Esmaspäev, 29. november 2021

Iseenda aeg

Otsustasin peale ilmatuma pikka aega geellakiga maniküüri tegemist kogu geelimajandusse pausi teha ja küüned näevad hetkel korralikud rääbakad välja, lisaks on nad õhukesed nagu paberilehed. Jube lihtsalt. Ei tea kaua aega läheb kuni nad oma elujõu tagasi saavad? Kuu? Kaks? Kauem? Nii harjumatu selliste "paljaste" kätega olla.

Miks ma praegu üldse mingi küüneteemaga seda postitust alustasin, ma ei tea. 😄 "Sujuvalt" edasi järgmise teema juurde.. olin möödunud nädalal kolm päeva H-ga kahekesi kodus, sest abikaasa oli mängul. Mõtlesin juba ette kuidas kindlasti aeg venib nagu härja ila, aga tegelikult polnud üldse nii. Pigem läksid päevad just superkiirelt. Issand kui õnnelik poisu oli kui Martin neljapäeva õhtul koju tuli! No nii õnnelik, et mul läksid endal silmad märjaks kui ma teda vaatasin. Väike inimene igatses, ta lihtsalt ei osanud seda sõnadega öelda. 

Ütlesin eile Martinile, et ma pole mitu nädalat jutti üldse omaette olla saanud ja mul on oma aega vaja. Läksin siis tähtsa näoga poodi, mõtlesin, et tuulan seal mitu tundi rahuliku südamega ringi.. tegelt olin umbes tunni ajaga oma lemmikpoed läbi käinud ja kablutasin juba kodupoole, et näha mis  poisid teevad. 😄 täitsa haige! Täna muidugi veits kahetsen seda otsust, sest H on hommikust saati sellist jorupilli puhunud, et hea meelega puhkaks  natuke kõrvu. Õnneks magavad meie maja mehed praegu õndsat lõunaund ja mina saan lihtsalt niimoodi olla, et ma ei pea kellegi teise jaoks olemas olema. 

Muidu  oli nädalalõpp mõnus, sest Martinil oli lausa kolm vaba päeva. Seda tihti ei juhtu. Olime lihtsalt niisama, käisime poes ja parkides. Vaatasime õhtuti  Netflixi ja mängisime poisuga. Kutid  tegid pesurestist ja pleedidest sellise onni, et käisin  seal  isegi lebamas. Tubased onnid on nii underrated. Ja teate! Ma tegin esimest korda elus ahjupraadi! Süüa teen ma ju palju, aga mingisugust ahjuliha ei tee ma kunagi. Ma lihtsalt ei ole lihast väga huvitatud ja nagu ei oskagi seda valmistada. Igatahes tuli täitsa okei välja, maitses nagu ahjupraad. Ma konkreetselt ei oskagi mingisugust hinnangut anda, nii suva on mul sellest. 😄 ahjust tulnud porgandid olid mu jaoks igatahes maitsvamad. 

Mul praegu on tegelt pärmitaigen kerkimas, peangi seda kontrollima minema. Tõmban selle lühikese ülevaate siinkohal kokku, olge toredad ja nautige oma lund! Jah, endiselt olen kade. 😄

Esmaspäev, 22. november 2021

Mini-loomaaed ja nädalavahetus

Mini-loomaaias nädalavahetusel käidud ja nagu arvata oli siis meeldisid Huuksile nii loomad kui ka inimesed. Võtsin ettenägelikult loomadele porgandeid ja sellerit kaasa. Selleri osas veits kahtlesin, aga mõtlesin, et no ju  ikka kaubaks läheb. Aga ei läinud! Lambad hakkasid konkreetselt taganema kui ma oma sellerivarrega lähenesin. Ju oli juba loomade seas jutt lahti läinud, et yo, olge ettevaatlikud, näeb välja nagu midagi head, aga tegeeelt  ei ole. 

Ma siin talveparkas, H lihtsalt sooja jope ja termopükstega.. samas olid osad lapsed paljajalu batuudil. Näitas nagu oleks 19 kraadi olnud, aga mina seda küll ei usu, nii palju küll olla ei saanud.

See enne lõunaund kusagil käimine on ikka väga risky värk. Loomaaiast tulimegi niimoodi  tagasi, et mina pidin tagaistmel Huuksi lõbustama, et see enne kodu magama ei jääks. Ja ma ei kannata absoluutselt tagaistmel olla, jube kiirelt hakkab paha. Muidugi asus see loomaaed teiselpool linna ja see ca 40 minutit pidur-gaas-pidur-gaas ajas mul  korralikult südame läikima. Võeh. Aga vähemalt püsis poeg koduni ärkvel. Positiivse poole pealt jäi üks  vene pood tagasitulles teele ja nüüd on meil kodus maailma parimat sefiiri, tatrahelbeid, kartulipelmeene ja präänikuid. Eestis ei söö ma peaaegu kunagi präänikuid, siin aga andke ainult kätte. Tatrahelvesteta jääb elu  põhimõtteliselt üldse katki, seega vedas, et neid saada oli. Meie pere sööb peaaegu igal hommikul putru ja tatrahelbepuder singi, või ja hapukoorega on täiesti  fenomenaalne asi - kes veel proovinud ei ole siis olete te paljust ilma jäänud. 😊

Mu igalõunane kohvi ja magusarutiin going strong.

Üks asi meenus. Meie kodu mehed said minult meestepäeva puhul väikesed kingitused - H sai näiteks vormitava vannivahu. Mõtlesin, et kindlalt on ta sellest hästi sillas, sest no vann ju meeldib ja vesi meeldib ja igasugused plätserdamise asjad meeldivad ka. Tegin selle vannivahu siis laupäeval esimest korda lahti ja.. Huuks kartis seda. 🙃 pidingi selle ära viima, kohe niimoodi kartis. Mängis vannis hoopis kakskümmend minutit tühja pudeliga, rõõmu kui palju. Seda ei kartnud. 

Oleme viimasel ajal jälle Netflixi lainel olnud. Tavaliselt uinub poisu umbes poole üheksa ajal õhtul, mis tähendab, et jääb piisavalt aega ka iseendale. Vaatame hetkel Money Heisti viimast hooaega, mis meil pikalt pausil oli. Olenemata pausist on ikka põnev, uskumatu eks!

Pühapäev oli täitsa tavaline päev, enne kella kümmet hommikul olime juba poes, tegime suurema toidušopingu. Hiljem läks Martin tööle (just rääkisime sellest temaga ja ma ütlesin, et mul siiani on vahel dilemma kas öelda "läks trenni" või "läks tööle".. trenn oleks justkui vabatahtlik, aga kuna trenn ongi töö mille eest sa palka saad siis pigem ju ikka "läks tööle") ja mina küpsetasin banaanikeeksi. 

Homsest oleme poisuga mõned päevad kahekesi, abikaasa sõidab mängule. Vana hea pre-covid rutiin on tagasi! Poisuga kahekesi Bukarestis olles on kindlasti kordades raskem kui temaga kahekesi Eestis olla. Eestis on nii, et kui igav peaks hakkama või tuleb lihtsalt vahelduseisu siis pakime aga end autosse ja sõidame kellelegi külla või organiseerime midagi. Siin aga tuleb sada prossa oma jõududega hakkama saada. Õnneks on mul kappi varutud kineetilist liiva (tema jaoks uus asi), näpuvärve ja pintsleid ning muud padajanni. Ilm peaks ka endiselt mõnus olema ja saame vähemalt õues ringi tuiata. Ja no kui väga hulluks läheb siis on multikad ju alati abiks. 🙃 Mainin selgituseks, et ma ekraanivastane ei ole, aga ekraani ees veedetud aega piiran küll ja telekas meil päevad läbi taustaks ei käi. Mida vähem ta multikaid näeb, seda rohkem on ta neist huvitatud siis kui mul endal tõesti on vaja midagi kiirelt ära teha. 

Praegu aga löön selle postituse lukku ja sirvin veidi musta reede soodukaid. Kaugel need jõulud enam on. 

Reede, 19. november 2021

19. november (ma ei oska siia seekord üldse pealkirja panna!)

Ilusat meestepäeva umbes kõigile nendele kolmele mehele, kes seda blogi siin lugemas käivad! Hurraa!

Jätame viisakalt vahele selle osa, et ma vahepeal siia midagi kirjutamas käinud pole ja liigume kohe asja kallale (päevakorrapunktidena):

- oleme juba nädalajagu tagasi Bukarestis. Lennud olid kerged, lendasime siia kolmekesi. Peale Huuksiga kahekesi lendamist (septembris) on see triona lendamine vabse lebo, pole nagu midagi isegi kirjutada sellest. Et noh.. pakkisime kohvri kokku ja nii oligi. 😄 vaatasin üleeile Olga (ma suur Olga fangirl muide!) instastoorist kuidas nende pere kolme lapsega lendas ja vot see juba on midagi märkimisväärset. Sellest oleks kirjutada küll, ma usun. 😄

Siin on suht soe ja peaaegu iga päev päikseline, hetkel 14 kraadi. Õues käies on H lemmiktegevus ikka lehehunnikusse istuda ja omale kuivanud lehti pähe panna. Eestis enam nii ei saanud, lehed olid juba täitsa nätsked. Ma olen siin ikka oma Põhja-Euroopa vaibidega, topin poisule õueminnes seitse vatti selga ja siis avastan, et teised lapsed on umbes.. pusaväel. 😄 paistab silma küll, et ma kohalik pole. 🙃

Ükspäev juhtus poisul mängukal väike õnnetus. Tõstsin ta (tite)kiike ja tõmbasin kiike enda poole, et see lahti lasta ja poisule hoog sisse saada. Järgmisel hetkel oli see kiige esipaneel mul käes (tuli kiige küljest lahti) ja H kukkus kiigelt, potsti, näoli maha. Sekundiga jooksis peast sada mõtet läbi - kas ninaluu murd? Kas kiirabi vaja? Kas peapõrutus? Tegelikult oli tal vaid huul natuke katki ja nina kriimu, muud midagi. Selleks ajaks kui lifti jõudsime ei olnud isegi nuttu enam. Ju ta sai siiski kukkudes käed ette ja nii hullusti see asi ei läinud kui mina oma peas ette kujutada jõudsin. Kuradi *itanikerdis kiik! Ma olin niiii vihane, et kirjutasin Martinile, et tahan kohe koju, sest Eestis KÜLL selliseid asju ei juhtu. Vihane olen ma selle kiige peale muidugi siiani, aga tagasi lendama veel ei hakka. 

- kiidumoment iseendale: ma pole viimaste kuude jooksul enda peale üldse raha raisanud! Mitte, et ma sellest nüüd maru rikas oleksin, aga siiski, vähem tarbimist. Selle eest tuleb Huuksile siin pakke üle päeva, hahaa (ilma naljata, paar tundi tagasi käis sama kuller kes üleeile ja oli nii, et ohoo, täna lausa kaks pakki! Tundsin nagu peaksin vabandama hakkama, et ausalt, need pole mulle😄). Mänguasjade soodukas? Jah, palun! Kilo kineetilist liiva 6€? Miks mitte! Veits on selline tunne, et kui me talle igasugust meelelahutust ja padajanni võimaldame siis see korvaks selle, et teda ühest kodust teise solgutame. Ega ma ju muidugi ei tea kas tema seda niimoodi tunneb, aga ise küll vahel muretsen. Ah, ma ei tea, ju mõtlen üle.

Siin pildil on H näiteks oma uue nukuga (ma räägin, koguaja ostame talle asju!). Tegelt polnud tal Bukarestis ühtegi kaisukat ja lubasime tal poest ise ühe pehme asja valida. Tema valis selle nuku. 😊
Kui mõtlete mis plekk see Martini silma all on siis see on järjekordne paranemisjärgus sinikas. Kuidas tal veel üldse silmad peas on, ma ei tea.
Rahaasjadest rääkides.. Sain eile Eesti-kodu kommunaalide arve ja silmad pidid peast välja kukkuma - elektriarve 70€! Tavaliselt on umbes poole vähem. Hiljem tuli raamatupidajalt kiri, et seal on mingi segadus, elektrihind oli valesti märgitud, aga üldelekter oli üldse puudu.. et siis läheb see arve veel suuremaks või? 😄 sellest juba järgmise kuu elektriarve episoodis, stay tuned folks!

- kuna mul Bukarestis on ikka täitsa kodune elu siis minu päevad mööduvad retuusides ja t-särgis. Konkreetselt tunnen ennast nagu mingi käkk. 😄 mitte, et retuusidel ja t-särkidel midagi viga oleks, absoluutselt mitte, aga kuna ma Eestis siiski peaaegu igapäevaselt kusagil käin ja selleks puhuks ka meigin ning riietun siis tunnetan ma seda muutust praegu kuidagi eriti suurelt. Nagu ongi kuidagi paha tunne. Ma üldse ei arva, et ma meikimata kole inimene oleks muidu. Mulle lihtsalt nii tohutult meeldib ennast sättida ja meikida ja riideid proovida. Siuke girly-girl olen. Vanasti (ehk enne H sündi) võisin ma tunde youtubest meigivideoid vaadata ja uute toodete arvustusi kuulata ja mida kõike veel. Praegu jõuan ma heal juhul instast mõne paarikümne sekundilise reelsi ära vaadata. Asi seegi! Et jah.. selline iseenda aja igatsus hitib praegu kuidagi eriti karmilt. 

- tegime homseks plaani: läheme laste loomaaeda, juhuu! Võite mürki võtta, et ma ennast selliseks suursündmuseks meigin. 😄 tunneme Martiniga mõlemad, et tahame vabadel päevadel Huuksile igasugust põnevat meelelahutust pakkuda. Nende päris vabade päevadega on ka muidugi nii nagu on.. et palju neid ei ole. Tulebki neist vähestest maksimumi võtta. Loodan, et H ka naudib. 

Nii ongi. Lõppu kolm suvalist pilti:

Sarjast "Johannsonite pere liftis"

Ulme mis kvaliteediga uued Iphoned pilte teevad. Selle pildi tegin Martini telefoniga ja nüüd tundub nagu oleks ülejäänud pildid kartuliga tehtud. 
Tegin sel nädalal esimest korda elus pošeeritud muna. Tuli nii hästi välja, et tegin täna uuesti. Vanasti ei meeldinud vedelam muna mulle üldse, nüüd aga pole nagu hullu midagi.

Mu igalõunane oma aeg tähendab internetti, kohvi ja maiustusi. Te ei usu kui palju ma magusat söön. 


Kolmapäev, 13. oktoober 2021

Uued olukorrad

Kuukene möödunud ja mina juba (haha!) jälle siin kirjutamas. Vot mida tähendab see kui ma poisuga kahekesi Eestis olen - lihtsalt ei ole mahti arvuti kaant lahti teha. See tähendab, et on ikka mahti, aga Bloggeri asemel juhtun ma teistele saitidele. No näiteks Youtube'i (endiselt on meie kodu popim laul "kiisud keerutavad tantsu") või Zara lehele või About You'sse.. prioriteedid, inimesed, prioriteedid! 😄

Just eile hommikul tegin H&M-st tellimuse ja kujutate ette - endale mitte patsikummigi, kõik asjad ikka Huuksile. Andsin veits kuradile sõrme ka kui lasteasjade valikus "Halloweeni" teemale klikkisin. Ütleme nii, et ühel mehel on varsti luukere motiiviga komplekt seljas ja selle mehe nimi algab H-tähega. Whoopsies!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Tahtsin rääkida sellest kuidas me poisuga kahekesi lennatud saime - esimest korda duona siis. Meil oli kaks lendu, mõlemad ca 2h pikad ja vahemaandumine samuti 2h. Esimene lend oli millalgi 6 ajal hommikul ja pealelõunal olime juba Tallinnas. Põdesin ikka täiega ette ja mõtlesin kõik viimseni läbi - no ikka nii  viimseni, et kui poisu on mul vasakul puusal ja õlakott paremal siis  kuhu sahtlisse tuleb panna näiteks passid, et need ühe liigutusega kätte saada. Ma tegelt üldse ei naeruväärista enda eeltööd, vastupidi, kindlasti oli see üheks suureks eelduseks, et kogu kojusõit mugavalt läheks. Ja läks ka! Huuks oli jälle ülihea reisukaaslane, lõbus, rahulik ja peamine - magas mõlemad lennud. 😄 Ta justkui oleks aru saanud, et meil on vaja tiimina töötada ja koostööd teha. Minu tubli väike kallis!

Ma alati ütlen, et kui sa ise normaalne inimene oled - oskad abi paluda, tänada ja naeratada siis küll kõik sujub. Ja nii on ka. Kaasreisijad olid nii toredad, küll tassiti lennukile minnes H käru, küll pakkus mu kõrval istunud naine, et küsigu ma mis vaja ja ta aitab. Täiega toredad inimesed! 

Praegu tundub, et kui ma üksinda H-ga lennatud sain  siis järgmisel korral kolmekesi lendamine on vabse käkitegu. Naguuu.. mis seal enam muretseda on, kaks paari käsi ja üks laps!?😄

Üks, millest ma nüüd tagantjärgi rääkida saan on üllatuspeo korraldamine. Nimelt hakkasin ma juba augustis ajama, et minu kallile onutütrele üllatussünnipäev korraldada. Pole ma ise varem ühelgi üllatuspeol käinud ega seda veel vähem organiseerinud, aga vot nüüd võtsin asja kohe suurelt ette. Kogu au ma muidugi endale ei võta - korraldustiimis oli meid üksjagu ja ausalt - ega ma üksinda poleks küll sellega hakkama saanud. Kogu vaev oli muidugi seda väärt kui sünnipäevalaps full on üllatuse osaliseks sai. 😊 

Peo toimumisele eelnenud päevad olid muidugi stressirohked. Näiteks saime mõlemad pojaga toidumürgituse. H oksendas ühel õhtul ja mina järgmisel. Hea, et korraga ei juhtunud, vat seda poleks ma küll ära händlinud. See oksendamise värk oli muideks mul H-ga täitsa uus kogemus. Nimelt polnud ta kunagi varem seda teinud ja kui ta siis magamajäädes niimoodi oksendas, et kõik alates seinast tema enda kõrvaaukudeni täis oli siis esialgu viskas mul küll errorisse, et ooota, mis ma siis nüüd teen? Õnneks tuli kohe selgusehetk, et esmalt tuleb H vanni panna ja puhtaks küürida, riided vahetada, multikas käima panna, ise samal ajal madrats kogu voodipesuga vannituppa viia, H  magama saada ja siis koristama hakata. Õnneks ta rohkem ei oksendanud ja magas mu kaisus rahulikult.

Järgmisel ööl ärkasin ma sellepeale, et kõhus nii keeras ja sigahalb oli olla. Varsti hakkas trall pihta ja vahelduva eduga oksendasin ma järgmise päeva õhtuni. Taevale tänu oli too päev nii ämmal kui H onul vaba ning nad võtsid lapsekantseldamise enda peale ja mina sain rahulikult taastuda. Õnneks oli juba järgmisel päeval eluvaim sees ja läksin oma tavapärase programmiga edasi. 

