teisipäev, 7. september 2021

Bukaresti-rütm

Mõnus on vahelduseks elada Bukaresti-rütmis. Kahtlemata on Eestis olles kõik minu õlul, sest kui H just vanaemade hoius pole siis tuleb kõigega ise hakkama saada. Siin aga on aega. Saab näiteks süüa teha! Eestis olles teen ma korraga mitme päeva toidu valmis siis kui boss lubab. Ja kui juhtub, et Huuksile olen spets mingi toidu teinud ja ise seda süüa ei taha siis ega jumala eest ju endale midagi eraldi tegema ei hakka - võikud või muna it is (mõni ime siis, et kaalun vähem kui enne rasedaks jäämist). Siin aga on põhjust ja tahtmist kokata ja mässata, sest oleme siin kolmekesi ning mulle hirmsasti meeldib perena laua taga istuda. Olgugi, et üks pereliige alati kiirelt sääred teha tahab. 
Martin on meie siiatulekust saati palju kodus olnud, sest taastub väikesest põlvevigastusest ja siis ongi selline full on puhkusevaib, et olemegi pidevalt kolmekesi koos. Lihtsalt oleme. Käime pargis kiikumas, mina küpsetan, isegi ühe Netflixi dokumentaali oleme ära vaadanud, tsillime peale Huuksi magamaminekut kokteiliga rõdul ja arutame igasuguseid maailmaasju, loeme pojale ca 20x päevas raamatuid ette, vaatame koos Peppa multikaid ja Õhtu saadet, teeme uinakuid.. nagu mida iganes. Ma nii naudin!
Näost näha, kes peab kolme poekotti tassima ja kes mitte. 😄
Praegu teeb H näiteks enda esimest uinakut (ta on hetkel veel kahe-une mees), Martin läks jõusaali ja mul on aega, et kirjutada. Issand kuidas ma igatsen kirjutamist! Lihtsatest asjadest, tavalisest elust. Asjadest, mille kirjapaneku üle ma aastate pärast endale tänulik olen. 
Otsisin eile ühe mõnusa juurvilja-Cheddari püreesupi retsepti ja peale selle postituse lõpetamist lähengi kööki, panen mingi mõnusa taustamuusika käima ja hakkan süüa tegema. Magustoiduks on eilsest alles meie maja hitt - leivasupp - juba olemas (keedan leiva kaneeli, suhkru ja õunaga pehmeks, püreestan, lisan leotatud rosinad, serveerin suhkruta vahukoorega). Hiljem jalutame parki, et H saaks kiikuda ja kõik kuivanud lehed kokku korjata ning prügikasti viia (jah, see võtab aega, aga no mis sa teed😄). Kella nelja paiku tahab ta tavaliselt uuesti magama minna - viimased päevad toimub see nii, et küsime H käest, et kas läheme tuttu, mille peale ta kohe suure hurraaga suuna magamistoa poole võtab ja voodisse nõuab. Tukume koos temaga või puhkab üks meist ja teine tegeleb oma asjadega (tavaliselt mina) ning õhtune aeg läheb mängimiseks, söömiseks, milleks iganes. Sellised need päevad siin laias laastus ongi olnud. 
Bukarestis on sel aastal veidi jahedam kui möödunud aastal. Lausa nii jahe, et Martin magas täna öösel esimest korda teki all, mitte peal. See juba on midagi! Paar nädalat tagasi siia jõudes oli muidugi veel päris kuum, nii et esimese öö magasime lahtise aknaga. Selle otsuse eest saime kohe hommikul karistatud kui vaene H sääskede poolt täiesti ära söödud oli. Müstika muidugi, sest meil polnud ühtegi punni ega ei kuulnud me ka kordagi sääsepininat (Martin magas enne meie tulekut samuti lahtise aknaga ja polnud sääskedest haisugi). Sellest olen ma praeguseks aru saanud, et H on putukahammustustele allergiline. Ka siin tekkisid tema hammustuskohtadele suured latakad, kuhu hiljem villid tekkisid. Võite ise arvata kui s*tasti ja süüdi me ennast oma lahtise-akna otsuse pärast tundsime. Vanemdamise "rõõmud". Õnneks pole me täheldanud, et punnid kunagi H-le suurt ebamugavust valmistanud oleks ning allergiatilgad olid mul ettenägelikult kaasas. Praeguseks on kõik juba korras, lahtise aknaga ilmselgelt ei maga ja saime oma õppetunni. 
Selline ebamäärane vahekokkuvõte siis tänasesse päeva, olge lahked. Nüüd aga kööki sedasamust suppi keetma!
Iga sügise kohustuslik osa - kaneelirullid (retsept www.kokkama.ee)
Kui ämm veel siin oli, käisime kahekesi deidil ühes mu lemmikrestos. Sotsiaalse small talki tavad on vist vahepeal muutunud, sest arvet makstes ütles teenindaja Martinile midagi taolist nagu "naine, raha, mis elul nii viga..". Wtf?


2 kommentaari:

  1. Oh, loen siin rasedana kadedusega, et oled lausa madalamas kaalus kui enne rasedaks jäämist. Sulle lähevad siis ju riided selga! Mulle ei mahu mitte miski selga! Vaatan raseduseelseid pükse ja selline tunne, et no ei ole võimalik, et need mulle üldse kunagi jalga on mahtunud. Nii väikesed! Praegu muidugi kõik häirib ka, ainult suuri ja lohvakaid tahaks, noh, kannangi. Aga täitsa lõpp, et ükspäev hakkab jälle ülejäänud garderoob ka selga mahtuma. Kleidid ja...

    Nii huvitav on see, kuidas rasedus tundub kestvat terve igaviku ja kui sellest mõned kuud möödas on, tundub jällegi, et polnudki ju midagi - lups ja valmis?! Aga jah, igatsen riideid. Ja kõhuli magamist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle lähevad lausa niimoodi riided selga, et pidin uusi ja väiksemaid ostma. Eks see on see enamus aega üksinda 1-aastase järele jooksmine. Jube kummaline on see asi ikka - eks elu jooksul on ikka selliseid perioode olnud kui proovid paremini süüa ja rohkem liikuda, et kaalul väiksemat numbrit näha. Nüüd aga ei proovi üldse ja sööd väga kaootiliselt ja kaal kukub. Vahepeal juba arvasin, et mul on ussid. 😄
      Raseduse ajal kandsin ma ka 90% ajast rasedaretuuse, sukapükse ja kleite, pükstega ei hakanud vaeva nägemagi - aja neid jalga ja pärast ei saa jalast ära ja nii. 😄
      Loodus on ikka selle naise ajataju kummaliselt loonud küll, eks ikka selleks, et inimene paljuneda tahaks. 😄
      Varsti on sul tõesti "soe lups" tehtud, vanad riided seljas ja väike nohisev beebi kaisus. 😊

      Kustuta