Teisipäev, 23. märts 2021

Veidi pojast

Te lihtsalt ei usu milline võinäpp ma olen! Üleeile näiteks lipsas kohupiimakauss niimoodi käest, et terve tuba oli kohupiima täis - põrand, laud, diivan, kardinad, vaip. Isegi laps sai kohupiimaga vastu kaalikat. 😄 teisel niigi raske aeg, hambad tulemas ja ema loobib veel kohupiimaga kah. Eile suutsin kaaneta veetopsi lahtisesse kuivainesahtlisse kukutada. Sain niimoodi kuivatada ja koristada, et seda nägu. Kõige suurem kahju oli muidugi mu kaeraküpsistest, mis üleujutuse alla jäid. Ainult mingi puder jäi alles neist. Kurb. Teisalt oli mul nii kui nii plaanis seda sahtlit koristada. Ju universum andis omaltpoolt tõuke, et ma seda kiiremini teeks.

H hammaste tulekust räägin ma juba ma ei tea kui kaua, aga no ei lõiku need paganad. All on tal kaks esimest hammast juba novembrist saati väljas ja nüüd oota neid ülemisi nagu ilmaimet. Igemed on seal küll superpaistes ja kohati isegi lillaks tõmmanud, nii et any day now. Viimased päevad on ta väga viril olnud, ainult ripub mu jala küljes ja karjub "EMMÄÄÄÄÄÄÄ". Eile nuttis vaeseke nii suuri pisaraid, et endalgi oli nutumaik suus. Õnneks igemegeel on seni leevendust pakkunud. 

Martin on nüüdseks küll tagasi Bukarestis, aga ma räägin teile siiski tagantjärgi kuidas Huuks teda üle 1,5 kuu vastu võttis. Nimelt saabus Martin seekord öösel ja H nägi teda alles hommikul ärgates. Väga huvitav oleks teada, et kuidas ta sellest muidu aru saab - lähen magama, kõik nii nagu ikka, ärkan üles, paps passib otsa. 😄 

Nii pea kui H oma voodis ärkas ja lobisema kukkus, võtsin ta sülle ja näitasin eemalt, et näe, issi on kodus. Martin hakkas tema muidugi kohe jutustama ja tegelema ning ega seal erilist võõrastamist ei olnudki. Muidugi teeme me iga päev vähemalt ühe videokõne ka sel ajal kui H üleval on, et nad Martiniga "lobiseda" saaksid ja näod ära ei ununeks. 

Mulle nii meeldib, et Huuksi jaoks ei ole enam ainult mina kogu tema maailm ja, et Martin talle sama oluline on. Kuidagi nagu võtab minu õlult koormat vähemaks. Teisalt muidugi on ka see aeg mil Martinit siin ei ole sellevõrra raskem, aga sellest me ei räägi. Mitte, et see mingi tabuteema oleks, aga me leppisime abikaasaga kokku, et parem on kui ma ei räägi näiteks hetkedest kui H Martinit taga otsib (või ei otsi, who knows😄) või muud taolist. Nagu ma ennegi olen öelnud siis ei ole meil siin temata kerge ja ei ole temal seal meieta kerge. See aeg tuleb lihtsalt mööda saata ning varsti oleme jälle kõik kenasti koos. 😊

Jube kurvaks kiskus see viimane lõik kuidagi. Tegelt ei ole hullu midagi, sellise elukorralduse oleme me ise valinud ja mingisugust haletsust ma ei otsi, lihtsalt jagan ja arutlen. Räägin teile hoopis ühe naljaka seiga mis mul eile juhtus. Jalutame H-ga ja üks naine lastega läks meist mööda. Olime just neist möödunud kui üks väike päda seisma jäi ja mulle komplimendi tegi. Ah, et millise? "Ilus käru", muidugi. 😄 mind ajas nii naerma, täiega naljakas mu arust. 😄

Eile oli üldse suur päev, sain üle mitme aja 10 000 sammu täis. Pidin lausa kaks jalutuskäiku tegema, aga hakkama sain. Jube uhke tunne kui alles eelmisel nädalal ühel päeval telefon päeva lõpuks 11 sammu näitas. 😄Progress missugune!

Nüüd aga pakin ma meid autosse ja läheme minu ema juurde. Mitu nädalat passisime kodus, nüüd vaja natuke sotsiaalsed ka olla, muidu hakkan varsti samamoodi häälitsedes suhtlema nagu poeg. 😄

Lisan siia lõppu ühe asja, mis mul endal enam kasutust ei leia ja mis minult maha ärida saab - uueväärne LennyLamb LennyUpgrade Mesh kandekott (110€, post hinnas). Ostusoovi või lisainfo puhul kirjuta mulle johannsonliina@gmail.com. Vsjo!



Reede, 19. märts 2021

Koroona - tehtud

Nonii - kurjajuur kätte saadud. Abikaasa oli kolm nädalat kodus ja ma ei postitanud mitte kordagi. Null! Ah, et mis me need kolm vahepealset nädalat siis tegime? No eks ikka koroonas olime. 

