reede, 17. september 2021

Autopiloodil

Ma usun, et meil kõigil on mingisugused igapäevased tegevused nii käe sees, et teeme neid autopiloodil. Uste lukku panek, sirgendaja välja tõmbamine, pliidi kinni keeramine.. ja midagi väikelaste vanematele - kakakoti prügisse viimine. Tõotab tulla glamuurne jutt, ma tean. 😄

Siin kortermajade kompleksis kus me elame, on veel Martini klubikaaslasi. Ühel hommikul enne trenni minekut oli Martinil vaja ühe kuti juurest korra läbi käia ja ma ütlesin, et ta ühtlasi siis H hommikuse "supersaavutuse" ka prügikasti viiks (must mähe väikeses kilekotis). Nonii, võttis koti kaasa kenasti, käis ära, tuli tagasi, et trenniasjade kott võtta ja trenni minna. Järsku hakkab rääkima, et ooooooota.. kus ma selle kakakoti panin? Et prügimajast ta küll läbi ei käinud. Järeldus - ju viis kogemata kolleegi poole. Ma ausalt hakkasin õhku ahmima. 😄 Nagu kus oleks selle häbi ots!? Lihtsalt ütle leping üles, pakime asjad kokku ja tõmbame koju Eestisse ära. 😄

ÕNNNEKS ei pidanud me kolima hakkama, sest kolleeg ütles, et tema pole midagi leidnud. Ju siis Martin ikkagi autopiloodil käis prügimajast läbi. Või oli kolleeg nii viisakas inimene, et ei tahtnud meile häbi teha. We'll never know. 

Absoluutselt teisel teemal jätkates - ma tunnen end nagu mingi kiviaja inimene. Kõik aina investeerivad ja ostavad ja müüvad ja vahetavad ja käivad kõrvade peal ning siis olen mina. Mina, kes ma ütlen, et noup, ostame aga kinnisvara kokku ja oleme rõõmsad. Mulle nii meeldib kogu see protsess! Kammid kinnisvaraportaale ja analüüsid oma võimalusi. Käid vaatamas. Ostad. Teed oma silma järgi parandusi, et see kinnisvara edukalt üürile anda või kasumiga maha müüa. Ja siis hakkad uuesti peale. 😄ma tõesõna kujutan end tulevikus kinnisvaras töötamas, kuidagi nii nauditav tundub kogu see maailm. Tundub, sest ega ma ju tegelt ei tea. 😄

Ja muidugi ootan endiselt seda suurt lotovõitu ka. Rääkisime suvel ühe tuttavaga juttu ja ta mainis, et tema lähisugulane võitis märkimisväärse summa (kuuekohalise). Küsisin, et mis see sugulane ise selle peale kostis. Oli üllatunud olnud, et nii vähe võitis. 😄 võit oli aastatepikkuse mängimise tulemus ning lotovõitja elas sama mentaliteediga mis mina - tead, et ühel päeval sa võidad, muidu ei mängiks ka. Yolooo!

Ja lõpetuseks üks möödunudnädalane päikeseloojang. Head nädalavahetust!


neljapäev, 16. september 2021

Hea päev kohalikule majandusele

Me oleme kohe Huuksiga juba tervelt kuu aega Bukarestis olnud ja selle kuu aja jooksul olen ma temast eemal olnud äkki mingi kolm tundi. Tundsin tegelt juba tükk aega tagasi, et tahaks veidi oma aega, kasvõi mõneks tunniks. Eile olingi, käisin poodides tuulamas. Polnudki juba tükk aega käinud. 

Võtsin megarahulikult, jalutasin ringi, käisin kõigis oma vanades lemmikpoodides (pean siis kohalikke brände silmas), näppisin Sephoras uusi tooteid, proovisin asju - ilma, et kiirustama peaks või samalajal poisule peibutiseks kotist kamapalle suhu pistaks. 

Nii kui sügis saabub, hakkab mul sees mingi kripeldus - uut kampsunit vaja! Ausalt ka, igal aastal on nii. Eile ostsin ka uue muidugi. Ja uued madalad kingad. Veits kahtlesin küll nende osas, sest mul päris sellist stiili jalatseid pole (ma rohkem kets või konts inimene), aga ostsin siiski ära. Muidugi olid nad pool allahinnatud ka, nii et ega seal suurt mõtlemist polnud. Ja uue suure õlakoti ostsin veel ja ühe õhukese väga basic turtleneck pluusi. Mu vana õlakott oli kaheksa aastat vana ja oma elukesega nii kaugele jõudnud, et tema aeg sai otsa. Niigi pidas hästi vastu. Veel sain ma sellise igapäevase lõhna, näoseerumi ja uuesti ostsin otsasaanud peitekreemi. Ja kõige lõpuks käisin veel toidupoest läbi ja ostsin pudeli mulli ka. 😄tundus õige käik.

