Dramaatiline mina

Palun anda mulle kõige kaootilisema blogija tiitel, aitäh. Mitu kuud haudvaikus ja domeen uuendamata ning siis tulistan kohe mitu postitust jutti. 😄

Tegin siis eile seda juurvilja-juustusuppi, millest rääkisin. Riivisin siukse hooga juustu, et kogemata riivisin veidi pöialt ka sekka. RÕVEEEEEE!!!

Ma vist pole seda varem siin maininud, aga mul hakkab vere nägemisest füüsiliselt väga halb. Aga mitte teiste inimeste vere, oh ei, seda talun ma hästi. Aga kui ma kasvõi kogemata nõelaga sõrme torkan.. no kutsuge kohe kiirabi kohale palun. 😄Martin polnud vist samuti mind nii dramaatilisena näinud, ikka oskan üllatada veel peale mitmeid aastaid kooselu. Lamasklesin poole kerega köögilaual ja halisesin kui halb mul ikka on. Ma räääääägin, dramaatiline! Hiljem muidugi oskasin juba enda üle nalja ka teha ja oma suurt surmalähedast kogemust ära kasutada kui näiteks H kakapeput pesta vaja oli ja ma põrandale heites kurtsin kuidas mul sellest meeletust verekaotusest ikka niiiii halb on, et üldse ei kannata liigutada. 😄

Ju ma olin sellest supiteost nii väsinud, et kui Martin hiljem H lõunaunne pani, keerasin ma ennast elutoas mõnusasti teki sisse ja magasin kaks tundi jutti! Ma pole oma poolteist aastat nii pikka lõunaund teha saanud! Pärast olid süümekad, et nii kaua magasin, mida kõike oleks selle ajaga teha saanud.. saate aru jah, sellise väikese asja pärast on süümekad, kui tobe! Aju on selle emadusega ikka puhta rikki läinud. Teil ka nii on, või olen ma ainus imelik?

Kuna ma selle kahetunnise lõunaune endale paaki tõmbasin siis ei tulnud mul otseloomulikult õhtul und. Veel kell üks öösel itsitasime Martiniga voodis ja kirusime juba ette kuidas me hommikul veel selle pulli eest maksma peame (nii läks ka muidugi). Praeguseks on Martin juba trennis ja H magab uinakut, mina aga hakkan jälle lõunasööki tegema. Seekord ei riivi midagi, selle ütlen kohe ära.

Meil on üks errriti lamp mäng Huuksiga. Mina ajan teda käpuli mööda korterit taga ja hüüan: "Come to me, my little angel muffin!", tema paneb naerdes eest minema. Varsti hakkan oma stand-upile pileteid müüma, pange rahakotid valmis.

See kurikuulus supike. Instas jagasin retsepti ka.

Tänahommikused banaanipannkoogid jogurti ja mustikatega. Iga kord kui mul see tore mõte neid küpsetada tuleb, olen ma nii entusiastlik. Peale esimest pannitäit luban ma endale, et never again! Nii tüütu noh, otsi mingit õiget kuumust ja siis nad lagunevad ja blaah.. never again!