esmaspäev, 19. juuli 2021

Juunikuu piltides, osa I

2. juuni hommikul jõudis mu abikaasa koju. Kaks päeva autoga kojusõitu, bensukatoitu ja muud taolist ning kohal ta oligi. Suvi võis ametlikult alata. 😊

Huuks oli alguses küll veidi skeptiline, et miks iss siin on, mitte telefoniekraanil, aga asjad loksusid kiirelt paika. 

Jube imelik vaadata, et ca kuu aega tagasi oli nii jahe, et poisul on kombe seljas. 😄 samas oli kaks päeva hiljem juba nii palav, et ei oleks tahtnud mitte midagi seljas hoida. Tervitused väikesele sugulasele, kes palavusega ikka soovitab, et "teeme nudisti". 😄

Muidu kena pilt, et lapseke oma isaga, lambad ja puha.. aga ei, mu põlualused ikka pildile roninud. Martini tossud! 😄 no ei meeldi need mulle kohe mitte üks põrm, tee või tina. Martin sõitis praeguseks juba tagasi Bukaresti, aga tossud jättis siia. Ähvardasin juba, et äkki on nad tema järgmiseks kojutulekuks kusagile kaduma läinud...

Poisu sai 4. juunil 1-aastaseks! Siinkohal ei pea isegi mitte "päevad pikad, aastad lühikesed" paika, sest minu jaoks on isegi päevad liiga lühikesed olnud (khkhm, mitu kuud blogipausi). Pidu pidasime maakodus, lapsed trallisid ringi ja hüppasid ennast batuudimajas (?) segaseks, täiskasvanud.. tegid kõike muud. Kuigi ikka hüppasid ka vahepeal. Pilte on mul sellest päevast mingi viis, sest kellel siis aega fotosid teha on. Järgmisel korral tellin kindlasti fotograafi. 

Poisu sai meilt kingituseks Vaffa tooli Täiega tore asi ja mu meelest igati asjalik kink.

Poisu oma megacoolis ponchos, mis ta samuti sünnaks sai (RÄTT).

Sünnal jäime maale ööseks ja pühajumal kuidas sääsed vaest poisut unepealt puresid! Praegugi veel punnikohad näha. Labakäsi läks tal täiesti paiste, perearst kirjutas allergiarohtu ja apteeker soovitas igasugust kraami. Õnneks poisut ennast ei paistnud häirivat. Lobisesin apteekriga pikalt ja ta ütles, et sel suvel ongi putukad eriti mürgised ja õelad, eriti tundlikud on väikesed inimesed, sest noh, nende organism pole enne sellise jamaga võitlema pidanud. Kuradi elajad noh.

Mul nüüd on kronoloogiline järjestus sassis, aga vahepeal juhtus veel selline lugu, et Martin käis Pirita jões ujumas ja kaotas abielusõrmuse ära. Tüli level sada, palun. 😄 tean-tean, ei teinud meelega ega midagi, aga no vähe ei ajanud kettasse või. Ma siiski dramaatiline naine, eksole.
Aga kuulake seda - kuna ta tundis millal sõrmus minema lipsas siis otsustas ta ujumisprillid laenata ja enamvähem samasse kohta otsima minna. JA TA LEIDIS SÕRMUSE ÜLES! See oli ikka väga õnnelik juhus, sest tema jutu järgi oli ta juba tükk aega sukeldunud ja otsinud kuid ei midagi. Otsustas viimast korda vaadata ja nägi silmanurgast, et mingi asi helgib.. ja oligi sõrmus! Joppen noh, korralik vedamine ikka. Põhimõtteliselt lahutusekeiss juba.
Siin julgeb juba hingata, abielu päästetud.
Siis käisime veel kolmekesi Pärnus, Wasas. Ma eriline spaatar pole muidu ja suurt võrdlust siia kirjutada ei oska, aga meie jäime väga rahule. Täiega mõnus tuba, spas vähe inimesi ja seetõttu palju ruumi. Hommikusöök oli mega! Täiega jumaldan hotelli hommikusööke ja tõesti oli nii hea valik seal. Kirsiks tordil oskas H ka ennast hästi üleval pidada, mitte nagu päev varem Mahedikus, kus talle miski ei sobinud. Kindlalt läheme tagasi. 😊

Viisime esimest korda Huuksi loomaaeda. Mis ma oskan öelda, vaevalt, et ta veel eriti hoomas mis loomad seal kõik koos on. Prügikastivaresed ja kärbsed lõvipuuri aknal olid vist meeldejäävamad. Ma muuseas käisin üle kaheksa aasta loomaaias, sest mulle kuidagi eriti ei istu see, et loomad seal puurides kinni peavad olema ja meie neid passimas käime. Ootan seda aega kui vastupidi on. 😄
Loomaaiakülastuse lõpp oli mu jaoks meeldejäävam kui loomaaed ise. Martin tõstis sellise hooga käru autosse, et püksitagumik kärises katki. 😄 A sellest ta vist pilti panna ei lubaks, seega peate mu sõnu uskuma.
Juuni keskel käisime minu tädipoja pulmas Otepääl, mis tähendas, et Huuks pidi esimest korda öösel vanaemaga olema. Tahtsime enne harjutada ja läksime kahekesi siia Viimsisse hotelli. No nii igaks juhuks, et kui ta öösel kriisates ärkama peaks, siis pole meil kaugelt koju tulla. Õnneks läks kõik kenasti ja puudust ta meist ei tundnud. 
Tita hoius ja hops, kohe randa pralletama. 😄
Vana hea, lähed kokteilile, must mähe taskus. Aju nagu tainas!
Pulm oli muidugi imeline - ilusad inimesed, palju tantsimist, head söögid ja joogid. Paar rõõmupisarat, palju naeru. Ja juba kuu aja pärast lähen ma uuesti pulma, minu hea sõbranna läheb mehele. Oh armastus!

Teine osa peatselt tulemas, stay tuned!

2 kommentaari:

  1. Anonüümne19/7/21

    Vedas täiega! Mu isal oli noorena loll komme abielusõrmusega pudeleid lahti korkida ja vähemalt korra lõhkus niimoodi ära, murdus katki. Võib tunduda halva endena aga tegelikult on need kaks siiani koos, üle 40a juba :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi, mina ka ei usu seda kui halba ennet. Ka minu suguvõsas on üks kaotatud sõrmuse lugu, aga paar on juba 41 aastat abielus olnud. 😊

      Kustuta