ikka, aga see oleks üks üsna igav elu. 😄
Käisin täna üle kolme kuu ultrahelis (hetkel 35. nädal) ja ma ausalt iga jumala kord mõtlen kui heal tasemel arstiabi Eestis on! ITK-s on igatahes megatoredad arstid ja seletavad alati kõike nii hästi ja arusaadavalt, et iga kord lahkudes tunnen ma ennast sellise suhtluse eest tänulikuna. Ma kujutan ette, et näiteks ultraheliuuringut läbiviiv arst korrutab päevas kümneid ja kümneid kordi samu lauseid, aga sellest hoolimata suudab ta mind tundma panna, et tal on neid asju sama põnev öelda kui minul kuulda.. väga suur oskus mu arust - panna patsienti ennast erilisena tundma. Igatahes on mu pojul mõnus olla, kükitab seal kenasti peaseisus ja luksub. 😄kaalu on hetkel ennustatavalt 2,5 kilogrammi ligi ja seda ohtu, et sünnitust suurema kaalu tõttu esile kutsuma peaks, ei ole. Seega - las küpseb kuni õige ajani.
Enne kojutulekut käisin veel Prismas ja ostsin oma nädala kaubad ära. Poodi minnes sadas vihma ja poest väljudes juba laia lund. Ma ütleks, et uskumatu, aga samas ei ole ju. 😄lihtsalt Eestimaa ilm! Koduteel meenus, et mul ju rõdul lillepotid ja hakkasin kohe muretsema, et äkki need juba heidavad vaikselt lume all hinge. Nii kui ukse lukust lahti keerasin viskasin oma jätsid sügavkülma (sest prioriteedid siiski) ja vinnasin oma rõdupotid tuppa. Need olid muidugi ääreni vett täis sadanud ja oi kui rasked. Transportisin nad vanni taastuma ja loodan, et neist ikka eluloomad saavad, sest muidu oleks ma küll äraütlemata kurb. 
Täna on ju muidu veel e-smaspäev, mis tähendab, et üsna paljud e-poed pakuvad täitsa asjalikke allahindlusi. Ma hakkangi nüüd poodide lehti sirvima, sest mul on mõned asjad listis, mida ma varem ära osta pole raatsinud ja nüüd on ehk õige aeg käes.
Olete juba midagi tänaste soodukate raames ostnud ka? Või äkki hoopis ootate, et midagi kindlat allahindlusesse läheks?

neljapäev, 7. mai 2020

Viimase aja toidupoe-lemmikud

Nii kaua kui ma olen Eesti ja Rumeenia vahet käinud, olen ma alati öelnud, et iga kord Eestisse tulles ja toidupoodi minnes läheb mul seal ilmatuma kaua aega, sest alati on lettidel nii palju uusi tooteid, mida proovida tahaks. No nüüd olen ma Eestis juba mitmendat kuud jutti ja ikka avastan asju, mida ma varem näinud pole! Täitsa hull kuidas siin ikka toiduainetööstus areneb! 

Näiteks olen ma viimasel ajal avastanud Tere kodujuustu karulaugupestoga. No megahea! Parajalt kreemine ja parajalt soolane, ise nagu maitset timmima ei peakski - pista aga lusikas sisse ja kuku kühveldama! Tõukas mu vana lemmiku - kodujuustu soolakurgi ja tilliga ikka suure kaarega troonilt. Ma juba kujutan ette kui hästi see kodujuust koos värske keedukartuli ja võiga maitseb.. ok, ma ei tohi sellest unistada enam, muidu pean ise pojale ostetud ilasalli endale kaela riputama.

Siis olen ma ära proovinud Idülli jäätised. Lemmikuks neist on kookosjäätis maapähkliga. Mulle üldse kookos väga meeldib ja sellepärast ei tulnud üldse üllatusena, et just see sortimendist mu lemmikuks sai. Ainult ma tahaks, et see jäätis suurem oleks. Nagu see tuutu tundub mulle kuidagi väike. Ahniste värk. 😄 Aga teate mis!? Saan aru, et järgnevaga võin ma suht Eesti kodakondusest loobuda, aga.. ma ei ole kunagi proovinud näiteks ühtegi La Muu jäätist! On need tõesti nii fenomenaalsed nagu räägitakse?
Tavalisi krõpse pole ma söönud juba ammu. Ühe korra proovisin ja kogu see sool ja rasv ajas mul südame nii pahaks, et peale seda pole üldse isutanudki. Parem oleks, et see nii jääks ka. 😄 küll aga meeldivad mulle ühed riisikrõpsud, nimelt need juustumaitselised riisikrõpsud. Ei ole liiga soolased, ei ole rasvased, aga on hästi krõbedad ja kerged. 