Kirjutaks praegu lausa edasigi, aga üks väikemees otsustas veidi lühema lõunaune teha ja tahab nüüd minu tähelepanu. Olge terved!


Reede, 17. september 2021

Autopiloodil

Ma usun, et meil kõigil on mingisugused igapäevased tegevused nii käe sees, et teeme neid autopiloodil. Uste lukku panek, sirgendaja välja tõmbamine, pliidi kinni keeramine.. ja midagi väikelaste vanematele - kakakoti prügisse viimine. Tõotab tulla glamuurne jutt, ma tean. 😄

Siin kortermajade kompleksis kus me elame, on veel Martini klubikaaslasi. Ühel hommikul enne trenni minekut oli Martinil vaja ühe kuti juurest korra läbi käia ja ma ütlesin, et ta ühtlasi siis H hommikuse "supersaavutuse" ka prügikasti viiks (must mähe väikeses kilekotis). Nonii, võttis koti kaasa kenasti, käis ära, tuli tagasi, et trenniasjade kott võtta ja trenni minna. Järsku hakkab rääkima, et ooooooota.. kus ma selle kakakoti panin? Et prügimajast ta küll läbi ei käinud. Järeldus - ju viis kogemata kolleegi poole. Ma ausalt hakkasin õhku ahmima. 😄 Nagu kus oleks selle häbi ots!? Lihtsalt ütle leping üles, pakime asjad kokku ja tõmbame koju Eestisse ära. 😄

ÕNNNEKS ei pidanud me kolima hakkama, sest kolleeg ütles, et tema pole midagi leidnud. Ju siis Martin ikkagi autopiloodil käis prügimajast läbi. Või oli kolleeg nii viisakas inimene, et ei tahtnud meile häbi teha. We'll never know. 

Absoluutselt teisel teemal jätkates - ma tunnen end nagu mingi kiviaja inimene. Kõik aina investeerivad ja ostavad ja müüvad ja vahetavad ja käivad kõrvade peal ning siis olen mina. Mina, kes ma ütlen, et noup, ostame aga kinnisvara kokku ja oleme rõõmsad. Mulle nii meeldib kogu see protsess! Kammid kinnisvaraportaale ja analüüsid oma võimalusi. Käid vaatamas. Ostad. Teed oma silma järgi parandusi, et see kinnisvara edukalt üürile anda või kasumiga maha müüa. Ja siis hakkad uuesti peale. 😄ma tõesõna kujutan end tulevikus kinnisvaras töötamas, kuidagi nii nauditav tundub kogu see maailm. Tundub, sest ega ma ju tegelt ei tea. 😄

Ja muidugi ootan endiselt seda suurt lotovõitu ka. Rääkisime suvel ühe tuttavaga juttu ja ta mainis, et tema lähisugulane võitis märkimisväärse summa (kuuekohalise). Küsisin, et mis see sugulane ise selle peale kostis. Oli üllatunud olnud, et nii vähe võitis. 😄 võit oli aastatepikkuse mängimise tulemus ning lotovõitja elas sama mentaliteediga mis mina - tead, et ühel päeval sa võidad, muidu ei mängiks ka. Yolooo!

Ja lõpetuseks üks möödunudnädalane päikeseloojang. Head nädalavahetust!


Neljapäev, 16. september 2021

Hea päev kohalikule majandusele

Me oleme kohe Huuksiga juba tervelt kuu aega Bukarestis olnud ja selle kuu aja jooksul olen ma temast eemal olnud äkki mingi kolm tundi. Tundsin tegelt juba tükk aega tagasi, et tahaks veidi oma aega, kasvõi mõneks tunniks. Eile olingi, käisin poodides tuulamas. Polnudki juba tükk aega käinud. 

Võtsin megarahulikult, jalutasin ringi, käisin kõigis oma vanades lemmikpoodides (pean siis kohalikke brände silmas), näppisin Sephoras uusi tooteid, proovisin asju - ilma, et kiirustama peaks või samalajal poisule peibutiseks kotist kamapalle suhu pistaks. 

Nii kui sügis saabub, hakkab mul sees mingi kripeldus - uut kampsunit vaja! Ausalt ka, igal aastal on nii. Eile ostsin ka uue muidugi. Ja uued madalad kingad. Veits kahtlesin küll nende osas, sest mul päris sellist stiili jalatseid pole (ma rohkem kets või konts inimene), aga ostsin siiski ära. Muidugi olid nad pool allahinnatud ka, nii et ega seal suurt mõtlemist polnud. Ja uue suure õlakoti ostsin veel ja ühe õhukese väga basic turtleneck pluusi. Mu vana õlakott oli kaheksa aastat vana ja oma elukesega nii kaugele jõudnud, et tema aeg sai otsa. Niigi pidas hästi vastu. Veel sain ma sellise igapäevase lõhna, näoseerumi ja uuesti ostsin otsasaanud peitekreemi. Ja kõige lõpuks käisin veel toidupoest läbi ja ostsin pudeli mulli ka. 😄tundus õige käik.

Hiljem tulid poisid mulle poodi järgi ja tulimegi koju ära. Neil oli kahekesi tore ja mul oli üksinda ka tore. Rumeenia majandusel oli ka tore. Kõik võitsid. 😊

Oeh, ma kohe üldse ei viitsi mõelda, et nädala pärast samal ajal oleme juba Huuksiga Eesti poole teel. Kahekesi! Lendamine on mu jaoks kuidagi nii tülikas protsess. Paki ja valmistu ja planeeri ja lennujaamas võtab kõik aega ja üks lend ja teine lend ja.. no tüütu. Praegu ei saa üldse aru mis varem ilma lapseta vinguda oli. Lihtsalt ole ja vaata filmi või midagi. 😄

Muidugi on meil Eestis ka tore, sest H pole nüüdseks mitu nädalat oma vanaemasid ja teisi lähedasi näinud (ja kassi!) ning tuleb nemadki üle vaadata. Mul siiani eelmise aasta tagasiminekust trauma kui H kõiki meeletult võõrastama hakkas ja just selle vältimiseks me ka pikemaks ajaks Bukaresti ei jää. Proovime pigem sellist kuu siin-kuu seal taktikat. 

Kasutan nüüd H uneaega ära ja teen muud kasulikku. Järgmise korrani!

Reede, 10. september 2021

Nii kummaline!

Ma ütlen teile, maailmas on midagi muutumas, sest esiteks - kolmas postitus nädala jooksul ja teine, veelgi märkimisväärsem sündmus.. mulle tuli näkku punn! Kõlab nagu jubeda kelkimisena, et mul näonahaga niimoodi jopanud on (ja ma tean, et tegelt ka ongi), aga kui naljad kõrvale jätta siis viimati oli mul mingi kolevalus punn näos aasta 2019. jõulude ajal, mis oli suht kolm aastat tagasi. Siis olin ma rase ja seda ei ole ma praegu kohe kindlasti mitte, seega on midagi muud toimumas. Ennustab saabuvaid volikogu valimisi vist. 😄

Tahate ma räägin teile midagi üliiikummalist Rumeenia kohta? Muidugi tahate, ega te ju vastu vaielda ei saa. Martinil oli vaja ühe jäsemega magnetresonantsuuringusse (MRT) minna ja kuna ta selle kiirelt kaelast ära tahtis saada (pun intended, ei käinud kaela pärast) siis palus ta kliinikust esimest vaba aega. No ja selle aja ta siis eilseks saigi.. kell 22:40 õhtul!!! Nagu millal seda enne kuuldud on, et kell 22:40 sa kusagile kliinikusse minna saad. Ei olevat mingi nurgatagune koht ka olnud, täitsa viisakas erakliinik. Ta lausa küsis vastuvõtust, et kaua nad siis lahti on, et veits tuduaeg juba või nii. 😄 sealt vastati, et nii kaua on lahti kuni nõudlust on, kasvõi hommikuni. Mis rumeenlastele jubedalt meeldib seal masinas käia, et nii palju nõudlust on või? Aga äkki on see normaalne? Kas Eestis on ka nii? Ega ma ju ei tea, Martin pole varem Eestis sellisel uuringul käinud, mina ka mitte.. samas ma praegu hakkan mõtlema, et see on ikka jube imelik ning äkki ta valetas mulle hoopis ja käis oma salapere või juures või jumal teab kus. Martin, kui sa seda loed, siis tule ja tunnista üles! 😄

Siin teile pildike minu eilsest suurimast saavutusest:

Eks ole uhke värk. Mu arust on Ragne Värki kaneelirullide taignaretsept nii kuulikindel, et ma teen sama retsepti järgi ka soolaseid pirukaid, ainult suhkrut panen vähem. Lihapirukate täidis sai otsa ja allesjäänud taigna rullisin lahti, panin võid ja riivjuustu vahele ning vorpisin hoopis natuke juusturulle lisaks. Nurgast piilub üleeilne banaanileib ka, sest vaesed banaanid polnud enam üldse kollased vaid täitsa pruunid ja need tuli asap ära kasutada. Ma ei tea miks ta pildilt nii tume tundub, ausalt ei kärsatanud ära.

Veel sellenädalasi rõõmusõnumeid - ühe kohaliku kanali pealt hakkas Friends uuesti jooksma ja ikka korralikult, neli osa jutti. Finantsuudiste kohapealt toon ma ka teile rõõmu, sest samal ajal kui pensionisambast mõni inimene ligi pool milli välja võtab siis mina võitsin Bingoga 2€. Juhhei!