Okei, päris kolm nädalat me siin ei tõbetanud, aga mõnda aega küll. Martinil läks kõik kergelt üle, põhiliselt vaid peavalu ja külmavärinad, minul oli mõned päevad 38-kraadine palavik, lihasvalu, peavalu, köha. Maitsemeel kadus mõlemal umbes päevaks, aga lõhna ei tunne ma siiani. Ei tea kas see üldse enam tagasi tuleb, eks paistab.

Igatahes lõi kogu see haigestumine meil kõik plaanid sassi. Martin tuli tegelikult Eestisse just koondise pärast, aga kuna ta enne koondisenädala algust haigestus ja ka mind nakatas, istusime kodus nagu murumunad, tellisime e-selverist süüa ja passisime aknast välja. No ühesõnaga tegime kõike seda, mida teised "normaalsed" paarid juba eelmisel kevadel teha said (kevadel olin mina siin, kodus, ja Martin Bukarestis). 😄 valetaksin kui ütleksin, et ma seda kolmekesi kodusolemist ei nautinud - vastupidi, kui haigus välja jätta siis oli meil täiega mõnus ja tore. Teadupärast oleme me pidanud palju aega lahus veetma ja kuidagi tegimegi nalja, et koroona ulatas oma "abistava" käe ja tegi meile väikese time outi.

Teisalt - kui me haigestunud ei oleks, kükitaksime praegu juba kenasti mitmendat päeva Bukarestis nagu meil plaan oli. Mitte ainult plaan, isegi piletid olid meil olemas. Kuna me aga haigeks jäime, ei saanud mina eelmisel nädalal pojaga planeeritud arstilkäike teha, pidin uued ajad panema (praeguses olukorras kui arstidel käed tööd täis sain ma need ajad alles järgmiseks nädalaks) ning piletid ootele panema. Üksinda ma H-ga lendama ka ei hakka, seda enam, et Martin juba aprillis uuesti koju tuleb. Poleks nagu mõtet. Nii siis lendaski Martin eile üksinda tagasi, mis parata. 

Vahetult peale haigestumist-terveks saamist lendamine on muidugi üks korralik paberite ajamine ja telefoni otsas rippumine, aga mis teha kui töö ootab. Praeguseks on abikaasa juba kenasti ja viperusteta Bukarestis tagasi, nii et kogu sebimine läks asja ette. Nüüd peame siis pojakesega siin seniks asju kontrolli all hoidma kuni Martin tagasi on. Eilne päev oli mu jaoks muidugi megaväsitav, sest üle pika aja H-ga kahekesi olla.. kui muidu nagu ei saagi aru, et kahekesi väsitav on, siis praegu on kontrast tuntav. 😄

Imelik niimoodi öelda, aga kui ma haigeks jääma pidin siis praegu oli selleks parim aeg. Just selles mõttes, et Martin kodus oli. Ei kujuta ettegi kuidas ma Huuksiga kahekesi hakkama saanud oleks, sest oma kõige tõbisematel päevadel ei jaksanud ma teda süllegi võtta, tema eest hoolitsemisest rääkimata. Positiivse (pun intended) poole pealt võib veel välja tuua selle, et õnneks meie kedagi teist ei nakatanud, põdesime rahulikult oma põdemised ära ja nii ongi.

Kirjutasin eelpool, et vahetult peale terveks tunnistamist uuesti lennukisse astumiseks on teha vaja korralik kodutöö paberimajanduse näol. Näiteks oli üheks dokumendiks antikehade test, mis näitaks, et organismis on tekkinud kasvõi mõnedki antikehad. Soovitatakse seda testi teha umbes 2.-3. nädalal peale haigestumist, mitte varem. Kuna abikaasal aega oodata ei olnud, pani ta paar palvet antikeha-jumala poole teele ja läks testima kohe peale haigusloo lõpetamist. Ja tulemus? Üle 800 ühiku! Sõprade tulemustega võrreldes on see number päris suur. Kas on keegi mu lugejate seas, kes koroona läbipõdenuna antikehade testil käinud on? Mis tulemuseks saite, mind õõõudsalt huvitab? Ise plaanin järgmisel nädalal testimas käia, sest noh - õõõudsalt huvitab. 😄

Sellised uudised siis terviserindelt. Ahjaa, unustasin mainida, et tita pääses haigestumisest, mis oli ilmselgelt meie jaoks suurim rõõm. Uurisime teda iga jumala päev ning kui ta veidigi virilam tundus, pistsime ka kohe kraadi alla. Ei tea kas ta on meie teadmata juba vaktsineerimas käinud või mis värk on, aga tema on terve kui purikas (ptüi-ptüi-ptüi).

Foto: Mona Õispuu

Praeguseks aga nägemiin sõbrad, kirjutan varsti jälle, kurjajuur on ju Bukarestis. 😄