Hiljem tulid poisid mulle poodi järgi ja tulimegi koju ära. Neil oli kahekesi tore ja mul oli üksinda ka tore. Rumeenia majandusel oli ka tore. Kõik võitsid. 😊

Oeh, ma kohe üldse ei viitsi mõelda, et nädala pärast samal ajal oleme juba Huuksiga Eesti poole teel. Kahekesi! Lendamine on mu jaoks kuidagi nii tülikas protsess. Paki ja valmistu ja planeeri ja lennujaamas võtab kõik aega ja üks lend ja teine lend ja.. no tüütu. Praegu ei saa üldse aru mis varem ilma lapseta vinguda oli. Lihtsalt ole ja vaata filmi või midagi. 😄

Muidugi on meil Eestis ka tore, sest H pole nüüdseks mitu nädalat oma vanaemasid ja teisi lähedasi näinud (ja kassi!) ning tuleb nemadki üle vaadata. Mul siiani eelmise aasta tagasiminekust trauma kui H kõiki meeletult võõrastama hakkas ja just selle vältimiseks me ka pikemaks ajaks Bukaresti ei jää. Proovime pigem sellist kuu siin-kuu seal taktikat. 

Kasutan nüüd H uneaega ära ja teen muud kasulikku. Järgmise korrani!

reede, 10. september 2021

Nii kummaline!

Ma ütlen teile, maailmas on midagi muutumas, sest esiteks - kolmas postitus nädala jooksul ja teine, veelgi märkimisväärsem sündmus.. mulle tuli näkku punn! Kõlab nagu jubeda kelkimisena, et mul näonahaga niimoodi jopanud on (ja ma tean, et tegelt ka ongi), aga kui naljad kõrvale jätta siis viimati oli mul mingi kolevalus punn näos aasta 2019. jõulude ajal, mis oli suht kolm aastat tagasi. Siis olin ma rase ja seda ei ole ma praegu kohe kindlasti mitte, seega on midagi muud toimumas. Ennustab saabuvaid volikogu valimisi vist. 😄

Tahate ma räägin teile midagi üliiikummalist Rumeenia kohta? Muidugi tahate, ega te ju vastu vaielda ei saa. Martinil oli vaja ühe jäsemega magnetresonantsuuringusse (MRT) minna ja kuna ta selle kiirelt kaelast ära tahtis saada (pun intended, ei käinud kaela pärast) siis palus ta kliinikust esimest vaba aega. No ja selle aja ta siis eilseks saigi.. kell 22:40 õhtul!!! Nagu millal seda enne kuuldud on, et kell 22:40 sa kusagile kliinikusse minna saad. Ei olevat mingi nurgatagune koht ka olnud, täitsa viisakas erakliinik. Ta lausa küsis vastuvõtust, et kaua nad siis lahti on, et veits tuduaeg juba või nii. 😄 sealt vastati, et nii kaua on lahti kuni nõudlust on, kasvõi hommikuni. Mis rumeenlastele jubedalt meeldib seal masinas käia, et nii palju nõudlust on või? Aga äkki on see normaalne? Kas Eestis on ka nii? Ega ma ju ei tea, Martin pole varem Eestis sellisel uuringul käinud, mina ka mitte.. samas ma praegu hakkan mõtlema, et see on ikka jube imelik ning äkki ta valetas mulle hoopis ja käis oma salapere või juures või jumal teab kus. Martin, kui sa seda loed, siis tule ja tunnista üles! 😄

Siin teile pildike minu eilsest suurimast saavutusest:

Eks ole uhke värk. Mu arust on Ragne Värki kaneelirullide taignaretsept nii kuulikindel, et ma teen sama retsepti järgi ka soolaseid pirukaid, ainult suhkrut panen vähem. Lihapirukate täidis sai otsa ja allesjäänud taigna rullisin lahti, panin võid ja riivjuustu vahele ning vorpisin hoopis natuke juusturulle lisaks. Nurgast piilub üleeilne banaanileib ka, sest vaesed banaanid polnud enam üldse kollased vaid täitsa pruunid ja need tuli asap ära kasutada. Ma ei tea miks ta pildilt nii tume tundub, ausalt ei kärsatanud ära.