Siinkohal selleks nädalaks lõpetan ja lähen ülla-ülla, lõunasööki tegema. 😄Baii! Fun fact: iga kord kui ma või Martin Huuksile "baii!" ütleb, teeb ta endale pai. No armas! 

Ok, NÜÜD on päriselt kõik. 😄

Kolmapäev, 8. september 2021

Dramaatiline mina

Palun anda mulle kõige kaootilisema blogija tiitel, aitäh. Mitu kuud haudvaikus ja domeen uuendamata ning siis tulistan kohe mitu postitust jutti. 😄

Tegin siis eile seda juurvilja-juustusuppi, millest rääkisin. Riivisin siukse hooga juustu, et kogemata riivisin veidi pöialt ka sekka. RÕVEEEEEE!!!

Ma vist pole seda varem siin maininud, aga mul hakkab vere nägemisest füüsiliselt väga halb. Aga mitte teiste inimeste vere, oh ei, seda talun ma hästi. Aga kui ma kasvõi kogemata nõelaga sõrme torkan.. no kutsuge kohe kiirabi kohale palun. 😄Martin polnud vist samuti mind nii dramaatilisena näinud, ikka oskan üllatada veel peale mitmeid aastaid kooselu. Lamasklesin poole kerega köögilaual ja halisesin kui halb mul ikka on. Ma räääääägin, dramaatiline! Hiljem muidugi oskasin juba enda üle nalja ka teha ja oma suurt surmalähedast kogemust ära kasutada kui näiteks H kakapeput pesta vaja oli ja ma põrandale heites kurtsin kuidas mul sellest meeletust verekaotusest ikka niiiii halb on, et üldse ei kannata liigutada. 😄

Ju ma olin sellest supiteost nii väsinud, et kui Martin hiljem H lõunaunne pani, keerasin ma ennast elutoas mõnusasti teki sisse ja magasin kaks tundi jutti! Ma pole oma poolteist aastat nii pikka lõunaund teha saanud! Pärast olid süümekad, et nii kaua magasin, mida kõike oleks selle ajaga teha saanud.. saate aru jah, sellise väikese asja pärast on süümekad, kui tobe! Aju on selle emadusega ikka puhta rikki läinud. Teil ka nii on, või olen ma ainus imelik?

Kuna ma selle kahetunnise lõunaune endale paaki tõmbasin siis ei tulnud mul otseloomulikult õhtul und. Veel kell üks öösel itsitasime Martiniga voodis ja kirusime juba ette kuidas me hommikul veel selle pulli eest maksma peame (nii läks ka muidugi). Praeguseks on Martin juba trennis ja H magab uinakut, mina aga hakkan jälle lõunasööki tegema. Seekord ei riivi midagi, selle ütlen kohe ära.

Meil on üks errriti lamp mäng Huuksiga. Mina ajan teda käpuli mööda korterit taga ja hüüan: "Come to me, my little angel muffin!", tema paneb naerdes eest minema. Varsti hakkan oma stand-upile pileteid müüma, pange rahakotid valmis.


See kurikuulus supike. Instas jagasin retsepti ka.

Tänahommikused banaanipannkoogid jogurti ja mustikatega. Iga kord kui mul see tore mõte neid küpsetada tuleb, olen ma nii entusiastlik. Peale esimest pannitäit luban ma endale, et never again! Nii tüütu noh, otsi mingit õiget kuumust ja siis nad lagunevad ja blaah.. never again!

Teisipäev, 7. september 2021

Bukaresti-rütm

Mõnus on vahelduseks elada Bukaresti-rütmis. Kahtlemata on Eestis olles kõik minu õlul, sest kui H just vanaemade hoius pole siis tuleb kõigega ise hakkama saada. Siin aga on aega. Saab näiteks süüa teha! Eestis olles teen ma korraga mitme päeva toidu valmis siis kui boss lubab. Ja kui juhtub, et Huuksile olen spets mingi toidu teinud ja ise seda süüa ei taha siis ega jumala eest ju endale midagi eraldi tegema ei hakka - võikud või muna it is (mõni ime siis, et kaalun vähem kui enne rasedaks jäämist). Siin aga on põhjust ja tahtmist kokata ja mässata, sest oleme siin kolmekesi ning mulle hirmsasti meeldib perena laua taga istuda. Olgugi, et üks pereliige alati kiirelt sääred teha tahab. 
Martin on meie siiatulekust saati palju kodus olnud, sest taastub väikesest põlvevigastusest ja siis ongi selline full on puhkusevaib, et olemegi pidevalt kolmekesi koos. Lihtsalt oleme. Käime pargis kiikumas, mina küpsetan, isegi ühe Netflixi dokumentaali oleme ära vaadanud, tsillime peale Huuksi magamaminekut kokteiliga rõdul ja arutame igasuguseid maailmaasju, loeme pojale ca 20x päevas raamatuid ette, vaatame koos Peppa multikaid ja Õhtu saadet, teeme uinakuid.. nagu mida iganes. Ma nii naudin!
Näost näha, kes peab kolme poekotti tassima ja kes mitte. 😄
Praegu teeb H näiteks enda esimest uinakut (ta on hetkel veel kahe-une mees), Martin läks jõusaali ja mul on aega, et kirjutada. Issand kuidas ma igatsen kirjutamist! Lihtsatest asjadest, tavalisest elust. Asjadest, mille kirjapaneku üle ma aastate pärast endale tänulik olen. 
Otsisin eile ühe mõnusa juurvilja-Cheddari püreesupi retsepti ja peale selle postituse lõpetamist lähengi kööki, panen mingi mõnusa taustamuusika käima ja hakkan süüa tegema. Magustoiduks on eilsest alles meie maja hitt - leivasupp - juba olemas (keedan leiva kaneeli, suhkru ja õunaga pehmeks, püreestan, lisan leotatud rosinad, serveerin suhkruta vahukoorega). Hiljem jalutame parki, et H saaks kiikuda ja kõik kuivanud lehed kokku korjata ning prügikasti viia (jah, see võtab aega, aga no mis sa teed😄). Kella nelja paiku tahab ta tavaliselt uuesti magama minna - viimased päevad toimub see nii, et küsime H käest, et kas läheme tuttu, mille peale ta kohe suure hurraaga suuna magamistoa poole võtab ja voodisse nõuab. Tukume koos temaga või puhkab üks meist ja teine tegeleb oma asjadega (tavaliselt mina) ning õhtune aeg läheb mängimiseks, söömiseks, milleks iganes. Sellised need päevad siin laias laastus ongi olnud. 
Bukarestis on sel aastal veidi jahedam kui möödunud aastal. Lausa nii jahe, et Martin magas täna öösel esimest korda teki all, mitte peal. See juba on midagi! Paar nädalat tagasi siia jõudes oli muidugi veel päris kuum, nii et esimese öö magasime lahtise aknaga. Selle otsuse eest saime kohe hommikul karistatud kui vaene H sääskede poolt täiesti ära söödud oli. Müstika muidugi, sest meil polnud ühtegi punni ega ei kuulnud me ka kordagi sääsepininat (Martin magas enne meie tulekut samuti lahtise aknaga ja polnud sääskedest haisugi). Sellest olen ma praeguseks aru saanud, et H on putukahammustustele allergiline. Ka siin tekkisid tema hammustuskohtadele suured latakad, kuhu hiljem villid tekkisid. Võite ise arvata kui s*tasti ja süüdi me ennast oma lahtise-akna otsuse pärast tundsime. Vanemdamise "rõõmud". Õnneks pole me täheldanud, et punnid kunagi H-le suurt ebamugavust valmistanud oleks ning allergiatilgad olid mul ettenägelikult kaasas. Praeguseks on kõik juba korras, lahtise aknaga ilmselgelt ei maga ja saime oma õppetunni. 
Selline ebamäärane vahekokkuvõte siis tänasesse päeva, olge lahked. Nüüd aga kööki sedasamust suppi keetma!
Iga sügise kohustuslik osa - kaneelirullid (retsept www.kokkama.ee)
Kui ämm veel siin oli, käisime kahekesi deidil ühes mu lemmikrestos. Sotsiaalse small talki tavad on vist vahepeal muutunud, sest arvet makstes ütles teenindaja Martinile midagi taolist nagu "naine, raha, mis elul nii viga..". Wtf?


Reede, 3. september 2021

Lapsega lennukis

Püha jeebus, kuidas ma Huuksiga lendamise pärast pablasin! Ma mõtlesin täiesti step-by-step läbi, mis ma kaasa pakin, mis ma selga panen, kuhu taskusse või kotisahtlisse ma midagi pistan, kuhu istun, kuhu astun.. asjata see protseduur muidugi ei olnud ja ju see mu sisemisele kontrollivajadusele rahu tõi, aga oleks ka vähema pabistamisega hakkama saanud. Umbes 80% kotisisust jäi kasutamata ja järgmisel korral ma nii palju padajanni kaasa ei veaks (veits mõttekoht, et kuidas suurt seljakotti kitsas lennukis endale selga udjada). Seda ütlen ma praegu muidugi.. aga veidi täpsemalt:

- H oli lendamise ajal 1a ja umbes 3k vana poisu, kes väga rahulikult istuda ei taha (milline üllatus!)

