Esmaspäev, 29. november 2021

Iseenda aeg

Otsustasin peale ilmatuma pikka aega geellakiga maniküüri tegemist kogu geelimajandusse pausi teha ja küüned näevad hetkel korralikud rääbakad välja, lisaks on nad õhukesed nagu paberilehed. Jube lihtsalt. Ei tea kaua aega läheb kuni nad oma elujõu tagasi saavad? Kuu? Kaks? Kauem? Nii harjumatu selliste "paljaste" kätega olla.

Miks ma praegu üldse mingi küüneteemaga seda postitust alustasin, ma ei tea. 😄 "Sujuvalt" edasi järgmise teema juurde.. olin möödunud nädalal kolm päeva H-ga kahekesi kodus, sest abikaasa oli mängul. Mõtlesin juba ette kuidas kindlasti aeg venib nagu härja ila, aga tegelikult polnud üldse nii. Pigem läksid päevad just superkiirelt. Issand kui õnnelik poisu oli kui Martin neljapäeva õhtul koju tuli! No nii õnnelik, et mul läksid endal silmad märjaks kui ma teda vaatasin. Väike inimene igatses, ta lihtsalt ei osanud seda sõnadega öelda. 

Ütlesin eile Martinile, et ma pole mitu nädalat jutti üldse omaette olla saanud ja mul on oma aega vaja. Läksin siis tähtsa näoga poodi, mõtlesin, et tuulan seal mitu tundi rahuliku südamega ringi.. tegelt olin umbes tunni ajaga oma lemmikpoed läbi käinud ja kablutasin juba kodupoole, et näha mis  poisid teevad. 😄 täitsa haige! Täna muidugi veits kahetsen seda otsust, sest H on hommikust saati sellist jorupilli puhunud, et hea meelega puhkaks  natuke kõrvu. Õnneks magavad meie maja mehed praegu õndsat lõunaund ja mina saan lihtsalt niimoodi olla, et ma ei pea kellegi teise jaoks olemas olema. 

Muidu  oli nädalalõpp mõnus, sest Martinil oli lausa kolm vaba päeva. Seda tihti ei juhtu. Olime lihtsalt niisama, käisime poes ja parkides. Vaatasime õhtuti  Netflixi ja mängisime poisuga. Kutid  tegid pesurestist ja pleedidest sellise onni, et käisin  seal  isegi lebamas. Tubased onnid on nii underrated. Ja teate! Ma tegin esimest korda elus ahjupraadi! Süüa teen ma ju palju, aga mingisugust ahjuliha ei tee ma kunagi. Ma lihtsalt ei ole lihast väga huvitatud ja nagu ei oskagi seda valmistada. Igatahes tuli täitsa okei välja, maitses nagu ahjupraad. Ma konkreetselt ei oskagi mingisugust hinnangut anda, nii suva on mul sellest. 😄 ahjust tulnud porgandid olid mu jaoks igatahes maitsvamad. 

Mul praegu on tegelt pärmitaigen kerkimas, peangi seda kontrollima minema. Tõmban selle lühikese ülevaate siinkohal kokku, olge toredad ja nautige oma lund! Jah, endiselt olen kade. 😄

Esmaspäev, 22. november 2021

Mini-loomaaed ja nädalavahetus

Mini-loomaaias nädalavahetusel käidud ja nagu arvata oli siis meeldisid Huuksile nii loomad kui ka inimesed. Võtsin ettenägelikult loomadele porgandeid ja sellerit kaasa. Selleri osas veits kahtlesin, aga mõtlesin, et no ju  ikka kaubaks läheb. Aga ei läinud! Lambad hakkasid konkreetselt taganema kui ma oma sellerivarrega lähenesin. Ju oli juba loomade seas jutt lahti läinud, et yo, olge ettevaatlikud, näeb välja nagu midagi head, aga tegeeelt  ei ole. 

Ma siin talveparkas, H lihtsalt sooja jope ja termopükstega.. samas olid osad lapsed paljajalu batuudil. Näitas nagu oleks 19 kraadi olnud, aga mina seda küll ei usu, nii palju küll olla ei saanud.

See enne lõunaund kusagil käimine on ikka väga risky värk. Loomaaiast tulimegi niimoodi  tagasi, et mina pidin tagaistmel Huuksi lõbustama, et see enne kodu magama ei jääks. Ja ma ei kannata absoluutselt tagaistmel olla, jube kiirelt hakkab paha. Muidugi asus see loomaaed teiselpool linna ja see ca 40 minutit pidur-gaas-pidur-gaas ajas mul  korralikult südame läikima. Võeh. Aga vähemalt püsis poeg koduni ärkvel. Positiivse poole pealt jäi üks  vene pood tagasitulles teele ja nüüd on meil kodus maailma parimat sefiiri, tatrahelbeid, kartulipelmeene ja präänikuid. Eestis ei söö ma peaaegu kunagi präänikuid, siin aga andke ainult kätte. Tatrahelvesteta jääb elu  põhimõtteliselt üldse katki, seega vedas, et neid saada oli. Meie pere sööb peaaegu igal hommikul putru ja tatrahelbepuder singi, või ja hapukoorega on täiesti  fenomenaalne asi - kes veel proovinud ei ole siis olete te paljust ilma jäänud. 😊

Mu igalõunane kohvi ja magusarutiin going strong.

Üks asi meenus. Meie kodu mehed said minult meestepäeva puhul väikesed kingitused - H sai näiteks vormitava vannivahu. Mõtlesin, et kindlalt on ta sellest hästi sillas, sest no vann ju meeldib ja vesi meeldib ja igasugused plätserdamise asjad meeldivad ka. Tegin selle vannivahu siis laupäeval esimest korda lahti ja.. Huuks kartis seda. 🙃 pidingi selle ära viima, kohe niimoodi kartis. Mängis vannis hoopis kakskümmend minutit tühja pudeliga, rõõmu kui palju. Seda ei kartnud. 

Oleme viimasel ajal jälle Netflixi lainel olnud. Tavaliselt uinub poisu umbes poole üheksa ajal õhtul, mis tähendab, et jääb piisavalt aega ka iseendale. Vaatame hetkel Money Heisti viimast hooaega, mis meil pikalt pausil oli. Olenemata pausist on ikka põnev, uskumatu eks!

Pühapäev oli täitsa tavaline päev, enne kella kümmet hommikul olime juba poes, tegime suurema toidušopingu. Hiljem läks Martin tööle (just rääkisime sellest temaga ja ma ütlesin, et mul siiani on vahel dilemma kas öelda "läks trenni" või "läks tööle".. trenn oleks justkui vabatahtlik, aga kuna trenn ongi töö mille eest sa palka saad siis pigem ju ikka "läks tööle") ja mina küpsetasin banaanikeeksi. 

Homsest oleme poisuga mõned päevad kahekesi, abikaasa sõidab mängule. Vana hea pre-covid rutiin on tagasi! Poisuga kahekesi Bukarestis olles on kindlasti kordades raskem kui temaga kahekesi Eestis olla. Eestis on nii, et kui igav peaks hakkama või tuleb lihtsalt vahelduseisu siis pakime aga end autosse ja sõidame kellelegi külla või organiseerime midagi. Siin aga tuleb sada prossa oma jõududega hakkama saada. Õnneks on mul kappi varutud kineetilist liiva (tema jaoks uus asi), näpuvärve ja pintsleid ning muud padajanni. Ilm peaks ka endiselt mõnus olema ja saame vähemalt õues ringi tuiata. Ja no kui väga hulluks läheb siis on multikad ju alati abiks. 🙃 Mainin selgituseks, et ma ekraanivastane ei ole, aga ekraani ees veedetud aega piiran küll ja telekas meil päevad läbi taustaks ei käi. Mida vähem ta multikaid näeb, seda rohkem on ta neist huvitatud siis kui mul endal tõesti on vaja midagi kiirelt ära teha. 

Praegu aga löön selle postituse lukku ja sirvin veidi musta reede soodukaid. Kaugel need jõulud enam on. 

Reede, 19. november 2021

19. november (ma ei oska siia seekord üldse pealkirja panna!)

Ilusat meestepäeva umbes kõigile nendele kolmele mehele, kes seda blogi siin lugemas käivad! Hurraa!

Jätame viisakalt vahele selle osa, et ma vahepeal siia midagi kirjutamas käinud pole ja liigume kohe asja kallale (päevakorrapunktidena):

- oleme juba nädalajagu tagasi Bukarestis. Lennud olid kerged, lendasime siia kolmekesi. Peale Huuksiga kahekesi lendamist (septembris) on see triona lendamine vabse lebo, pole nagu midagi isegi kirjutada sellest. Et noh.. pakkisime kohvri kokku ja nii oligi. 😄 vaatasin üleeile Olga (ma suur Olga fangirl muide!) instastoorist kuidas nende pere kolme lapsega lendas ja vot see juba on midagi märkimisväärset. Sellest oleks kirjutada küll, ma usun. 😄

Siin on suht soe ja peaaegu iga päev päikseline, hetkel 14 kraadi. Õues käies on H lemmiktegevus ikka lehehunnikusse istuda ja omale kuivanud lehti pähe panna. Eestis enam nii ei saanud, lehed olid juba täitsa nätsked. Ma olen siin ikka oma Põhja-Euroopa vaibidega, topin poisule õueminnes seitse vatti selga ja siis avastan, et teised lapsed on umbes.. pusaväel. 😄 paistab silma küll, et ma kohalik pole. 🙃