Onutütar nuiab mu käest koguaja taarat, sest tal on üks programm käsil, mille tarbeks taarat vaja läheb. Ja saate aru, peale rasedaks jäämist ei teki mul üldse pudeleid ega purke! Ma lihtsalt ei osta enam mingeid jooke. Hommikul joon kohvi ja päeva jooksul vett, vahel harva ka mahla. See üks mahl mida ma aeg-ajalt ostan on ploomimahl. Ma paar postitust tagasi rääkisin aeglasest seedimisest ja kiividest. Samal teemal oli meil juttu ka titegrupis ning seal keegi soovitas lahenduseks vot seda Rynkeby mahla, mis on tehtud kuivatatud ploomidest. Ma nüüd ostsin seda ja see tõesti maitseb täpselt nagu kuivatatud ploomid. Kindlasti on see mahl vähem magus kui tavaline ploomimahl ja niimoodi kulistades seda juua ei kannata, sest tal on ikka üsna intensiivne maitse. AGA! Mulle on ta isegi meeldima hakanud ja seda võin ma ka öelda, et oma eesmärki ta täidab. Seega, kellel "rohtu" vaja, siis näiteks Selverist saab. 😄

Neid uusi Eesti Pagari kooke (õunakooki ja rukki-mustikakooki täpsemalt) proovisin ma ka, aga sellist "vau!" emotsiooni nad minus ei tekitanud. Koogid nagu koogid ikka. Polnud üldse halvad, aga polnud ka midagi erakordset. Kusagile küllaminnes võib kaasa haarata, ega nad söömata ei jää. Hakkasin praegu mõtlema, et mis minu selline go-to kook on üldse.. Äkki Brita kook või beseerull värskete marjadega? Vist küll, ega muud ka ei meenu praegu. A mis teil selline kindlapeale mineku kook on, mis kunagi alt ei vea? Pean siis silmas just midagi sellist, mida poest-kohvikust kaasa ostate.

Saare ahjuõuna jogurtikreemist ma juba rääkisin. Proovisin ka mango oma ära ja pean ütlema, et ahjuõuna oma on endiselt lemmik. Tõesti hea asi! Olin lausa siuke maias, et panin ahjuõuna jogurtikreemi eelpool mainitud Eesti Pagari õunakoogile peale, hehee. 

Rääkige mulle, mis head kraami teie viimasel ajal avastanud olete? Äkki saan veel midagi uut ja põnevat proovida. 😊

kolmapäev, 6. mai 2020

Minu viimane mitte-emadepäev

Väikestes asjades võib ikka nii palju rõõmu leida. Mõni aeg tagasi ma kirusin siin, et paganama lagled lasid mu akna suure kaarega täis. Ise pole ma seda akent puhastada saanud. Kujutage ette siis mitu tirelit ma viskasin kui eile majahalduri kirja lugesin, mis ütles, et tänasest on meie majal akende pesu!? Tirelid olid muidugi sellised, et neid peabki ainult ette kujutama, päriselt ei visanud ma ühtegi. 😄ma räägin, väikesed rõõmud!

Käisin enne jalutamas ja oi kui mõnus oli! Keegi niitis kusagil muru, võililled õitsesid ja mere ääres oli nii soe. Ükspäev muuseas jalutasin mööda rannaäärt nii kaugele kui sai ja pöörasin siis otsa ringi, et kodupoole tagasi kõmpida. Tagasitee oli kordades raskem! Kõht hakkas mu tempot aina aeglasemaks tõmbama ja vahepeal pidin lausa kivile istuma ning hinge tõmbama nagu üks väike ümmargune padakonn. Pärast vaatasin äpist, et jalutasin seda viit kilomeetrit (koos puhkepausiga) poolteist tundi! Täielik tigu.
Üldsegi olen ma viimastel päevadel rohkem väsinud ja vajan ka rohkem unetunde (praegu ka muideks haigutan). Mingi kaheksanda kuu värk? Issand jumal, kaheksas kuu! Mul on siuke tunne, et ma nagu alles oleks testil kahte triipu näinud ja nüüd juba kaheksas kuu? Mis see elu hakkabki nüüd nii kiires tempos minema või? Hjeelp, ma kardan!
Esmaspäeval on mul lõpuks ultraheli ja ehk kuulen ma arstilt ka infot selle kohta kui suur mu poju juba on. Ma nagu ise ei usu, et ta mingi hiiglaps oleks, sest vats mul ülemäära suur ei ole ja kaalu on vist ka juures kusagil kümne kilo kanti. Samas.. kas see loeb üldse midagi või on seal mingit seost? Äkki see kümme kilo ongi puhtalt laps? 😄vot siiiiis oleks ma küll plindris kuidas seda masuurikat sealt välja meelitada. 😄
Kui kellelegi silma hakkab miks üks avatud tab "padakonn" ütleb siis selleks, et ma tahtsin teada kas sellist konna päriselt ka olemas on või on see jälle mu ettekujutuse vili. 😄ma kusjuures väga tihti guueldan erinevaid sõnu, sest ei saa aru kas need on päris sõnad või mu "oma keel".
Kust teie arvates linna parimat kringlit saab? Ma millalgi talvel katsetasin erinevaid ja guugeldasin ja otsisin ning minu isiklikuks lemmikuks sai Cafe Boulevardi šokolaadikringel. Appiii kui hea! Tegingi eile nädalavahetuseks tellimuse ära, sest meie traditsioon sugulastega on emadepäeval vanaema juures kokku saada ja tähistada. Meid on kokku muidu lausa kolmkümmend kolm inimest (paljud muidugi tulla ei saa, sest elavad kaugel ja ühtlasi it's corona time). Seekord tuleb asja mõistusega võtta ja, et me seal pead-jalad koos ei istuks mingisuguseid alternatiive leida. Õnneks sai meil just terrass valmis ja nii saabki õue kolida ning igaühe oma aianurka istuma panna. Menüü on igatahes paigas ja ülesanded ära jaotatud. Lastele uus liivakast ehitatud ja programm välja mõeldud. Emadepäev võib tulla! 
Täitsa naljakas mõelda, et seekordne emadepäev on minu viimane emadepäev kui ma ise veel ema ei ole. Kas ma järgmisel aastal tunnen ennast kuidagi teisiti ka? Äkki olen lihtsalt nii väsinud, et mul on täitsa poogen mis päev parasjagu on, laske ainult inimesel magada. 😄

Lähen nüüd viskan ühe Rennie hinge alla, sest mul on jälle kõrvetised platsis. Enam pole vahet kas ma olen kurguni täis või on söömisest tunde möödas, ikka kõrvetab. Siuke tunne, et mu sisemus on umbes selline, et keel lõppeb ja magu algab. Rõve, ma tean. 😄

esmaspäev, 4. mai 2020

Kalmistumõtted ja muud vähem morbiidsed mõtted

No mis toimub, sõbrakesed? Tunnete, et suurem oht on möödas ja võiks pisitasa hakata mingil määral tavaellu tagasi pöörduma? Mina igatahes tunnen küll (ma ei ütle, et mu arvamus see ainuõige on). Võõrastele lähedale ei roni ja sugulasi musimopsudega üle ei külva, aga maakodus olen käinud ja inimesi näinud ja lausa ühe laua taga oleme ka söönud. Meie suguvõsas on muidugi peaaegu kõik kodust töötavad inimesed, kes juba märtsi algusest isolatsioonis on elanud ja eks seetõttu me oleme ka julgenud kohutuda. Nagu öeldud siis kõike ikka mõistlikkuse piirides ja õilsate eesmärkide nimel. Maakodu on meil suur ja alates eelmisest suvest on käinud üks tubli juurdeehitus. Selle tõttu oli ka pool hoovi üles kaevatud ja nüüd on asjad sealmaal, et 20 tonni mulda on laiali tassitud ja riisutud, muruseeme külvatud ja isegi uus terrass valmis saanud. No ja see juurdeehitus on ka valmis muidugi. 
Ärge arvake, et ma mingi suur töörügaja oleks olnud, ma lihtsalt pläkutasin ja vaatasin kuidas teised tööd tegid ning vajadusel olin köögitoimkonnas abiks. Teate küll seda suure pere värki - üks söögikord saab läbi ja juba peab hakkama järgmist ette valmistama. 
Tegelt käisime reedel veel surnuaias ja tegime seal natuke korda, riisusime ja istutasime lilli ja siuke tavakas korrastustöö. Arutasime empsiga, et huvitav kaua veel aega läheb enne kui kalmistud päris "moest lähevad". Seda just selles mõttes, et me mõlemad olime ühel meelel, et kui meie tund kunagi tuleb, siis kirstumatust me ei taha, pigem ikka tuhastamist ja kusagile ilusasse kohta vabaks laskmist. Ma muidugi ei tea kui paljud üldse seda teemat arutavad või sellele mõelnud on, aga kuidas teie enda viimset puhkepaika ette kujutanud olete? Kalmistul? Kodukalmistul? Sooviksite ka tuhastamist?
Mitte nii morbiidsetel teemadel jätkates, siis korjasin eile maalt koju lilli ja kohe on nii mõnus ja kevadine kodus olla. Ma muideks ei jaksa ära oodata kuni sirelid ja piibelehed õitsema hakkavad, sest need mõlemad on mu suured lemmikud. Sinna läheb muidugi veel tubli kuukene aega, aga kus mul kiiret.
Onju mõnus? 😊
Veel korraks nädalavahetuse juurde tagasi minnes, siis reede öösel tundsin ma ennast niii raskelt. Pole elus sellist tunnet veel tundnud, et appikene, mu kõht lihtsalt kukub küljest ära või rebeneb keskelt pooleks. Voodis külje keeramine nõudis ikka sellist pingutust, et oleks medalit väärinud. Oli vaja neid maasikaid enne voodisseminekut mugida, eks! Laupäeval üritasin selle eest väga lebolt võtta, käisin jalutamas ja ei pingutanud söömisega üle ning tundsingi ennast kohe palju paremini. Eile sai muideks juba 34. rasedusnädal täis ja sellisel pidulikul puhul tegin endast täna hommikul paar (peegel)pilti, et kunagi tore vaadata oleks milline vahva vatsake mul ees on. Nagu vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et polegi nii hullud lood ja kasvuruumi paistab veel olevat.. siis meenus, et hommikul ongi see kõht hulga väiksem kui õhtuks ja polnud see enesehinnang nii kõrge enam midagi. 😄
Tõmban nüüd viimased mahtuvad õueriided selga ja lähen jalutan natuke. Suuri plaane mul tänaseks taaskord ei ole (üllatus!), aga küll ma kuidagi selle päeva ära sisustatud saan. Ma olen selles juba väga osav.

kolmapäev, 29. aprill 2020

Oh kuidas tahaks juba lõhkuda ja toole loopida!

Päris hea, et ma oma rõdulilli ikka õue ei tõstnud veel. Eile kaks kraadi ja täna hommikul väike lörts kah sekka. Ega kuidas teisiti see maikuu ülehomme saabuma peakski! No üldse ei ole sellist tunnet, et kevad paistma hakkaks. Äkki tuleb sellel aastal otse suvi?