- tegime kaks lendu, mõlemad ca 1,5h pikad. Esimene neist kell 6 hommikul, vahemaandumine 4h ja Bukaresti jõudsime enne kella kahte päeval

- suurimateks abilisteks ämm, kergkäru (Easywalker Jackey), telefon ja snäkid. Lisaks pakkisin kaasa H lemmikraamatud, väikese koti tillukeste mänguasjadega mida H uurida saaks, laadisin alla Peppa multikad (mille vaatamiseni ei jõudnudki) ja olin valmis endast maksimaalselt kõik andma, et see lapsuke rahul oleks 😄

Kuna kodus pidime ärkama juba kella nelja paiku siis oli H juba enne esimest lendu täiesti kustus. Jaksas vaevu õhkutõusu ära oodata ja jäi mu süles magama. Esimene win! käes. Selles suhtes oli mu tehnika vettpidav, et terve vahemaandumise jooksin ma temaga lennujaamas ringi, mängisime lennujaama playgroundil ja enne teist lendu kärutas vanaemaga temaga, kuna ta oli juba suht väsinud. Tulemus - magas ka teise lennu maha, win! Natuke tahtis ta kisada hoopis Bukarestis maandudes kui kärus istuma pidi ja passisabas ootasime. Aga polnud ka midagi hullu, näitasin talle telefonist mõnda videot ja võtsin sülle ning olimegi juba ustest läbi Martini juures. 

Olen kindel, et saan temaga ka üksinda lennates hakkama, aga kindlasti on palju lebom kui üks paar käsi abiks on nagu meil seekord oli. Mida ma oleks tahtnud enne lendu teada - käru külge kinnitatav silt peab jääma näha ka siis kui ma kärule transpordikoti ümber tõmban (pidin sellega veel eraldi ja uuesti jebima hakkama). Järgmisel korral olen juba targem. 😊 lisaks pakiksin ma oma käsipagasi järgmisel korral veidi teisiti. Seljakott on küll tore asi kui ta seljas on, aga sealt millegi kätte saamiseks on sul siiski kaht vaba kätt vaja. Lisaks on seal ehk veidi raske orienteeruda kui midagi konkreetset otsid. Mõtteainet jagub ja kindlasti oleneb palju ka enda harjumusest ning eelistustest. Lihtsalt sidenote, et vaatasin praegu Zara lehelt ja neil on igasuguseid ägedaid kandekotte müügil, eriti sümpatiseerib mulle SEE kott - peaks kõik vajaliku ära mahutama ning kuna ta kergelt läbi paistab siis leiaks sealt ka asju muretult üles.

Mega palju abi sain ma lennureisiks valmistudes @thekinkstagram ja @mariharma Instakontodelt. Kasvõi lihtsad nipid kuidas pakkida, millega arvestada ja muud taolist. Visake kindlasti pilk peale kui lapsega lendama hakkate.

Järgmiste lendudeni, pisike H!


PS. Ise ma arvan, et lennud läksid kergelt, aga mu nägu rääkis vist teist juttu, sest kui me kahe lennu vahel playgroundil möllasime liitus meiega üks väike tüdruk, kes esmalt uuris kui vana H on. Vastasin, et ühene. Seejärel küsis ta kui vana mina olen, vastasin, et olen 31. Tema: "31 or maybeee 32?". Mina: "31.". Tema: "...or 32?" 🙃

Esmaspäev, 19. juuli 2021

Juunikuu piltides, osa I

2. juuni hommikul jõudis mu abikaasa koju. Kaks päeva autoga kojusõitu, bensukatoitu ja muud taolist ning kohal ta oligi. Suvi võis ametlikult alata. 😊

Huuks oli alguses küll veidi skeptiline, et miks iss siin on, mitte telefoniekraanil, aga asjad loksusid kiirelt paika. 

Jube imelik vaadata, et ca kuu aega tagasi oli nii jahe, et poisul on kombe seljas. 😄 samas oli kaks päeva hiljem juba nii palav, et ei oleks tahtnud mitte midagi seljas hoida. Tervitused väikesele sugulasele, kes palavusega ikka soovitab, et "teeme nudisti". 😄

Muidu kena pilt, et lapseke oma isaga, lambad ja puha.. aga ei, mu põlualused ikka pildile roninud. Martini tossud! 😄 no ei meeldi need mulle kohe mitte üks põrm, tee või tina. Martin sõitis praeguseks juba tagasi Bukaresti, aga tossud jättis siia. Ähvardasin juba, et äkki on nad tema järgmiseks kojutulekuks kusagile kaduma läinud...

Poisu sai 4. juunil 1-aastaseks! Siinkohal ei pea isegi mitte "päevad pikad, aastad lühikesed" paika, sest minu jaoks on isegi päevad liiga lühikesed olnud (khkhm, mitu kuud blogipausi). Pidu pidasime maakodus, lapsed trallisid ringi ja hüppasid ennast batuudimajas (?) segaseks, täiskasvanud.. tegid kõike muud. Kuigi ikka hüppasid ka vahepeal. Pilte on mul sellest päevast mingi viis, sest kellel siis aega fotosid teha on. Järgmisel korral tellin kindlasti fotograafi. 

Poisu sai meilt kingituseks Vaffa tooli Täiega tore asi ja mu meelest igati asjalik kink.

Poisu oma megacoolis ponchos, mis ta samuti sünnaks sai (RÄTT).

Sünnal jäime maale ööseks ja pühajumal kuidas sääsed vaest poisut unepealt puresid! Praegugi veel punnikohad näha. Labakäsi läks tal täiesti paiste, perearst kirjutas allergiarohtu ja apteeker soovitas igasugust kraami. Õnneks poisut ennast ei paistnud häirivat. Lobisesin apteekriga pikalt ja ta ütles, et sel suvel ongi putukad eriti mürgised ja õelad, eriti tundlikud on väikesed inimesed, sest noh, nende organism pole enne sellise jamaga võitlema pidanud. Kuradi elajad noh.

Mul nüüd on kronoloogiline järjestus sassis, aga vahepeal juhtus veel selline lugu, et Martin käis Pirita jões ujumas ja kaotas abielusõrmuse ära. Tüli level sada, palun. 😄 tean-tean, ei teinud meelega ega midagi, aga no vähe ei ajanud kettasse või. Ma siiski dramaatiline naine, eksole.
Aga kuulake seda - kuna ta tundis millal sõrmus minema lipsas siis otsustas ta ujumisprillid laenata ja enamvähem samasse kohta otsima minna. JA TA LEIDIS SÕRMUSE ÜLES! See oli ikka väga õnnelik juhus, sest tema jutu järgi oli ta juba tükk aega sukeldunud ja otsinud kuid ei midagi. Otsustas viimast korda vaadata ja nägi silmanurgast, et mingi asi helgib.. ja oligi sõrmus! Joppen noh, korralik vedamine ikka. Põhimõtteliselt lahutusekeiss juba.
Siin julgeb juba hingata, abielu päästetud.
Siis käisime veel kolmekesi Pärnus, Wasas. Ma eriline spaatar pole muidu ja suurt võrdlust siia kirjutada ei oska, aga meie jäime väga rahule. Täiega mõnus tuba, spas vähe inimesi ja seetõttu palju ruumi. Hommikusöök oli mega! Täiega jumaldan hotelli hommikusööke ja tõesti oli nii hea valik seal. Kirsiks tordil oskas H ka ennast hästi üleval pidada, mitte nagu päev varem Mahedikus, kus talle miski ei sobinud. Kindlalt läheme tagasi. 😊

Viisime esimest korda Huuksi loomaaeda. Mis ma oskan öelda, vaevalt, et ta veel eriti hoomas mis loomad seal kõik koos on. Prügikastivaresed ja kärbsed lõvipuuri aknal olid vist meeldejäävamad. Ma muuseas käisin üle kaheksa aasta loomaaias, sest mulle kuidagi eriti ei istu see, et loomad seal puurides kinni peavad olema ja meie neid passimas käime. Ootan seda aega kui vastupidi on. 😄
Loomaaiakülastuse lõpp oli mu jaoks meeldejäävam kui loomaaed ise. Martin tõstis sellise hooga käru autosse, et püksitagumik kärises katki. 😄 A sellest ta vist pilti panna ei lubaks, seega peate mu sõnu uskuma.
Juuni keskel käisime minu tädipoja pulmas Otepääl, mis tähendas, et Huuks pidi esimest korda öösel vanaemaga olema. Tahtsime enne harjutada ja läksime kahekesi siia Viimsisse hotelli. No nii igaks juhuks, et kui ta öösel kriisates ärkama peaks, siis pole meil kaugelt koju tulla. Õnneks läks kõik kenasti ja puudust ta meist ei tundnud. 
Tita hoius ja hops, kohe randa pralletama. 😄
Vana hea, lähed kokteilile, must mähe taskus. Aju nagu tainas!
Pulm oli muidugi imeline - ilusad inimesed, palju tantsimist, head söögid ja joogid. Paar rõõmupisarat, palju naeru. Ja juba kuu aja pärast lähen ma uuesti pulma, minu hea sõbranna läheb mehele. Oh armastus!

Teine osa peatselt tulemas, stay tuned!

Kolmapäev, 7. aprill 2021

Külapeal

Teate mis reklaam on mu arust maailma tobedaim? See pesuresti reklaam, kus küsitakse, et ooo, kas oled väsinud igal aastal uue pesuresti ostmisest? Näidake mulle seda vaest inimhinge kes igal aastal mingi näkatsi otsa koperdab ja järgmisel aastal jälle ja ka veel sellest järgneval aastal.. ja saate aru küll kuhu ma sihin. Reklaam on küll meeldejääv, aga täielik antireklaam mu arust - kui mu pesurest homme saba andma peaks siis seda konkreetset pesuresti ma küll ei ostaks. 😄

Olgu, päevakajalisemate teemade juurde edasi. 

Olime möödunud nädalavahetusel maal öökülas. Jäime üheks ööks, aga vaadetes seda padjanni mis ma kaasa tassisin, tundus nagu läheks me sinna vähemalt maipühani. Ega mul väga midagi põrutavat rääkida polegi, oli täpselt nii mõnus nagu ma arvasin. Jalutasin palju, koksisime mune, tegime munajahti ja olime täitsa niisama. H-l paistis suht suva olema, et me sinna össaks jäime, kukkus unne nagu nott ja hommikul oli rõõmus, et rohkem nägusid kui vaid minu oma otsa vaatas. Öösel muuseas laiutas niimoodi, et ainult tänu heale õnnele ei kukkunud ma voodist välja. 

H maia näoga oma sokke vaatamas (kes seda lugu ei tea, lugege mu eelmist postitust).

Ma olen ikka nii harjunud omas kodus magama, et üks asi oli mulle maal võõras. Pime oli! Kodus paistab tänavavalgus niimoodi sisse, et päris pime meil öösel ei ole - mulle väga sobib see. Maal aga oli pime nagu kotis, mitte midagi ei näinud. Kui Huuks öösel juua tahtis siis enne otsisin kättpidi üles kus ta suu üldse on. 😄

Kui ma juba valguse ja pimeduse teema juurde läksin siis tellisime endale koju uued voldikkardinad. Rulo.ee-l oli märtsis korralik allahindluskampaania ja juba täna peakski kuller uute aknakatetega tulema. Natuke peavad nad oma aega ootama kuniks abikaasa koju jõuab ja nad akende ette monteerib - ma võin muidu küll igast asjadega hakkama saada, aga neid ma päris kindlasti üksinda paigaldama ei hakka. 😊

Sain ju nädalavahetusel esimese sellesuvise pulmakutse! Nii tore, juhhei! Viimane pulm kus ma käisin, oligi mu enda oma ja päris tore on nüüd ise külalisena minna. Fun fact: abiellub minu tädipoeg kes meie pulmas Martini pimesi visatud käsipalli kinni püüdis (mina viskasin vallaliste naiste sekka oma kimbu, Martin meestele oma elukutsele vastavalt käsipalli). Tegelen aktiivselt endale kleidi otsimisega ja mul on täiesti kinnisideeks, et see kleit peab olema punane. Seega - kes kusagil ilusat (ja pikka) punast kleiti näeb, andke aga heaga mulle teada. 


Okei, mu kompanjon ärkas, jutul lõpp!

Neljapäev, 1. aprill 2021

Pettumus

Olen teile ju oma antikehade testi tulemuse võlgu mida ma eelmisel nädalal tegemas käisin. Konkreetselt on siiani selline tunne nagu ma oleks koolilaps ja kontrolltöös halva hinde saanud. 😄 tulemus oli..trummipõrin..260. Nagu aru saada võib siis läksin ma veidi suurema numbri peale välja ja olen natuke nagu pettunud. Võite mürki võtta, et mõne nädala pärast lähen ma uuele katsele, nii ma seda asja ei jäta!

Mõtlesin juba, et nii igavast teemast nagu kellakeeramine ma küll kirjutama ei hakka, aga võta näpust, tite uni on ikka selline A ja O. 😄 Olime laupäeval terve päeva maakodus ja koju jõudsime päris õhtul. H läks tavalisest hiljem magama ja mina, naiivitar, lootsin, et magab järgmisel hommikul ma ei tea kui kaua.. tutkit! Ärkas hoopis vana kella järgi kell 6. Konkreetselt undas terve päeva nagu udupasun, isegi poes pistis kisama, mida ta muidu kunagi teinud ei ole. Ma ei tea mitu korda ma päeva jooksul hambaid kokku surusin, et rahulikuks jääda. No ikka väga mitu. Õhtuks oli ta väsinud nagu vana kott ja kui ta lõpuks magama jäi siis tegin ma midagi sellist, mida ma vist juba 1,5 aastat teinud ei olnud. Veinipudeli tegin lahti! Päris üksinda ma oma klaasikest siiski nahavahele ei pannud, tegime Martiniga facetime'i - ma seltskondlik "joodik" siiski. 😄 ei hakka tagasi ajama, väga maitses. Tegimegi juba abikaasaga nalja, et varsti hakkan Huuksi aina varem ööunne panema, et punni pealt maha keerata saaks. 

Läheme sel nädalavahetusel üle pika aja H-ga minu vanaema juurde maale öökülla. Mu vanaema iga jumalama kord küsib, et kas ikka ööseks ka jääme ja kui ma tavaliselt eitavalt vastan (sest titega omas kodus ikka kergem), siis seekord lähen küll tulede ja vilede saatel uksest sisse, viskan kogu meie padajanni nurka ja saan vanaemale meie össaks jäämisega rõõmu teha. Ta elab muidu üksi ja kuigi igal nädalal sugulastest keegi tal külas käib siis eks üksildaseks võib minna sellegipoolest. Lisaks on H ja vanaema üksteise suured fännid - vanaemale teeb H palju nalja ja H-le vanaema ka - ju mõtleb, et miks ta nii kortsus on. 😄 aga vanaema võibki kortsus olla, ta on siiski 88-aastane juba.

Ilusate ilmadega on maal lebo - tita kärusse ja jalutama. Või saan ta terrassile magama panna. No igatepidi mõnus maavärk. 😊 Tegelikult peangi ma poega harjutama hakkama, et ka mujal on okei ööbida, sest juba juunis läheme me Martiniga pulma ja Huuks peab oma vanaemaga ööseks koju jääma. Hakkama saavad nad kindlasti, lihtsalt tahaks, et pisarateta ja võimalikult kergelt. 

Huuksist rääkides. Need kauaoodatud ülemised hambad lõikusid! Aga nüüd said need hambad sellise hoo sisse, et enam ei saa pidama. Midagi ajab neid igemeid nii sügelema, et täna proovis H näiteks külmkappi hammustada. Teda ei saatnud suurem edu, sai hoopis haiget. Tegi natuke kisa ja läks uuele katsele, seekord oli juba targem - hammustas diivanit. Hiljem tuli vanaema külla ja ilmselgelt nägi H selles võimalust mida ei saanud kasutamata jätta. 😄 üritas näiteks ämma käekella hammustada. 

Muidu on Huuksil üks ese, ilma milleta ta enam üldse elada ei oska. Tema armas-kallis villane sokk. Eks talle seegi meeldib sellepärast, et vill sügab hästi igemeid. Ja nii ta siin pool päeva ringi roomabki, sokk suus. Koer või laps, ma ei tea. Sokk on talle muide nii kallis, et kui eelmisel nädalal vereproovi andma pidi, siis sokki hoidis kõvasti samalajal käes. Ju oli julgem nii.

Oeh, ma võikski siia igasuguseid suvalisi asju kirjutama jääda, aga tegelt on mul täna päris palju teha ja jokutamiseks aega pole. Sel nädalal arvatavasti ma rohkem siia ei jõua, aga uuel nädalal juba uutel teemadel.

Ilusaid kevadpühi!

H käis sõbrannal külas. Sõbranna tahtis täiega tundeid välja näidata ja muudkui käis, musitas-kallistas. H ei saanud hästi aru, mis toimub. Poisid - need ikka ei mõista!


Teisipäev, 23. märts 2021

Veidi pojast

Te lihtsalt ei usu milline võinäpp ma olen! Üleeile näiteks lipsas kohupiimakauss niimoodi käest, et terve tuba oli kohupiima täis - põrand, laud, diivan, kardinad, vaip. Isegi laps sai kohupiimaga vastu kaalikat. 😄 teisel niigi raske aeg, hambad tulemas ja ema loobib veel kohupiimaga kah. Eile suutsin kaaneta veetopsi lahtisesse kuivainesahtlisse kukutada. Sain niimoodi kuivatada ja koristada, et seda nägu. Kõige suurem kahju oli muidugi mu kaeraküpsistest, mis üleujutuse alla jäid. Ainult mingi puder jäi alles neist. Kurb. Teisalt oli mul nii kui nii plaanis seda sahtlit koristada. Ju universum andis omaltpoolt tõuke, et ma seda kiiremini teeks.

H hammaste tulekust räägin ma juba ma ei tea kui kaua, aga no ei lõiku need paganad. All on tal kaks esimest hammast juba novembrist saati väljas ja nüüd oota neid ülemisi nagu ilmaimet. Igemed on seal küll superpaistes ja kohati isegi lillaks tõmmanud, nii et any day now. Viimased päevad on ta väga viril olnud, ainult ripub mu jala küljes ja karjub "EMMÄÄÄÄÄÄÄ". Eile nuttis vaeseke nii suuri pisaraid, et endalgi oli nutumaik suus. Õnneks igemegeel on seni leevendust pakkunud. 

Martin on nüüdseks küll tagasi Bukarestis, aga ma räägin teile siiski tagantjärgi kuidas Huuks teda üle 1,5 kuu vastu võttis. Nimelt saabus Martin seekord öösel ja H nägi teda alles hommikul ärgates. Väga huvitav oleks teada, et kuidas ta sellest muidu aru saab - lähen magama, kõik nii nagu ikka, ärkan üles, paps passib otsa. 😄 

Nii pea kui H oma voodis ärkas ja lobisema kukkus, võtsin ta sülle ja näitasin eemalt, et näe, issi on kodus. Martin hakkas tema muidugi kohe jutustama ja tegelema ning ega seal erilist võõrastamist ei olnudki. Muidugi teeme me iga päev vähemalt ühe videokõne ka sel ajal kui H üleval on, et nad Martiniga "lobiseda" saaksid ja näod ära ei ununeks. 