Ükspäev juhtus poisul mängukal väike õnnetus. Tõstsin ta (tite)kiike ja tõmbasin kiike enda poole, et see lahti lasta ja poisule hoog sisse saada. Järgmisel hetkel oli see kiige esipaneel mul käes (tuli kiige küljest lahti) ja H kukkus kiigelt, potsti, näoli maha. Sekundiga jooksis peast sada mõtet läbi - kas ninaluu murd? Kas kiirabi vaja? Kas peapõrutus? Tegelikult oli tal vaid huul natuke katki ja nina kriimu, muud midagi. Selleks ajaks kui lifti jõudsime ei olnud isegi nuttu enam. Ju ta sai siiski kukkudes käed ette ja nii hullusti see asi ei läinud kui mina oma peas ette kujutada jõudsin. Kuradi *itanikerdis kiik! Ma olin niiii vihane, et kirjutasin Martinile, et tahan kohe koju, sest Eestis KÜLL selliseid asju ei juhtu. Vihane olen ma selle kiige peale muidugi siiani, aga tagasi lendama veel ei hakka. 

- kiidumoment iseendale: ma pole viimaste kuude jooksul enda peale üldse raha raisanud! Mitte, et ma sellest nüüd maru rikas oleksin, aga siiski, vähem tarbimist. Selle eest tuleb Huuksile siin pakke üle päeva, hahaa (ilma naljata, paar tundi tagasi käis sama kuller kes üleeile ja oli nii, et ohoo, täna lausa kaks pakki! Tundsin nagu peaksin vabandama hakkama, et ausalt, need pole mulle😄). Mänguasjade soodukas? Jah, palun! Kilo kineetilist liiva 6€? Miks mitte! Veits on selline tunne, et kui me talle igasugust meelelahutust ja padajanni võimaldame siis see korvaks selle, et teda ühest kodust teise solgutame. Ega ma ju muidugi ei tea kas tema seda niimoodi tunneb, aga ise küll vahel muretsen. Ah, ma ei tea, ju mõtlen üle.

Siin pildil on H näiteks oma uue nukuga (ma räägin, koguaja ostame talle asju!). Tegelt polnud tal Bukarestis ühtegi kaisukat ja lubasime tal poest ise ühe pehme asja valida. Tema valis selle nuku. 😊
Kui mõtlete mis plekk see Martini silma all on siis see on järjekordne paranemisjärgus sinikas. Kuidas tal veel üldse silmad peas on, ma ei tea.
Rahaasjadest rääkides.. Sain eile Eesti-kodu kommunaalide arve ja silmad pidid peast välja kukkuma - elektriarve 70€! Tavaliselt on umbes poole vähem. Hiljem tuli raamatupidajalt kiri, et seal on mingi segadus, elektrihind oli valesti märgitud, aga üldelekter oli üldse puudu.. et siis läheb see arve veel suuremaks või? 😄 sellest juba järgmise kuu elektriarve episoodis, stay tuned folks!

- kuna mul Bukarestis on ikka täitsa kodune elu siis minu päevad mööduvad retuusides ja t-särgis. Konkreetselt tunnen ennast nagu mingi käkk. 😄 mitte, et retuusidel ja t-särkidel midagi viga oleks, absoluutselt mitte, aga kuna ma Eestis siiski peaaegu igapäevaselt kusagil käin ja selleks puhuks ka meigin ning riietun siis tunnetan ma seda muutust praegu kuidagi eriti suurelt. Nagu ongi kuidagi paha tunne. Ma üldse ei arva, et ma meikimata kole inimene oleks muidu. Mulle lihtsalt nii tohutult meeldib ennast sättida ja meikida ja riideid proovida. Siuke girly-girl olen. Vanasti (ehk enne H sündi) võisin ma tunde youtubest meigivideoid vaadata ja uute toodete arvustusi kuulata ja mida kõike veel. Praegu jõuan ma heal juhul instast mõne paarikümne sekundilise reelsi ära vaadata. Asi seegi! Et jah.. selline iseenda aja igatsus hitib praegu kuidagi eriti karmilt. 

- tegime homseks plaani: läheme laste loomaaeda, juhuu! Võite mürki võtta, et ma ennast selliseks suursündmuseks meigin. 😄 tunneme Martiniga mõlemad, et tahame vabadel päevadel Huuksile igasugust põnevat meelelahutust pakkuda. Nende päris vabade päevadega on ka muidugi nii nagu on.. et palju neid ei ole. Tulebki neist vähestest maksimumi võtta. Loodan, et H ka naudib. 

Nii ongi. Lõppu kolm suvalist pilti:

Sarjast "Johannsonite pere liftis"

Ulme mis kvaliteediga uued Iphoned pilte teevad. Selle pildi tegin Martini telefoniga ja nüüd tundub nagu oleks ülejäänud pildid kartuliga tehtud. 
Tegin sel nädalal esimest korda elus pošeeritud muna. Tuli nii hästi välja, et tegin täna uuesti. Vanasti ei meeldinud vedelam muna mulle üldse, nüüd aga pole nagu hullu midagi.

Mu igalõunane oma aeg tähendab internetti, kohvi ja maiustusi. Te ei usu kui palju ma magusat söön.