Eile olen rahulikult kodus ja õues sadas täiega vihma eks. Järsku kuulen, et kusagil midagi aeg-ajalt tilgub. Ja mida ma näen? Akna kohal on on meil sellised tuulutusavad (ma ise ei tea, aga sõbranna ütles, et justnimelt sellejaoks need asjad seal on) ja ühe juurest tuleb vett sisse. Ma nüüd ei saagi aru, et kas see pilu on seal lahti jäänud ja seda peaks kuidagi kinni panema või on seal mingi jama ja lihtsalt kusagilt praost tuleb vesi sisse. Ega ma sinna ei ulata ka ja sinna ronimine pole kindlasti hetkel hea idee ning nüüd ma siis nii siin elangi, lapp aknalaua peal. Õnneks jäi vihm üle ja kummaritega toas käima ei pea.
Mulle tegelt selline praegune "abitus" üldse ei meeldi. Antud juhul selline siis, et ma ei saa midagi ette võtta, et sinna lae alla ronida ja seda probleemi lähemalt inspekteerida. Pole kunagi meeldinud. Olen niimoodi üles kasvanud, et pole olemas asja millega üks naine hakkama ei saaks. Ma ei pea siin silmas mingisuguseid äärmuslikke asju või näiteks üksinda pesumasina viiendalt alla tassimist või jumal teab mida veel, aga selliseid igapäevaseid tegemisi. No näiteks kodus mööbli ümberpaigutamist või rehvide autosse vinnamist või muid asju mis mul siin praegu aktuaalsed on. 😄ma tahan tegutseda ja mul pole kannatust, et oodata kuni keegi neid asju minu eest ära teeb. Kui ma õigesti mäletan, siis olid meil Martiniga isegi sellepärast meie suhte alguses mingisugused arusaamatused, sest tema ei saanud aru miks ma üksinda rabelen ja mina ei saanud aru, et on okei vahel abi paluda. Arvan, et need erinevad arusaamad tulid lihtsalt sellest, et me oleme erinevalt üles kasvanud - mina ümbritsetuna tugevatest naistest, kes kõigega ise hakkama on saama pidanud ning tema on kasvanud n-ö meeste perekonnas, kus need kellel rohkem musklit seda musklit ka kasutama pidanud on. Nüüd on need asjad muidugi ammu selgeks räägitud ja kompromissid tehtud - mina võin lõhkuda ja lammutada kui üksi olen, aga koos olles annan ma esmaõiguse Martinile. 😄 praegu ma muidugi olengi üksinda, aga rabelema ma sellegipoolest ei hakka, sest üks väike inimene mu sees hakkab sellepeale kohe protesteerima ning teda ma juba vihaseks ajada ei julge. Parem istun nagu kukupai ja visualiseerin mida kõike ma tegema hakkan kui ma omas keres juba üksinda olen. Hoidke siis oma klaverid (fun fact - ka klaverit olen ma täitsa üksinda manööverdanud 😄) ja külmkapid, kõik tassin laiali!

Enne eilset ma arvasin, et kui keegi blogija ütleb, et kirjutamine on temajaoks justkui teraapia, et murede või emotsioonide lahtikirjutamine aitab ning hakkab kergem ja mida kõike veel.. siis ma ausalt arvasin, et see kõlab nagu mingi pesueht poserite jutuna. Aga vot - kuus aastat blogimist ja jõudsin minagi selleni, et mul päriselt hakkaski eile palju parem kui ma aus olin ja ütlesin, et mul on erakordselt halb aeg ja nii lihtsalt ongi. Juba magamaminekuks oli mu tuju märgatavalt parem ja ma ei tundnudki karjuvat vajadust padja sisse röökida. 😄 väikesed võidud, kurat! 


Lobisesime veel enne magamaminekut Martiniga pikalt-pikalt ja tegime "koos" pannkooke (ikka videokõnena - mina juhendasin ja tema tegutses) ja nii tore oli, et ma peaaegu unustasin ära kui halb tuju mind viimased päevad saatnud on. 

Üllatus-üllatus, tänaseks mul suuri plaane pole, toimetan siin kodus ja õhtul toimub järgmine perekooli loeng kuhu ma registreerunud olen ning mis mul aega veeta aitab. 

Peale eilset suhkrukoomat tegin endale hommikuks vot sellise vitamiinikausi:
Siit tuleb nüüd liiga palju infot, aga suht terve raseduse aja on ka mul nagu paljudel teistel rasedatel ainevahetus "veits" aeglane olnud. No ikka niimoodi, et olen lausa ravimeid võtma pidanud. Ütlen kohe ka seda, et asi on lausa nii hull olnud, et neist rohtudest abi ma saanud ei ole. Nüüdseks on kõik muidugi okei, aga minu päästjateks on ikka ja alati ainult kiivid (vahepeal ma millegipärast neid ei söönud ja siis see asi nii hulluks läkski). "Ikka ja alati" ütlen ma just sellepärast, et sama probleem on mind saatnud aastaid, aga muidugi on praeguses olukorras see asi eriti võimendunud. Seega kellel sama mure, siis ausalt, kiivid aitavad. Söö alguses kohe kolm-neli tükki päevas ja kui süsteem juba tööle hakkab, siis jäta üks hommikukiivi endiselt menüüsse. #metabolismihäkk
Muide, see valge kreem seal peal on mu uus avastus. Lausa nii uus, et alles eile avastasin selle. Võib-olla teie jaoks on see vana uudis, aga kes samamoodi maailma avastab nagu mina, siis tegemist on ahjuõuna jogurtikreemiga ja oi appi kui hea see on! Panen teile siia pildi ka, siis saate selle poest üles otsida ja minuga koos seda fännata, olge lahked!
Abikaasa nõudmisel üks korralik postituse lõpp kah - olge terved ja räägime siis kui räägime!

teisipäev, 28. aprill 2020

Miks käite siin?