Mulle nii meeldib, et Huuksi jaoks ei ole enam ainult mina kogu tema maailm ja, et Martin talle sama oluline on. Kuidagi nagu võtab minu õlult koormat vähemaks. Teisalt muidugi on ka see aeg mil Martinit siin ei ole sellevõrra raskem, aga sellest me ei räägi. Mitte, et see mingi tabuteema oleks, aga me leppisime abikaasaga kokku, et parem on kui ma ei räägi näiteks hetkedest kui H Martinit taga otsib (või ei otsi, who knows😄) või muud taolist. Nagu ma ennegi olen öelnud siis ei ole meil siin temata kerge ja ei ole temal seal meieta kerge. See aeg tuleb lihtsalt mööda saata ning varsti oleme jälle kõik kenasti koos. 😊

Jube kurvaks kiskus see viimane lõik kuidagi. Tegelt ei ole hullu midagi, sellise elukorralduse oleme me ise valinud ja mingisugust haletsust ma ei otsi, lihtsalt jagan ja arutlen. Räägin teile hoopis ühe naljaka seiga mis mul eile juhtus. Jalutame H-ga ja üks naine lastega läks meist mööda. Olime just neist möödunud kui üks väike päda seisma jäi ja mulle komplimendi tegi. Ah, et millise? "Ilus käru", muidugi. 😄 mind ajas nii naerma, täiega naljakas mu arust. 😄

Eile oli üldse suur päev, sain üle mitme aja 10 000 sammu täis. Pidin lausa kaks jalutuskäiku tegema, aga hakkama sain. Jube uhke tunne kui alles eelmisel nädalal ühel päeval telefon päeva lõpuks 11 sammu näitas. 😄Progress missugune!

Nüüd aga pakin ma meid autosse ja läheme minu ema juurde. Mitu nädalat passisime kodus, nüüd vaja natuke sotsiaalsed ka olla, muidu hakkan varsti samamoodi häälitsedes suhtlema nagu poeg. 😄

Lisan siia lõppu ühe asja, mis mul endal enam kasutust ei leia ja mis minult maha ärida saab - uueväärne LennyLamb LennyUpgrade Mesh kandekott (110€, post hinnas). Ostusoovi või lisainfo puhul kirjuta mulle johannsonliina@gmail.com. Vsjo!



Reede, 19. märts 2021

Koroona - tehtud

Nonii - kurjajuur kätte saadud. Abikaasa oli kolm nädalat kodus ja ma ei postitanud mitte kordagi. Null! Ah, et mis me need kolm vahepealset nädalat siis tegime? No eks ikka koroonas olime. 

Okei, päris kolm nädalat me siin ei tõbetanud, aga mõnda aega küll. Martinil läks kõik kergelt üle, põhiliselt vaid peavalu ja külmavärinad, minul oli mõned päevad 38-kraadine palavik, lihasvalu, peavalu, köha. Maitsemeel kadus mõlemal umbes päevaks, aga lõhna ei tunne ma siiani. Ei tea kas see üldse enam tagasi tuleb, eks paistab.

Igatahes lõi kogu see haigestumine meil kõik plaanid sassi. Martin tuli tegelikult Eestisse just koondise pärast, aga kuna ta enne koondisenädala algust haigestus ja ka mind nakatas, istusime kodus nagu murumunad, tellisime e-selverist süüa ja passisime aknast välja. No ühesõnaga tegime kõike seda, mida teised "normaalsed" paarid juba eelmisel kevadel teha said (kevadel olin mina siin, kodus, ja Martin Bukarestis). 😄 valetaksin kui ütleksin, et ma seda kolmekesi kodusolemist ei nautinud - vastupidi, kui haigus välja jätta siis oli meil täiega mõnus ja tore. Teadupärast oleme me pidanud palju aega lahus veetma ja kuidagi tegimegi nalja, et koroona ulatas oma "abistava" käe ja tegi meile väikese time outi.

Teisalt - kui me haigestunud ei oleks, kükitaksime praegu juba kenasti mitmendat päeva Bukarestis nagu meil plaan oli. Mitte ainult plaan, isegi piletid olid meil olemas. Kuna me aga haigeks jäime, ei saanud mina eelmisel nädalal pojaga planeeritud arstilkäike teha, pidin uued ajad panema (praeguses olukorras kui arstidel käed tööd täis sain ma need ajad alles järgmiseks nädalaks) ning piletid ootele panema. Üksinda ma H-ga lendama ka ei hakka, seda enam, et Martin juba aprillis uuesti koju tuleb. Poleks nagu mõtet. Nii siis lendaski Martin eile üksinda tagasi, mis parata. 

Vahetult peale haigestumist-terveks saamist lendamine on muidugi üks korralik paberite ajamine ja telefoni otsas rippumine, aga mis teha kui töö ootab. Praeguseks on abikaasa juba kenasti ja viperusteta Bukarestis tagasi, nii et kogu sebimine läks asja ette. Nüüd peame siis pojakesega siin seniks asju kontrolli all hoidma kuni Martin tagasi on. Eilne päev oli mu jaoks muidugi megaväsitav, sest üle pika aja H-ga kahekesi olla.. kui muidu nagu ei saagi aru, et kahekesi väsitav on, siis praegu on kontrast tuntav. 😄

Imelik niimoodi öelda, aga kui ma haigeks jääma pidin siis praegu oli selleks parim aeg. Just selles mõttes, et Martin kodus oli. Ei kujuta ettegi kuidas ma Huuksiga kahekesi hakkama saanud oleks, sest oma kõige tõbisematel päevadel ei jaksanud ma teda süllegi võtta, tema eest hoolitsemisest rääkimata. Positiivse (pun intended) poole pealt võib veel välja tuua selle, et õnneks meie kedagi teist ei nakatanud, põdesime rahulikult oma põdemised ära ja nii ongi.

Kirjutasin eelpool, et vahetult peale terveks tunnistamist uuesti lennukisse astumiseks on teha vaja korralik kodutöö paberimajanduse näol. Näiteks oli üheks dokumendiks antikehade test, mis näitaks, et organismis on tekkinud kasvõi mõnedki antikehad. Soovitatakse seda testi teha umbes 2.-3. nädalal peale haigestumist, mitte varem. Kuna abikaasal aega oodata ei olnud, pani ta paar palvet antikeha-jumala poole teele ja läks testima kohe peale haigusloo lõpetamist. Ja tulemus? Üle 800 ühiku! Sõprade tulemustega võrreldes on see number päris suur. Kas on keegi mu lugejate seas, kes koroona läbipõdenuna antikehade testil käinud on? Mis tulemuseks saite, mind õõõudsalt huvitab? Ise plaanin järgmisel nädalal testimas käia, sest noh - õõõudsalt huvitab. 😄

Sellised uudised siis terviserindelt. Ahjaa, unustasin mainida, et tita pääses haigestumisest, mis oli ilmselgelt meie jaoks suurim rõõm. Uurisime teda iga jumala päev ning kui ta veidigi virilam tundus, pistsime ka kohe kraadi alla. Ei tea kas ta on meie teadmata juba vaktsineerimas käinud või mis värk on, aga tema on terve kui purikas (ptüi-ptüi-ptüi).

Foto: Mona Õispuu

Praeguseks aga nägemiin sõbrad, kirjutan varsti jälle, kurjajuur on ju Bukarestis. 😄

Teisipäev, 23. veebruar 2021

Eelmisel nädalal

Mingil ajal nägin Instast ühel oma lemmik välismaisel blogijal nii ägedaid pükse, et muidugi oli mul neid KOHE endale ka vaja. Ma juba olen kord selline, et kui ma midagi näen mis mulle väga meeldib siis leian ma selle asja kasvõi maa alt üles, aga endale pean ma selle saama. 

Muidugi leidsin ma need püksid ka, aga takistuseks minu ja pükste vahel oli see, et Eestisse neil tarnet ei olnud. Õnneks pole ma algaja online-šoppaja ja nüüdseks on mu kauaoodatud püksid siin. Kasutasin nimelt esimest korda sellist teenusepakkujat nagu OstaEU, kelle kaudu saab Euroopa netipoodide (kes Eestisse pakke ei saada) kaupa endale koju kätte tellida. Nii lihtne ja odav - kodulehel on näidistega kirjas kuidas sa paki vormistama pead ning kui ma ei eksi siis maksin ma kogu teenuse eest 6€, millest pool oli Eesti sisene pakiautomaadi teenus. What a time to be alive, et praegusel ajal sellised võimalused on eks.


Oii ma olen valmis kui ükskord vabadusse saab, oma kümme outfiti juba kapis ootamas. Siuke tunne nagu ma ei tea mis elu reisiks ma valmistun, et neid hilpe kokku ostan endale. 😄enda vabanduseks ütlen, et ma ei ostnud vahepeal umbes aasta aega endale peaaegu midagi, las ma siis praegu elan ka natuke. 

Ja Pepcost ostsin ma endale uue vaasi, tänan küsimast. 😄 Jällegi on tegu Instagrami-mõjutustega, aga sellest viiest eurost kahju ka pole mis selle vaasi eest maksin. Pepcos olin enne võib-olla ainult ühe korra käinud ja ma täiega üllatusin kui palju ägedat kaupa seal oli. Lasteriided polnud eriti mu stiili, aga kodukaupu oli seal küll ja veel, mis silma jäi. Kes odava rahaga kodu värskendada tahab siis vut-vut Pepco poole. 