Veel sellenädalasi rõõmusõnumeid - ühe kohaliku kanali pealt hakkas Friends uuesti jooksma ja ikka korralikult, neli osa jutti. Finantsuudiste kohapealt toon ma ka teile rõõmu, sest samal ajal kui pensionisambast mõni inimene ligi pool milli välja võtab siis mina võitsin Bingoga 2€. Juhhei!

Siinkohal selleks nädalaks lõpetan ja lähen ülla-ülla, lõunasööki tegema. 😄Baii! Fun fact: iga kord kui ma või Martin Huuksile "baii!" ütleb, teeb ta endale pai. No armas! 

Ok, NÜÜD on päriselt kõik. 😄

kolmapäev, 8. september 2021

Dramaatiline mina

Palun anda mulle kõige kaootilisema blogija tiitel, aitäh. Mitu kuud haudvaikus ja domeen uuendamata ning siis tulistan kohe mitu postitust jutti. 😄

Tegin siis eile seda juurvilja-juustusuppi, millest rääkisin. Riivisin siukse hooga juustu, et kogemata riivisin veidi pöialt ka sekka. RÕVEEEEEE!!!

Ma vist pole seda varem siin maininud, aga mul hakkab vere nägemisest füüsiliselt väga halb. Aga mitte teiste inimeste vere, oh ei, seda talun ma hästi. Aga kui ma kasvõi kogemata nõelaga sõrme torkan.. no kutsuge kohe kiirabi kohale palun. 😄Martin polnud vist samuti mind nii dramaatilisena näinud, ikka oskan üllatada veel peale mitmeid aastaid kooselu. Lamasklesin poole kerega köögilaual ja halisesin kui halb mul ikka on. Ma räääääägin, dramaatiline! Hiljem muidugi oskasin juba enda üle nalja ka teha ja oma suurt surmalähedast kogemust ära kasutada kui näiteks H kakapeput pesta vaja oli ja ma põrandale heites kurtsin kuidas mul sellest meeletust verekaotusest ikka niiiii halb on, et üldse ei kannata liigutada. 😄

Ju ma olin sellest supiteost nii väsinud, et kui Martin hiljem H lõunaunne pani, keerasin ma ennast elutoas mõnusasti teki sisse ja magasin kaks tundi jutti! Ma pole oma poolteist aastat nii pikka lõunaund teha saanud! Pärast olid süümekad, et nii kaua magasin, mida kõike oleks selle ajaga teha saanud.. saate aru jah, sellise väikese asja pärast on süümekad, kui tobe! Aju on selle emadusega ikka puhta rikki läinud. Teil ka nii on, või olen ma ainus imelik?

Kuna ma selle kahetunnise lõunaune endale paaki tõmbasin siis ei tulnud mul otseloomulikult õhtul und. Veel kell üks öösel itsitasime Martiniga voodis ja kirusime juba ette kuidas me hommikul veel selle pulli eest maksma peame (nii läks ka muidugi). Praeguseks on Martin juba trennis ja H magab uinakut, mina aga hakkan jälle lõunasööki tegema. Seekord ei riivi midagi, selle ütlen kohe ära.

Meil on üks errriti lamp mäng Huuksiga. Mina ajan teda käpuli mööda korterit taga ja hüüan: "Come to me, my little angel muffin!", tema paneb naerdes eest minema. Varsti hakkan oma stand-upile pileteid müüma, pange rahakotid valmis.


See kurikuulus supike. Instas jagasin retsepti ka.

Tänahommikused banaanipannkoogid jogurti ja mustikatega. Iga kord kui mul see tore mõte neid küpsetada tuleb, olen ma nii entusiastlik. Peale esimest pannitäit luban ma endale, et never again! Nii tüütu noh, otsi mingit õiget kuumust ja siis nad lagunevad ja blaah.. never again!

