esmaspäev, 15. veebruar 2021

Vanamutt

Täna oli mul küll selline tunne, et ma olen vanemaks saanud. Mitte välimuselt, aga peast. 😄 Esiteks olin juba 9:45 jalutamas (isegi imelik kirjutada seda, see ikka kole vara). See kellaaeg polnud mingisugune valikuline, mu käskija lihtsalt tegeleb usinasti kolmelt uinakult kahele minekuga ja siis mingid segased ajad siin majas. See selleks. Teiseks nägin ma ühte nii paljast koolilast, et.. no appi noh, tule ma annan sulle kampsuni selga. 😄

Ma ausalt seekord ei liialda ja kui keegi mõistab mis on outfit siis olen see mina (on ette tulnud küll, et ma ei saa pintsakut seljast ära võtta, sest all on ainult pitsist rinnahoidja, aga see on fashun, hellou 😄), aga kamoon, õues oli hommikul -10 kraadi! Nagu tal vaesekesel oli seljas selline bandeau crop top (ehk siis ilma õlapaelteta nabapluus) ja peal parka, endal hõlmad lahti. Miks sa teed endale nii ja samas praegu ma hakkan mõtlema, et äkki ta ei läinudki kooli üldse, sest kes nii koolis riides käib? 😄oh jumal, ma olen ikka üks old fart.

Pintsak ja rinnakas kombo. Ainult ära ei tohi unustada, et pintsaku all suurt midagi seljas pole ja seda ära võtma hakata.
Ma olin eile öösel tubli muideks. Mulle nii meeldib kui poisu mõnusasti mu kaisus nohiseb, aga ma viimasel ajal tundsin, et lisaks kõigele muule ei maga ma öösel eriti sügavat und. Eks kusagil alateadvuses tundsin, et ei saa sipelda nagu kala kuival maal, sest poisu on lähedal ja pean sellega arvestama. Muidu teen nii, et panen ta tema voodisse magama ning kui ise ükskord voodisse lähen siis tõstan ta enda kõrvale. Eile õhtul aga tegin südame kõvaks ja jätsin ta tema voodisse ning hommikul olin ma tõesti puhanum, vaatamata sellele, et ta umbes neli korda mind öösel kutsus ning ma enda voodi ja tema voodi vahet tatsasin. Selles ma ei kahelnud, et talle oma voodis magada ei meeldiks, ma muretsesin pigem, et kuidas ma ise hakkama saan. Ma räägin, tubli olin. Ei tea mis minusugune chicken mother siis teeb kui ta oma tuppa peaks kolima või veel hullem - näiteks lasteaeda minema. Uuh, õnneks vara mõelda sellele. 😄

Eilne valentinipäev läks erakordselt vaikselt. Mina siin, Martin seal. Õnneks polnud aega kurvastada, sest mu väike Valentin hoidis mind rakkes nagu ikka, bless his little soul. 😄 muidugi nõme, et tähistada ei saanud, ma ju muidu teen igast tähtpäevast suure numbri. Oi kui me ükskord stabiilset elu elame, kus ma siis tähistan alates kaduneljapäevast naabri koera sünnani kõiki päevi. 

Mis mul siis sel nädalal plaanis? Homme tuleb elektrik ja pean linnas ühel pakil järel käima, kolmapäeval tulevad meile külalised, reedel saan LÕPUKS enda tüdrukutega kokku ja nädalavahetusel läheme maale. Arvestades kui vaikne meil siin mõni nädal on, siis käesoleval nädalal käib elu nagu koduõlu. 

Oma tüdrukuid pole ma sel aastal näinudki, sest küll oli üks lähikontaktne, siis oli järgmine ise positiivne, siis oli kolmas karantiinis ja no nii ta läinud ongi. Põhimõtteliselt hoia reedeni hinge kinni, et jälle elu vahele ei astuks, ptüi noh. 

"Oma tüdrukuteks" nimetan ma enda keskkooli sõbrannasid. Keskas saime hästi läbi, aga väga hästi hakkasime läbi saama vahetult peale keskkooli lõppu. Ükskord tegime veiniõhtu ja peale seda oleme suht lahutamatud olnud. Ja see veiniõhtu oli nii üksteist aastat tagasi. 😊oleme üksteise õla najal lahkuminekute pärast nutnud, üksteise pulmades käinud, rõõmustanud beebide tuleku üle, koos ennast täis joonud, üksteise töövõitude üle uhkust tundnud jne jne. Saate siis aru kui palju meil reedel rääkida on kui me poolteist kuud näinud ei ole (messengeris kirjutame küll igapäevaselt, aga näost-näkku ikka teine asi). 

Kell on palju, minusugune vanainimene peab nüüd kotile kobima, baiii!

2 kommentaari:

  1. Niii tore, et sa tihedamalt postitama oled hakanud!

    VastaKustuta