kolmapäev, 13. oktoober 2021

Uued olukorrad

Kuukene möödunud ja mina juba (haha!) jälle siin kirjutamas. Vot mida tähendab see kui ma poisuga kahekesi Eestis olen - lihtsalt ei ole mahti arvuti kaant lahti teha. See tähendab, et on ikka mahti, aga Bloggeri asemel juhtun ma teistele saitidele. No näiteks Youtube'i (endiselt on meie kodu popim laul "kiisud keerutavad tantsu") või Zara lehele või About You'sse.. prioriteedid, inimesed, prioriteedid! 😄

Just eile hommikul tegin H&M-st tellimuse ja kujutate ette - endale mitte patsikummigi, kõik asjad ikka Huuksile. Andsin veits kuradile sõrme ka kui lasteasjade valikus "Halloweeni" teemale klikkisin. Ütleme nii, et ühel mehel on varsti luukere motiiviga komplekt seljas ja selle mehe nimi algab H-tähega. Whoopsies!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Tahtsin rääkida sellest kuidas me poisuga kahekesi lennatud saime - esimest korda duona siis. Meil oli kaks lendu, mõlemad ca 2h pikad ja vahemaandumine samuti 2h. Esimene lend oli millalgi 6 ajal hommikul ja pealelõunal olime juba Tallinnas. Põdesin ikka täiega ette ja mõtlesin kõik viimseni läbi - no ikka nii  viimseni, et kui poisu on mul vasakul puusal ja õlakott paremal siis  kuhu sahtlisse tuleb panna näiteks passid, et need ühe liigutusega kätte saada. Ma tegelt üldse ei naeruväärista enda eeltööd, vastupidi, kindlasti oli see üheks suureks eelduseks, et kogu kojusõit mugavalt läheks. Ja läks ka! Huuks oli jälle ülihea reisukaaslane, lõbus, rahulik ja peamine - magas mõlemad lennud. 😄 Ta justkui oleks aru saanud, et meil on vaja tiimina töötada ja koostööd teha. Minu tubli väike kallis!

Ma alati ütlen, et kui sa ise normaalne inimene oled - oskad abi paluda, tänada ja naeratada siis küll kõik sujub. Ja nii on ka. Kaasreisijad olid nii toredad, küll tassiti lennukile minnes H käru, küll pakkus mu kõrval istunud naine, et küsigu ma mis vaja ja ta aitab. Täiega toredad inimesed! 

Praegu tundub, et kui ma üksinda H-ga lennatud sain  siis järgmisel korral kolmekesi lendamine on vabse käkitegu. Naguuu.. mis seal enam muretseda on, kaks paari käsi ja üks laps!?😄

Üks, millest ma nüüd tagantjärgi rääkida saan on üllatuspeo korraldamine. Nimelt hakkasin ma juba augustis ajama, et minu kallile onutütrele üllatussünnipäev korraldada. Pole ma ise varem ühelgi üllatuspeol käinud ega seda veel vähem organiseerinud, aga vot nüüd võtsin asja kohe suurelt ette. Kogu au ma muidugi endale ei võta - korraldustiimis oli meid üksjagu ja ausalt - ega ma üksinda poleks küll sellega hakkama saanud. Kogu vaev oli muidugi seda väärt kui sünnipäevalaps full on üllatuse osaliseks sai. 😊 

Peo toimumisele eelnenud päevad olid muidugi stressirohked. Näiteks saime mõlemad pojaga toidumürgituse. H oksendas ühel õhtul ja mina järgmisel. Hea, et korraga ei juhtunud, vat seda poleks ma küll ära händlinud. See oksendamise värk oli muideks mul H-ga täitsa uus kogemus. Nimelt polnud ta kunagi varem seda teinud ja kui ta siis magamajäädes niimoodi oksendas, et kõik alates seinast tema enda kõrvaaukudeni täis oli siis esialgu viskas mul küll errorisse, et ooota, mis ma siis nüüd teen? Õnneks tuli kohe selgusehetk, et esmalt tuleb H vanni panna ja puhtaks küürida, riided vahetada, multikas käima panna, ise samal ajal madrats kogu voodipesuga vannituppa viia, H  magama saada ja siis koristama hakata. Õnneks ta rohkem ei oksendanud ja magas mu kaisus rahulikult.

Järgmisel ööl ärkasin ma sellepeale, et kõhus nii keeras ja sigahalb oli olla. Varsti hakkas trall pihta ja vahelduva eduga oksendasin ma järgmise päeva õhtuni. Taevale tänu oli too päev nii ämmal kui H onul vaba ning nad võtsid lapsekantseldamise enda peale ja mina sain rahulikult taastuda. Õnneks oli juba järgmisel päeval eluvaim sees ja läksin oma tavapärase programmiga edasi. 

Kirjutaks praegu lausa edasigi, aga üks väikemees otsustas veidi lühema lõunaune teha ja tahab nüüd minu tähelepanu. Olge terved!