teisipäev, 7. september 2021

Bukaresti-rütm

Mõnus on vahelduseks elada Bukaresti-rütmis. Kahtlemata on Eestis olles kõik minu õlul, sest kui H just vanaemade hoius pole siis tuleb kõigega ise hakkama saada. Siin aga on aega. Saab näiteks süüa teha! Eestis olles teen ma korraga mitme päeva toidu valmis siis kui boss lubab. Ja kui juhtub, et Huuksile olen spets mingi toidu teinud ja ise seda süüa ei taha siis ega jumala eest ju endale midagi eraldi tegema ei hakka - võikud või muna it is (mõni ime siis, et kaalun vähem kui enne rasedaks jäämist). Siin aga on põhjust ja tahtmist kokata ja mässata, sest oleme siin kolmekesi ning mulle hirmsasti meeldib perena laua taga istuda. Olgugi, et üks pereliige alati kiirelt sääred teha tahab. 
Martin on meie siiatulekust saati palju kodus olnud, sest taastub väikesest põlvevigastusest ja siis ongi selline full on puhkusevaib, et olemegi pidevalt kolmekesi koos. Lihtsalt oleme. Käime pargis kiikumas, mina küpsetan, isegi ühe Netflixi dokumentaali oleme ära vaadanud, tsillime peale Huuksi magamaminekut kokteiliga rõdul ja arutame igasuguseid maailmaasju, loeme pojale ca 20x päevas raamatuid ette, vaatame koos Peppa multikaid ja Õhtu saadet, teeme uinakuid.. nagu mida iganes. Ma nii naudin!
Näost näha, kes peab kolme poekotti tassima ja kes mitte. 😄
Praegu teeb H näiteks enda esimest uinakut (ta on hetkel veel kahe-une mees), Martin läks jõusaali ja mul on aega, et kirjutada. Issand kuidas ma igatsen kirjutamist! Lihtsatest asjadest, tavalisest elust. Asjadest, mille kirjapaneku üle ma aastate pärast endale tänulik olen. 
Otsisin eile ühe mõnusa juurvilja-Cheddari püreesupi retsepti ja peale selle postituse lõpetamist lähengi kööki, panen mingi mõnusa taustamuusika käima ja hakkan süüa tegema. Magustoiduks on eilsest alles meie maja hitt - leivasupp - juba olemas (keedan leiva kaneeli, suhkru ja õunaga pehmeks, püreestan, lisan leotatud rosinad, serveerin suhkruta vahukoorega). Hiljem jalutame parki, et H saaks kiikuda ja kõik kuivanud lehed kokku korjata ning prügikasti viia (jah, see võtab aega, aga no mis sa teed😄). Kella nelja paiku tahab ta tavaliselt uuesti magama minna - viimased päevad toimub see nii, et küsime H käest, et kas läheme tuttu, mille peale ta kohe suure hurraaga suuna magamistoa poole võtab ja voodisse nõuab. Tukume koos temaga või puhkab üks meist ja teine tegeleb oma asjadega (tavaliselt mina) ning õhtune aeg läheb mängimiseks, söömiseks, milleks iganes. Sellised need päevad siin laias laastus ongi olnud. 
Bukarestis on sel aastal veidi jahedam kui möödunud aastal. Lausa nii jahe, et Martin magas täna öösel esimest korda teki all, mitte peal. See juba on midagi! Paar nädalat tagasi siia jõudes oli muidugi veel päris kuum, nii et esimese öö magasime lahtise aknaga. Selle otsuse eest saime kohe hommikul karistatud kui vaene H sääskede poolt täiesti ära söödud oli. Müstika muidugi, sest meil polnud ühtegi punni ega ei kuulnud me ka kordagi sääsepininat (Martin magas enne meie tulekut samuti lahtise aknaga ja polnud sääskedest haisugi). Sellest olen ma praeguseks aru saanud, et H on putukahammustustele allergiline. Ka siin tekkisid tema hammustuskohtadele suured latakad, kuhu hiljem villid tekkisid. Võite ise arvata kui s*tasti ja süüdi me ennast oma lahtise-akna otsuse pärast tundsime. Vanemdamise "rõõmud". Õnneks pole me täheldanud, et punnid kunagi H-le suurt ebamugavust valmistanud oleks ning allergiatilgad olid mul ettenägelikult kaasas. Praeguseks on kõik juba korras, lahtise aknaga ilmselgelt ei maga ja saime oma õppetunni. 
Selline ebamäärane vahekokkuvõte siis tänasesse päeva, olge lahked. Nüüd aga kööki sedasamust suppi keetma!
Iga sügise kohustuslik osa - kaneelirullid (retsept www.kokkama.ee)
Kui ämm veel siin oli, käisime kahekesi deidil ühes mu lemmikrestos. Sotsiaalse small talki tavad on vist vahepeal muutunud, sest arvet makstes ütles teenindaja Martinile midagi taolist nagu "naine, raha, mis elul nii viga..". Wtf?