Jäin veel eile ühe asja peale mõtlema. Vaata, mu elu on hetkel (nagu paljudel inimestel) üsna üksluine. Ei ole väga materjali, et kirjutada mu isiklikke lemmikpostitusi stiilis käisin-tegin-nägin, sest käin ma ainult korra nädalas poes või tripin diivani ja külmkapi vahet. Tegelen ainult söömise ja jalutamisega ning näen akna tagant möödajalutavaid inimesi. Tõeline bestseller, ma tean. Ometigi näen ma statistikast, et lugejate arv kasvab iga kuuga mis on muidugi väga meeldiv, et te siit midagi lugemisväärset leiate ja miski teid ikka siia tagasi toob. Aga ma tahakski hoopis teie käest kuulda, et miks te käite siin? 😄suudate kuidagi minu või mu elustiiliga samastuda? Olete ka rase? Ootate pikisilmi Bukaresti postitusi? Stalkite mind salaja? 😄ah muuseas, meenus praegu üks ammune asi, mis ma rääkida olen tahtnud! Ma äkki mingi korra kuus lasen silmaga üle, kes mu instastoorisid vaatab ja aastate-aegade jooksul on mõned nimed meelde jäänud, kes mu jälgijad ei ole, aga ühtegi stoorit ka vahele ei jäta. Eks te ise teate kes te olete, aga ärge kartke, võite vabalt mind jälgima ka hakata - ma ausalt kellegi üle kohut mõistma ei hakka. Not my style, sis!

Ma olen tegelt juba mitmendat päeva üsna tujutu ja igasugused asjad ajavad närvi mustaks. Silmi pööritan ma umbes kümme korda päevas ja rohkem kui iial varem tulevad mul vihapisarad ikka väga kergelt silma. Mõne aja pärast jahtun muidugi maha ja siis hakkab jälle otsast peale. Loen midagi lolli - vihane. Keegi ütleb midagi rumalat - vihane. Ei maga hästi - vihane. Asjad ei edene selles tempos nagu ma tahaksin - vihane. No saate aru, ma olen koguaja kas tige või harvemal juhul kurb. Lükkan selle sujuvalt sinna rasedusepatta, mille muu kaela mul neid emotsioone ajada on. Täna näiteks sõitsin poodi ja istusin järjest umbes kolme punase fooritule taga. Mis arvate, kas ma olin vihane või mitte? Oleks neljas foor ka punane olnud, ma oleks vist tuima näoga punasega üle ka pannud. Ma lihtsalt tunnen, et ma isegi ei taha kellegagi suhelda, sest on üsna suur võimalus, et ma sellele inimesele olenemata olukorrast lihtsalt nähvaks või sitasti ütleks. Ja see poleks sugugi õige, sest ega see teiste süü ei ole, et mul nii sitt tuju on. "Õnneks" on praeguses olukorras vägagi soovitav ennast teistest eraldada ja seda ma ka teen. Nagu halvasti käitunud laps, kes time outile saadetakse. 

Mul on täna täpselt siuke päev kus ma ennast söögiga lohutan. Tuju on sitt ja õues sajab vihma - mida muud teha kui ennast pleedi sisse kerida ja igasuguseid asju nosida. Hommik algas okeilt ja kohvi kõrvale sõin ma puuvilju jogurtiga. Käisin poes ja ilmselgelt venis söögipaus liiga pikaks, sest kojujõudes oli mul juba korralik kätevärin sees. Kiirelt lõhesupp soojaks ja sinna juurde sõin ma Lyonist ostetud seenepirukat. Magustoitu pidin ma ka saama - väike tükk õunakooki. Lobisesin tunnikese Martiniga ja kuna mu tuju temalt saadud uudiste tõttu veeeeeel halvemaks läks sõin ma lisaks ühe mandlicroissanti, paar maasikat ja natuke mustikaid juurde. Ja, et ikka täislaks magusaga lõpetada (sest ega polnudki ju õiget suhkrulaksu saanud veel, mkmm) pistsin ma veel neli ruutu šokolaadi otsa (mu lemmik on piimašokolaad tervete metspähklitega). Täitsa haige! Kõige haigem on selle asja juures muidugi see, et magusaisu ei ole mul veel kaugeltki täis - ma võiks vabalt veel asju kinni pista. Puhtalt tahtejõuga hoian ennast siin tagasi.

