teisipäev, 23. märts 2021

Veidi pojast

Te lihtsalt ei usu milline võinäpp ma olen! Üleeile näiteks lipsas kohupiimakauss niimoodi käest, et terve tuba oli kohupiima täis - põrand, laud, diivan, kardinad, vaip. Isegi laps sai kohupiimaga vastu kaalikat. 😄 teisel niigi raske aeg, hambad tulemas ja ema loobib veel kohupiimaga kah. Eile suutsin kaaneta veetopsi lahtisesse kuivainesahtlisse kukutada. Sain niimoodi kuivatada ja koristada, et seda nägu. Kõige suurem kahju oli muidugi mu kaeraküpsistest, mis üleujutuse alla jäid. Ainult mingi puder jäi alles neist. Kurb. Teisalt oli mul nii kui nii plaanis seda sahtlit koristada. Ju universum andis omaltpoolt tõuke, et ma seda kiiremini teeks.

H hammaste tulekust räägin ma juba ma ei tea kui kaua, aga no ei lõiku need paganad. All on tal kaks esimest hammast juba novembrist saati väljas ja nüüd oota neid ülemisi nagu ilmaimet. Igemed on seal küll superpaistes ja kohati isegi lillaks tõmmanud, nii et any day now. Viimased päevad on ta väga viril olnud, ainult ripub mu jala küljes ja karjub "EMMÄÄÄÄÄÄÄ". Eile nuttis vaeseke nii suuri pisaraid, et endalgi oli nutumaik suus. Õnneks igemegeel on seni leevendust pakkunud. 

Martin on nüüdseks küll tagasi Bukarestis, aga ma räägin teile siiski tagantjärgi kuidas Huuks teda üle 1,5 kuu vastu võttis. Nimelt saabus Martin seekord öösel ja H nägi teda alles hommikul ärgates. Väga huvitav oleks teada, et kuidas ta sellest muidu aru saab - lähen magama, kõik nii nagu ikka, ärkan üles, paps passib otsa. 😄 

Nii pea kui H oma voodis ärkas ja lobisema kukkus, võtsin ta sülle ja näitasin eemalt, et näe, issi on kodus. Martin hakkas tema muidugi kohe jutustama ja tegelema ning ega seal erilist võõrastamist ei olnudki. Muidugi teeme me iga päev vähemalt ühe videokõne ka sel ajal kui H üleval on, et nad Martiniga "lobiseda" saaksid ja näod ära ei ununeks. 

Mulle nii meeldib, et Huuksi jaoks ei ole enam ainult mina kogu tema maailm ja, et Martin talle sama oluline on. Kuidagi nagu võtab minu õlult koormat vähemaks. Teisalt muidugi on ka see aeg mil Martinit siin ei ole sellevõrra raskem, aga sellest me ei räägi. Mitte, et see mingi tabuteema oleks, aga me leppisime abikaasaga kokku, et parem on kui ma ei räägi näiteks hetkedest kui H Martinit taga otsib (või ei otsi, who knows😄) või muud taolist. Nagu ma ennegi olen öelnud siis ei ole meil siin temata kerge ja ei ole temal seal meieta kerge. See aeg tuleb lihtsalt mööda saata ning varsti oleme jälle kõik kenasti koos. 😊

Jube kurvaks kiskus see viimane lõik kuidagi. Tegelt ei ole hullu midagi, sellise elukorralduse oleme me ise valinud ja mingisugust haletsust ma ei otsi, lihtsalt jagan ja arutlen. Räägin teile hoopis ühe naljaka seiga mis mul eile juhtus. Jalutame H-ga ja üks naine lastega läks meist mööda. Olime just neist möödunud kui üks väike päda seisma jäi ja mulle komplimendi tegi. Ah, et millise? "Ilus käru", muidugi. 😄 mind ajas nii naerma, täiega naljakas mu arust. 😄

Eile oli üldse suur päev, sain üle mitme aja 10 000 sammu täis. Pidin lausa kaks jalutuskäiku tegema, aga hakkama sain. Jube uhke tunne kui alles eelmisel nädalal ühel päeval telefon päeva lõpuks 11 sammu näitas. 😄Progress missugune!

Nüüd aga pakin ma meid autosse ja läheme minu ema juurde. Mitu nädalat passisime kodus, nüüd vaja natuke sotsiaalsed ka olla, muidu hakkan varsti samamoodi häälitsedes suhtlema nagu poeg. 😄

Lisan siia lõppu ühe asja, mis mul endal enam kasutust ei leia ja mis minult maha ärida saab - uueväärne LennyLamb LennyUpgrade Mesh kandekott (110€, post hinnas). Ostusoovi või lisainfo puhul kirjuta mulle johannsonliina@gmail.com. Vsjo!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar