Koroonabeebid

Kuulge, kas teie tutvusringkonnas on ka varsti marupalju beebisid sündimas? Kui üks sõber eelmisel nädalal teatas, et ta suvel isaks saab siis mulle aitas - võtsin telefonis märkmed lahti ja hakkasin kirja panema, et mitut beebiootel perekonda ma praegu tean. Ilma vaevata sain ma 14 ootajat kirja! Ja need 14 on ainult need inimesed, keda ma isiklikult tean. Kui ma lisaks juurde näiteks inimesed, keda ma Instas jälgin (aga isiklikult ei tunne) siis tuleks vist 25 kokku. See on jumala palju ju! Tegelikult on esimesed beebid juba sündima hakanud ja nüüd tuleb neid riburadapidi juurde ka. Täiega tore igatahes, maa tulebki lastega täita 😊

Sobiv pilt - koroona ajal reisimine ja beebi (august 2020). 😊

Lastest rääkides siis see poeg noh! Ma ei tea mis uss teda hammustanud on, aga oma tavalise naerulapse asemel on mul praegu üks väga kuri laps kodus. KÕIK ajab teda tigedaks. Proovisin talle suhu vaadata, et kas on ehk mõni hammas lõikumas mis tal tuju kehvaks ajab, aga no ülla-ülla, see ajas ta nii tigedaks, et põhimõtteliselt hammustas mul oma kahe olemasoleva hambaga sõrmeotsast jupi maha. Praegugi hoian hinge kinni, et ta jumala eest veel ei ärkaks ja mu peale karjuma ei hakkaks. Las mu kõrvad ka puhkavad natuke.

Uss ohvrit ootamas

Mis värk selle lumega on muidu? Mis ta avastas, et möödunud aastatest jäi jube palju üle, et laseks kõik nüüd, pauhti, tagantjärgi alla või? Mul muidu on ilmast täitsa ükskõik olnud, aga nüüd olen ma ema ja hahaa, nüüd on asjad muutunud. 😄 Iga kord kui ma oma jalutuskäigul umbes poole peal olen, mõtlen ma, et never again.. ja järgmisel päeval mõtlen sama asja. 😄näiteks selleks, et laiemale kergliiklusteele jõuda tuleb mul trepist ülekäigurajani umbes 50 sammu teha. Aga oii kui pikk maa see tundub, kui seda teed lahti pole aetud ja vaid jalgrada ees on ning sa sealt käruga läbi pead saama. Eks ma siiani olen hakkama saanud, aga randmed saavad küll korralikult vatti. Ja no sula võiks nüüd tulla küll jah. 😄

Minult küsiti ükspäev, et miks ma Eestis olen kui ma hoopis koos Martiniga Bukarestis võiks olla. Sellega on nii, et Huuksil oli jaanuari lõpus ühe eriarsti aeg (käidud ja kõik korras) ning siis ei saanud me siit kõik koos jaanuari keskel Bukaresti minna. Üksi ma temaga lennata kohe teps mitte ei taha ja nii me tegimegi Martiniga plaani, et kui tema märtsi alguses Eestisse tuleb siis tagasi Bukaresti lendame me juba kolmekesi, kuhu me aprilli lõpuni jääme. Siis jälle tagasi koju ning enne sügist me pojaga kusagile ei lenda. Nagu näha pole midagi muutunud - üks suur skeemitamine ja planeerimine jätkub. 😊

Olgu siis, ussike ärkas, tagasi tööpostile!