Oeh. Ehk on homme parem päev.
Lõpetuseks üks pilt minu tüdrukuteõhtust. Ma nii väga igatsen oma sõbrannasid!

esmaspäev, 27. aprill 2020

Kaks kuud isolatsiooni ja ma ei oska enam käituda, upsi

Sellest, et üks lind nädal tagasi mu akna täis lasi oli nii palju kasu, et võitsin lotoga 11€. Suurema võidu saamiseks peaks see lind siis laskma.. lagipähe? Silmamunna? Olgu kuidas on, rõõmus olen ikka. 
Käisin ükspäev Bauhofis ja ostsin oma rõdulilled ära. Mulle tavaliselt sümpatiseerivad sellised tugevad värvid nagu punane, tumelilla ja nii edasi. Tumeda majaga mõnus kontrast. Ma istutasin nad rõdupottidesse ära ka, aga õue veel pole julgenud tõsta, sest mulle tundub, et väljas on kuidagi külm. Hoian neid nädalakese aknalaual ja siis vaatab edasi.
Peale "suurt" istutustööd premeerisin ennast jäätisega. Megahea oli! Mõnus tugev kookosemaitse ja sees miski maapähklikreem.. mmm! Nüüd kibelen juba teisi Idülli jäätiseid ka proovima.
Käisin laupäeval esimest korda ligi kahe kuu jooksul kohvikus. Enne kui te mind selle eest kividega loopima hakkate, siis ütlen ära, et tegemist oli välikohvikuga, täpsemalt Pootsmani suvekohvikuga, kus lauad on üksteisest kaugel ja võõraste inimestega ma kokku ei puutunud. Inimestega puutusin lausa nii vähe kokku, et ma peaaegu oleks niimoodi ära läinud, et oleks maksta unustanud! Nii ammu pole inimeste sekka saanud, et ei oska enam käitudagi. 😄
Ma kujutan ette, et Pootsmanis võib lastele väga meeldida, sest seal on ruumi ringi jalutada, seal on koeri-kasse ja eelnevatel suvedel ka muid loomi olnud, saab liivakastis mängida ja kiikuda ja midaiganes veel. Siuke koht kuhu ma tulevastel suvedel oma pojaga kindlasti lähen. Kuna ma varasemalt seal lähedal elasin, siis käisime seal suviti peaaegu iganädalaselt söömas ja tsillimas ning selletõttu on Pootsmanil mulle kuidagi eriline tähendus. 
Siin olen mina, ligi 33 nädalat rase, olge lahked
Eile oli mu jaoks väike spa-pühapäev, sest tegin oma küüned korda ja värvisin kulme.  Ma nüüd ei oska öelda kas oma töö teevad hormoonid või mu biotiiniga juuksehooldustooted või mõlemad kokku, aga mu küüned on nagu kullil ja juuksed kasvavad nii mis mühiseb. Oh jääks see vaid nii ka siis kui see beebikas juba käes on! Wishful thinking, eksole.
Veel jalutasin väikese tiiru poodi, ostsin kohupiimakooki ja tulin koju tagasi. Eile oli mu jaoks selles mõttes erakordne jalutuskäik, et olin kodust umbes 400 meetri kaugusel kui kõht juba nii toonusesse tõmbama hakkas. Istusin natuke pingil ja liikusin aga teosammul edasi. Et sain nüüd lõpuks aru mis tunne on rase olla. 😄täna hommikul muide tegin omletti ja mitu korda põrkasin kõhuga vastu tööpinda. Jälle selline uus kogemus!
Täna peaks mu iganädalane poepäev olema, aga ma ei tea, polegi nagu põhjust minna, sest külmkapis on eelmisest poeskäigust veel asju alles ja millestki pole puudus. Pigem on niimoodi, et tuleks need piiripealse kuupäevaga asjad ära kasutada ja neist midagi valmis meisterdada. Piima näiteks jääb mul koguaja üle ja sellepärast teen ma suht tihti pannkooke - täna võikski jälle teha. Mingisuguseid singiviile ja juustu on ka alati ja nii saab näiteks soolase täidisega  pannkooke valmistada kui magusatest koblaka ette viskama peaks. Ükspäev tegin ma koorest lõhesuppi ja ma ütlen teile, et seda söön ma umbes nädala lõpuni välja. Ma lihtsalt ei oska ühele inimesele süüa teha, tee või tina! 
Muideks, mul on uus preggocraving! Oiii kui ma teile ütlen, siis tuleb teil kohe see vana hea klassika meelde ja tahate ka, ma olen kindel selles. 😄Algas see rasedus jumala tervislikult, sest mul oli üks isu ja see oli õunaisu. Edasi tulid jõulud ja kommiisu.. sealt edasi hakkasid mulle igasugused kohupiimatooted meeldima. Ja nüüd - kevadlille küpsised! Appi kui head nad on, nii pehmed ja suus sulavad! Ma võiks korraga terve paki niimoodi kinni pista, et silm ka ei pilguks. Ainus põhjus miks ma täna poodi tahaks minna ongi need kuramuse kevadlilled. 😄
Tänane esmaspäevahommik hitib mul kuidagi kõige täiega. Kohv on joodud, aga mul on jõhker unekas peal. Magasin küll okeilt, aga iga kord külge keerates ärkan ma üles, sest pean natuke oma puusa mudima. Kogu raskus vajub ju talle peale ja nii jääb vastu voodit olev puus nii valusaks. Huvitav, et ma sellist asja kusagilt enne rasedust ei kuulnud. 😄Eks ma siis lebusklen natuke ja kui jäängi uuesti magama, siis mis seal ikka - ega mul siin ju suuri plaane nii ehk naa ei ole.
Teile asjalikumat nädala algust ja mõelge vaid - juba reedel algab uus kuu!
IT'S GONNA BE MAY!


teisipäev, 21. aprill 2020

Säästukoi nipid netipoodlemisel

Ma olen viimase kuu ajaga üsna palju igasuguseid asju tellinud eks, see pole mingi saladus. Aga ega ma vist rääkinud ei ole, kuidas ma tellides raha säästan. Ma tõesti ei mäleta kust ma neid nippe kuulsin, aga tore on, et kuulsin, sest päris ilma ühegi allahindlusprotsendita ostan ma maruharva.
Nimelt iga kord kui ma kusagilt midagi tellida tahan vaatan ma kõigepealt üle vastava netipoe Facebooki ja Instagrami lehe. Umbes pooltel kordadel leian ma sealt mingisuguse allahindluskoodi või vautšeri, millega ostukorvi soodsamaks saab. Kehval juhul 15%, parimal juhul 30%-40% või näiteks tasuta saatmise koodi, mis välismaalt tellides päris hea summa alla teeb.
Teine nipp, mille puhul veidi leidlikum olla tuleb on aga selline: välismaistel netipoodidel on n-ö kasutamisvalmis allahindluskoodid, mis ei ole unikaalsed - lambinäited aga "spring2020" või "easter2020" või no mida iganes. Väga tihti on koodi nimes ka poe enda nimi kas täielikult või osaliselt esindatud lisaks number allahindlusprotsendiga. Näiteks tellisin ma hiljuti ühelt leheküljelt, kus firma nimi koosneb kolmest sõnast ja allahindluse koodiks oli poe nime esimene sõna ja 20 (nt qwerty20). Tasub proovida!
Ja kolmandaks - kui ma ühtegi koodi ei leiagi, siis ma lihtsalt ootan natuke, sest tavaliselt ei kulu selleks isegi nädalat kuni vastav pood mõne uue allahindluskampaaniaga lagedale tuleb. Näiteks tahtsin ma paar nädalat tagasi pojale ühed megalahedad body'd tellida, aga kahe väikese (ja lühikese kasutuseaga) asja eest üle 30€ maksta ma ka ei kavatsenud. Ootasin siis nädalakese kuni lihavõteteni. Ja mis ma nende Instast näen - kindlal kellaajal hakkas nende veebipoes egghunt, mille käigus sa poe lehelt erinevaid unikaalseid koode leida võisid. "Peaauhind" oli ostukorvi summalt 50 poundi alla, lisaks 5x20 poundi ja edasised olid juba väiksemad summad. Ma päris ahneks ei läinud ja 50 poundi peale lootma ei hakanud, aga otsustasin, et alla 20 poundi ka ei lepi. Veerand tundi erinevate koodide katsetamist ja olemas! Eile saabusidki mu tellitud asjad, mille eest ma vist kokku mingi 8€ maksin. Ülirahul endaga, juhuu! 😄
Praegu näiteks ootan ma näiteks Asose allahindlust, sest mul on seal ostukorvis mõned asjad ootamas. Ülla-ülla, seekord mulle endale mitte mu lapsele. 😄 Üldsegi tundub mulle, et talle on asju juba maa ja ilm olemas ning garderoob on korralik. Ainult üks jumpsuit võiks tal ka olla, sest jahedama aja riietele ma meeletut rõhku pole pannud. No ootan mingi allahindluse ära jälle ja siis ostan. 😄
Näiteks SEE Freya jumpsuit on nii unikaalne ja äge (foto freya.ee).
Ja mu emps tegi talle maailma armsaima tekikese! Pilti näitan üks teine kord, seni peate lihtsalt mu sõnu uskuma. Selline asi, mida ma kindlasti terve elu alles hoian ja mis üheks asendamatuks esemeks saab. 
Mis veel siis? Hakkasin Netflixist uut sarja vaatama. Nimeks on "Too Hot to Handle" ja tegemist muidugi reality'ga. Meenutab "Love is Blindi", aga sisukam ja meeldib mulle rohkem. Olge lahked selle soovituse eest. 😄
Ükspäev vaatasin, et oii, lagled on kohal. Nii kenasti karjas lagendiku peal, ei nad hooli sotsiaalsest distantseerumisest ega midagi. Järgmisel hommikul oli mul aken täis lastud. Nüüd siis ootan vihma, sest seda akent ma avada ei saa ja sinna ma ei ulata ka. On elajad! Igaks petteks ostsin kohe lotopiletid ära, sest no midagi head peab sellest linnusitast ikka kasu ka olema. 