reede, 3. september 2021

Lapsega lennukis

Püha jeebus, kuidas ma Huuksiga lendamise pärast pablasin! Ma mõtlesin täiesti step-by-step läbi, mis ma kaasa pakin, mis ma selga panen, kuhu taskusse või kotisahtlisse ma midagi pistan, kuhu istun, kuhu astun.. asjata see protseduur muidugi ei olnud ja ju see mu sisemisele kontrollivajadusele rahu tõi, aga oleks ka vähema pabistamisega hakkama saanud. Umbes 80% kotisisust jäi kasutamata ja järgmisel korral ma nii palju padajanni kaasa ei veaks (veits mõttekoht, et kuidas suurt seljakotti kitsas lennukis endale selga udjada). Seda ütlen ma praegu muidugi.. aga veidi täpsemalt:

- H oli lendamise ajal 1a ja umbes 3k vana poisu, kes väga rahulikult istuda ei taha (milline üllatus!)

- tegime kaks lendu, mõlemad ca 1,5h pikad. Esimene neist kell 6 hommikul, vahemaandumine 4h ja Bukaresti jõudsime enne kella kahte päeval

- suurimateks abilisteks ämm, kergkäru (Easywalker Jackey), telefon ja snäkid. Lisaks pakkisin kaasa H lemmikraamatud, väikese koti tillukeste mänguasjadega mida H uurida saaks, laadisin alla Peppa multikad (mille vaatamiseni ei jõudnudki) ja olin valmis endast maksimaalselt kõik andma, et see lapsuke rahul oleks 😄

Kuna kodus pidime ärkama juba kella nelja paiku siis oli H juba enne esimest lendu täiesti kustus. Jaksas vaevu õhkutõusu ära oodata ja jäi mu süles magama. Esimene win! käes. Selles suhtes oli mu tehnika vettpidav, et terve vahemaandumise jooksin ma temaga lennujaamas ringi, mängisime lennujaama playgroundil ja enne teist lendu kärutas vanaemaga temaga, kuna ta oli juba suht väsinud. Tulemus - magas ka teise lennu maha, win! Natuke tahtis ta kisada hoopis Bukarestis maandudes kui kärus istuma pidi ja passisabas ootasime. Aga polnud ka midagi hullu, näitasin talle telefonist mõnda videot ja võtsin sülle ning olimegi juba ustest läbi Martini juures. 

Olen kindel, et saan temaga ka üksinda lennates hakkama, aga kindlasti on palju lebom kui üks paar käsi abiks on nagu meil seekord oli. Mida ma oleks tahtnud enne lendu teada - käru külge kinnitatav silt peab jääma näha ka siis kui ma kärule transpordikoti ümber tõmban (pidin sellega veel eraldi ja uuesti jebima hakkama). Järgmisel korral olen juba targem. 😊 lisaks pakiksin ma oma käsipagasi järgmisel korral veidi teisiti. Seljakott on küll tore asi kui ta seljas on, aga sealt millegi kätte saamiseks on sul siiski kaht vaba kätt vaja. Lisaks on seal ehk veidi raske orienteeruda kui midagi konkreetset otsid. Mõtteainet jagub ja kindlasti oleneb palju ka enda harjumusest ning eelistustest. Lihtsalt sidenote, et vaatasin praegu Zara lehelt ja neil on igasuguseid ägedaid kandekotte müügil, eriti sümpatiseerib mulle SEE kott - peaks kõik vajaliku ära mahutama ning kuna ta kergelt läbi paistab siis leiaks sealt ka asju muretult üles.

Mega palju abi sain ma lennureisiks valmistudes @thekinkstagram ja @mariharma Instakontodelt. Kasvõi lihtsad nipid kuidas pakkida, millega arvestada ja muud taolist. Visake kindlasti pilk peale kui lapsega lendama hakkate.

Järgmiste lendudeni, pisike H!


PS. Ise ma arvan, et lennud läksid kergelt, aga mu nägu rääkis vist teist juttu, sest kui me kahe lennu vahel playgroundil möllasime liitus meiega üks väike tüdruk, kes esmalt uuris kui vana H on. Vastasin, et ühene. Seejärel küsis ta kui vana mina olen, vastasin, et olen 31. Tema: "31 or maybeee 32?". Mina: "31.". Tema: "...or 32?" 🙃