Reedel käisin sõbrannadega Platzis söömas. Kolm tundi kaagutasime niimoodi, et ilma naljata oli mul järgmisel päeval hääl natuke ära. Võtsime koosoldud ajast absoluutselt viimast ja lahkusime kaks minutit enne sulgemist - no jumal teab millal me jälle silmast-silma kohtume. Enne kui mind hukka mõistate, et praegusel ajal niimoodi restos leelotamas käisin siis olgu öeldud, et kõik me oleme terved nagu purikad, peamiselt kodused ning mitmel meist on kole tõbi läbi põetud/antikehad olemas. 

Platzis on muide mega pakkumine praegu - kolmekäiguline menüü maksab 13€. Mul läks parkimine ka rohkem maksma kui toit! Ja väga hea oli, tõesõna. 

Tol õhtul muuseas jäi poeg esimest korda kellegi teisega peale minu või Martini ööunne (minu emaga) ja neil läks siin kodus kõik nagu lepase reega. Nii kui emps magavast titast pildi saatis oli mul nagu kivi südamelt langenud - juhhuu, vabaduuus. 😄need, kes ise emad, mõistavad kindlasti. Peamegi teda hoolega harjutama, sest suvel peab ta lausa mitmel korral terveks ööks vanaemade hoidu jääma ja muidugi tahan ma, et kõik ka siis sujuks. Ja küll sujubki, poisu on tubli ja vanaemad on tal ka imelised. 😊

Pööran nüüd kogu oma tähelepanu banaanipannkookidele, enne kui ma midagi ära kärsatan. Mõnusat päevakest!

Neljapäev, 18. veebruar 2021

Instafiltrid ja scam-kõned

Hõissa ja valleraa, olen avastanud kaalu langemise saladuse! Sõin eile non-stop terve päeva saia, jalutasin väikese ringi ja hommikul olin pool kilogrammi kergem, no kes seda ette näha osanud oleks. Ma ei teagi, mingi error oli süsteemis vist.

Kaalunumber jätab mind tegelikult hetkel üsna külmaks, lihtsalt selline tore tähelepanek siia postituse algusesse. 😊

Nägin eile Instas videot, mis hoiatas filtrite kasutamise eest. Täiega hea video oli. Kasuta, aga ära mine liiale ja kui kasutad, siis selliseid pigem realistlikke. Muidu võib see tee selline libedake olla, et filtripilt hakkab rohkem meeldima kui see inimene, kes peeglist vastu vaatab.

Kontrollisin oma Instagrami arhiivi ja teate mis selgus? Kõigi oma story'de jooksul olen ma filtrit kasutanud ühel korral. Ma mõtlen siis nagu neid kasutajate poolt loodud filtreid, mis naha siledamaks tuunivad ja tumedad ringid silmade ümbert ära kaotavad (Insta originaalfiltreid kasutan ma küll, sest pooled mu story'd oleks nagu keldris tehtud - nii tumedad). A too üks päev nägin ma ikka korralik malakas välja, nii et saan andeks, ma usun. 😄

Ärge seda pilti uskuge, mul on siin clip-in pikendused lisaks. Muu kõik aus!
See filtrite mitte-kasutamine on täiesti teadlik otsus. Nagu ma pole neil kuidagi algusest peale mõtet näinud, sest mida ma kasutan neid - ma ise ju tean ja teised ka teavad, et selline ma päriselt välja ei näe. 😄Ja teisalt.. ma arvan, et ma näen ka filtriteta päris okei välja. Täitsa julgen öelda, et olen endaga rahul. Nii 70% ajast. 😄 Nagu ma ikka Martinile ütlen, siis on tema mu nartsissismis süüdi, sest terve koosoldud aja on ta mulle komplimente loopinud ja nüüd on käes - ma usungi tema juttu ja tunnen, et ma olen täitsa ilus inimene. Kuigi ükskord ammu ta ütles mulle, et ma olevat naernud nagu rekkalesbi ja vot seda pole ma siiani andestanud. 😄kuidas ta julges!

Teisel teemal jätkates. Eile vaatan, mingi võõras Eesti number helistab (+3725..). Vastan. Keegi küsib inglise keeles, et kas Liina (minu neiupõlvenimi) kuuleb.. Mina, vana toru, vastasin automaatselt jah, mille peale kõne katkestati. Peas hakkas kohe tiksuma, et okkk, see oli nüüd mingi scam. Helistasin kohe oma telefonioperaatorile ja uurisin kas keegi veel on taolistest kõnedest teada andnud. Rääkisime teenindajaga päris pikalt ja arvatavasti on tegemist n-ö kontrollkõnega, teada saamaks kas minu telefoninumber on aktiivne. Aktiivseid telefoninumbreid saab nimelt suurema rahaga edasi müüa, et ma tulevikus veelgi rohkem scam-kõnesid saaksin, jeee. Umbes korra nädalas helistatakse mulle alates Honolulust kuni karup*rseni välja ja ma olen sellest niiii tüdinud, et mõtlen lausa telefoninumbri vahetusele. Õõõõõhhhh!

Enam ei vasta kellegi kõnedele, kui tahate, saatke mulle paberil kiri. 

Sain südamelt ära, tänan kuulamast!

Esmaspäev, 15. veebruar 2021

Vanamutt

Täna oli mul küll selline tunne, et ma olen vanemaks saanud. Mitte välimuselt, aga peast. 😄 Esiteks olin juba 9:45 jalutamas (isegi imelik kirjutada seda, see ikka kole vara). See kellaaeg polnud mingisugune valikuline, mu käskija lihtsalt tegeleb usinasti kolmelt uinakult kahele minekuga ja siis mingid segased ajad siin majas. See selleks. Teiseks nägin ma ühte nii paljast koolilast, et.. no appi noh, tule ma annan sulle kampsuni selga. 😄

Ma ausalt seekord ei liialda ja kui keegi mõistab mis on outfit siis olen see mina (on ette tulnud küll, et ma ei saa pintsakut seljast ära võtta, sest all on ainult pitsist rinnahoidja, aga see on fashun, hellou 😄), aga kamoon, õues oli hommikul -10 kraadi! Nagu tal vaesekesel oli seljas selline bandeau crop top (ehk siis ilma õlapaelteta nabapluus) ja peal parka, endal hõlmad lahti. Miks sa teed endale nii ja samas praegu ma hakkan mõtlema, et äkki ta ei läinudki kooli üldse, sest kes nii koolis riides käib? 😄oh jumal, ma olen ikka üks old fart.

Pintsak ja rinnakas kombo. Ainult ära ei tohi unustada, et pintsaku all suurt midagi seljas pole ja seda ära võtma hakata.
Ma olin eile öösel tubli muideks. Mulle nii meeldib kui poisu mõnusasti mu kaisus nohiseb, aga ma viimasel ajal tundsin, et lisaks kõigele muule ei maga ma öösel eriti sügavat und. Eks kusagil alateadvuses tundsin, et ei saa sipelda nagu kala kuival maal, sest poisu on lähedal ja pean sellega arvestama. Muidu teen nii, et panen ta tema voodisse magama ning kui ise ükskord voodisse lähen siis tõstan ta enda kõrvale. Eile õhtul aga tegin südame kõvaks ja jätsin ta tema voodisse ning hommikul olin ma tõesti puhanum, vaatamata sellele, et ta umbes neli korda mind öösel kutsus ning ma enda voodi ja tema voodi vahet tatsasin. Selles ma ei kahelnud, et talle oma voodis magada ei meeldiks, ma muretsesin pigem, et kuidas ma ise hakkama saan. Ma räägin, tubli olin. Ei tea mis minusugune chicken mother siis teeb kui ta oma tuppa peaks kolima või veel hullem - näiteks lasteaeda minema. Uuh, õnneks vara mõelda sellele. 😄

Eilne valentinipäev läks erakordselt vaikselt. Mina siin, Martin seal. Õnneks polnud aega kurvastada, sest mu väike Valentin hoidis mind rakkes nagu ikka, bless his little soul. 😄 muidugi nõme, et tähistada ei saanud, ma ju muidu teen igast tähtpäevast suure numbri. Oi kui me ükskord stabiilset elu elame, kus ma siis tähistan alates kaduneljapäevast naabri koera sünnani kõiki päevi. 

Mis mul siis sel nädalal plaanis? Homme tuleb elektrik ja pean linnas ühel pakil järel käima, kolmapäeval tulevad meile külalised, reedel saan LÕPUKS enda tüdrukutega kokku ja nädalavahetusel läheme maale. Arvestades kui vaikne meil siin mõni nädal on, siis käesoleval nädalal käib elu nagu koduõlu. 

Oma tüdrukuid pole ma sel aastal näinudki, sest küll oli üks lähikontaktne, siis oli järgmine ise positiivne, siis oli kolmas karantiinis ja no nii ta läinud ongi. Põhimõtteliselt hoia reedeni hinge kinni, et jälle elu vahele ei astuks, ptüi noh. 

"Oma tüdrukuteks" nimetan ma enda keskkooli sõbrannasid. Keskas saime hästi läbi, aga väga hästi hakkasime läbi saama vahetult peale keskkooli lõppu. Ükskord tegime veiniõhtu ja peale seda oleme suht lahutamatud olnud. Ja see veiniõhtu oli nii üksteist aastat tagasi. 😊oleme üksteise õla najal lahkuminekute pärast nutnud, üksteise pulmades käinud, rõõmustanud beebide tuleku üle, koos ennast täis joonud, üksteise töövõitude üle uhkust tundnud jne jne. Saate siis aru kui palju meil reedel rääkida on kui me poolteist kuud näinud ei ole (messengeris kirjutame küll igapäevaselt, aga näost-näkku ikka teine asi). 

Kell on palju, minusugune vanainimene peab nüüd kotile kobima, baiii!