Siinkohal tahaks ma selle postituse niisama ära lõpetada, aga ei saa, sest mu abikaasa küsis ükspäev, et kas lõpust läks jutt kaduma või mis värk on, et postitus nii poolikult lõppes. Nii, et kes tunneb, et üht korralikku lõppu vajab siis see on teile - kaunist päeva, olge terved ja järgmise korrani!

teisipäev, 14. aprill 2020

Kolm teemat: pliidikaabits, nahahooldus ja 90 days'i sari

Me oleme nüüd Viimsis korteriomanikud olnud jaanuarikuust saati eks. Spets kirjutasin, et oleme omanikud olnud, mitte ei ole siin jaanuarikuust saati elanud, sest Martin oli siin vaid mõned nädalad ja veebruaris polnud ka mind siin. Igatahes oli meil siin pliidiplaat kole must ja kulunud ning otseloomulikult häiris see mind jubedalt. Küsisin Instas oma tarkade jälgijate käest nõu ja seda ma ka sain. Vaadake kui puhtaks ma oma pliidiplaadi sain!
JÕHKER!
Kasutasin Froschi puhastusvahendit (Rimi 1.15€) ja Dr. Beckmanni kaabitsat (Selver 3.99€, kaks varutera on kaasas). 
Puhastusvahend jättis mind üsna külmaks, sest peale selle kasutamist oli pilt selline:
Peale kaabitsa kasutamist aga sai pliidiplaat nii puhtaks, et ma oleks võinud seda plaati taldrikuna kasutada. Mida ma muidugi ei teinud, sest nii loomastunud ma siin isolatsioonis veel ka ei ole. 😄

Teate mis koduistumisest kasu on? Mul on täiega viitsimist ennast igal hommikul ja õhtul korralikult kreemitada, õlitada ja niisama plätserdada. Muidu tegin neid asju kuidagi kiirelt  ja üle jala, et saaks lihtsalt tehtud, aga nüüd on ju aega maa ja ilm! Kui ma muud sellest isolatsioonist ei saa siis nahk särab küll nagu prillikivi. Eile ostsin endale uue kehakreemi (mis lõhnab nii hästi, et ma oleks tahtnud ampsu võtta), sest olin juba kõik olemasolevad õlid ära kasutanud ja viimased õhtud pätsasin üldse pojale ostetud beebiõli. Praegu ikka kulub neid õlisid ja kreeme korralikult, sest mastaabid on pehmelt öeldes kasvanud. Poleks kusjuures varem arvanud, et see vahe nii märgatav on, aga võta näpust. Seni pole ühtegi uut venitusarmi veel tekkinud (ptüi-ptüi-ptüi) ja ma loodan, et ehk ma neist ka pääsen. Ja, et naba välja ei tule, otseloomulikult.
Vasakult paremale: mu uus ülihea lõhnaga kehakreem / Sephora näokoorija (kasutan umbes 3x nädalas, sest külmemal perioodil tahab nahk koorimist - ma nagu uss kes nahka vahetab) / näokreem (ei meeldi eriti, sest meigi all jääb imelik, aga eks ma kasutan ta lõpuni siiski) / silmakreem (PARIM, kasutan juba aastaid sedasama), hommikuseerum (hoiab nahas niiskust ehk takistab kortsude teket) ja õhtuseerum (üleüldise heaolu jaoks). The Ordinary on mu arust üks kuldaväärt bränd muideks, ei mingit tilulilu ega säravaid pakendeid, aga töötab. Hinnad on ülisoodsad - kui ma õigesti mäletan siis ei maksnud kumbki seerum üle 10€. Nende toonikut kasutan ka igapäevaselt näo puhastamiseks, aga unustasin pildile lisada. Vaatasin just, et Eestis on The Ordinary edasimüüjaks näiteks Douglas.ee.
Ma olen TLC peale kuri. Raskel ajal niimoodi h*iata ja kolmapäevaõhtul mingid vanad 90 daysi osad peale panna? Ülim sigadus mu arust! Ega mul muud üle ei jäänud kui eile netist viimane hooaeg välja otsida ja nüüd ma olen hooked. See sari on ikka nii cringe kohati, et vaata ja imesta, et tõesti selliseid inimesi maamunal elab. Jah, ma saan aru, et see ongi meelelahutuslik sari ja kõike mida seal näidatakse ma kindlasti ei usu, aga persoonid iseenesest ju on päris. Ma ei mõtle eelnevat kuidagi halvustavalt vaid pigem nii, et mind teeb kurvaks mida paremates elutingimustes elavad inimesed läheduse ja armastuse pärast teevad. Näiteks Ed, kellel pole 28 aastat ühtegi suhet olnud, sest olenemata sellest, et tal on hea süda ja kindlasti hea iseloom pole talle eriti välimust antud. Takkaotsa pole teda ka õnnistatud kõige vastupidavama nahaga ja juukseid peab ta näiteks majoneesiga värvima. Kui palju peab üks mees siin elus vastu võtma, ah? 😄Kui see pole kurb-naljakas siis ma ei tea mis on. Või David, kes on sada tonni hakkama pannud lihtsalt selleks, et oma unistuste naisega mingi sketchy tutvumislehekülje kaudu rääkida. Naguu.. ärka üles, mees.
Teisalt kurvastab mind see mida halvemates elutingimustes elavad inimesed parema elu nimel tegema peavad. Kas me päriselt saame hukka mõista neid kes vannis või duši all käimise asemel ennast kusagil ämbris puhtaks lobistama peavad? Ega ise ju ka ei tea mida samas olukorras teeks. Võib-olla ma oleks essa vend kes endale kusagile "osta mind naiseks" leheküljele konto registreeriks, ega ei tea ju! 😄
Aga need paarid kelle vahel päris armastus ja tunded on, vot nende paaride pärast ma seda sarja vaatangi. Küll ma olen ikka romantik onju. 😄

Nüüd aga püks jalga ja jalutama! Päike tuli välja ja jumal teab kauaks seda lõbu täna antud on. Teie aga püsige terved ja vaadake 90 daysi, siis saame arutada. 😄