reede, 3. september 2021

Lapsega lennukis

Püha jeebus, kuidas ma Huuksiga lendamise pärast pablasin! Ma mõtlesin täiesti step-by-step läbi, mis ma kaasa pakin, mis ma selga panen, kuhu taskusse või kotisahtlisse ma midagi pistan, kuhu istun, kuhu astun.. asjata see protseduur muidugi ei olnud ja ju see mu sisemisele kontrollivajadusele rahu tõi, aga oleks ka vähema pabistamisega hakkama saanud. Umbes 80% kotisisust jäi kasutamata ja järgmisel korral ma nii palju padajanni kaasa ei veaks (veits mõttekoht, et kuidas suurt seljakotti kitsas lennukis endale selga udjada). Seda ütlen ma praegu muidugi.. aga veidi täpsemalt:

- H oli lendamise ajal 1a ja umbes 3k vana poisu, kes väga rahulikult istuda ei taha (milline üllatus!)

- tegime kaks lendu, mõlemad ca 1,5h pikad. Esimene neist kell 6 hommikul, vahemaandumine 4h ja Bukaresti jõudsime enne kella kahte päeval

- suurimateks abilisteks ämm, kergkäru (Easywalker Jackey), telefon ja snäkid. Lisaks pakkisin kaasa H lemmikraamatud, väikese koti tillukeste mänguasjadega mida H uurida saaks, laadisin alla Peppa multikad (mille vaatamiseni ei jõudnudki) ja olin valmis endast maksimaalselt kõik andma, et see lapsuke rahul oleks 😄

Kuna kodus pidime ärkama juba kella nelja paiku siis oli H juba enne esimest lendu täiesti kustus. Jaksas vaevu õhkutõusu ära oodata ja jäi mu süles magama. Esimene win! käes. Selles suhtes oli mu tehnika vettpidav, et terve vahemaandumise jooksin ma temaga lennujaamas ringi, mängisime lennujaama playgroundil ja enne teist lendu kärutas vanaemaga temaga, kuna ta oli juba suht väsinud. Tulemus - magas ka teise lennu maha, win! Natuke tahtis ta kisada hoopis Bukarestis maandudes kui kärus istuma pidi ja passisabas ootasime. Aga polnud ka midagi hullu, näitasin talle telefonist mõnda videot ja võtsin sülle ning olimegi juba ustest läbi Martini juures. 

Olen kindel, et saan temaga ka üksinda lennates hakkama, aga kindlasti on palju lebom kui üks paar käsi abiks on nagu meil seekord oli. Mida ma oleks tahtnud enne lendu teada - käru külge kinnitatav silt peab jääma näha ka siis kui ma kärule transpordikoti ümber tõmban (pidin sellega veel eraldi ja uuesti jebima hakkama). Järgmisel korral olen juba targem. 😊 lisaks pakiksin ma oma käsipagasi järgmisel korral veidi teisiti. Seljakott on küll tore asi kui ta seljas on, aga sealt millegi kätte saamiseks on sul siiski kaht vaba kätt vaja. Lisaks on seal ehk veidi raske orienteeruda kui midagi konkreetset otsid. Mõtteainet jagub ja kindlasti oleneb palju ka enda harjumusest ning eelistustest. Lihtsalt sidenote, et vaatasin praegu Zara lehelt ja neil on igasuguseid ägedaid kandekotte müügil, eriti sümpatiseerib mulle SEE kott - peaks kõik vajaliku ära mahutama ning kuna ta kergelt läbi paistab siis leiaks sealt ka asju muretult üles.

Mega palju abi sain ma lennureisiks valmistudes @thekinkstagram ja @mariharma Instakontodelt. Kasvõi lihtsad nipid kuidas pakkida, millega arvestada ja muud taolist. Visake kindlasti pilk peale kui lapsega lendama hakkate.

Järgmiste lendudeni, pisike H!


PS. Ise ma arvan, et lennud läksid kergelt, aga mu nägu rääkis vist teist juttu, sest kui me kahe lennu vahel playgroundil möllasime liitus meiega üks väike tüdruk, kes esmalt uuris kui vana H on. Vastasin, et ühene. Seejärel küsis ta kui vana mina olen, vastasin, et olen 31. Tema: "31 or maybeee 32?". Mina: "31.". Tema: "...or 32?" 🙃

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar