Reede, 19. november 2021

19. november (ma ei oska siia seekord üldse pealkirja panna!)

Ilusat meestepäeva umbes kõigile nendele kolmele mehele, kes seda blogi siin lugemas käivad! Hurraa!

Jätame viisakalt vahele selle osa, et ma vahepeal siia midagi kirjutamas käinud pole ja liigume kohe asja kallale (päevakorrapunktidena):

- oleme juba nädalajagu tagasi Bukarestis. Lennud olid kerged, lendasime siia kolmekesi. Peale Huuksiga kahekesi lendamist (septembris) on see triona lendamine vabse lebo, pole nagu midagi isegi kirjutada sellest. Et noh.. pakkisime kohvri kokku ja nii oligi. 😄 vaatasin üleeile Olga (ma suur Olga fangirl muide!) instastoorist kuidas nende pere kolme lapsega lendas ja vot see juba on midagi märkimisväärset. Sellest oleks kirjutada küll, ma usun. 😄

Siin on suht soe ja peaaegu iga päev päikseline, hetkel 14 kraadi. Õues käies on H lemmiktegevus ikka lehehunnikusse istuda ja omale kuivanud lehti pähe panna. Eestis enam nii ei saanud, lehed olid juba täitsa nätsked. Ma olen siin ikka oma Põhja-Euroopa vaibidega, topin poisule õueminnes seitse vatti selga ja siis avastan, et teised lapsed on umbes.. pusaväel. 😄 paistab silma küll, et ma kohalik pole. 🙃

Ükspäev juhtus poisul mängukal väike õnnetus. Tõstsin ta (tite)kiike ja tõmbasin kiike enda poole, et see lahti lasta ja poisule hoog sisse saada. Järgmisel hetkel oli see kiige esipaneel mul käes (tuli kiige küljest lahti) ja H kukkus kiigelt, potsti, näoli maha. Sekundiga jooksis peast sada mõtet läbi - kas ninaluu murd? Kas kiirabi vaja? Kas peapõrutus? Tegelikult oli tal vaid huul natuke katki ja nina kriimu, muud midagi. Selleks ajaks kui lifti jõudsime ei olnud isegi nuttu enam. Ju ta sai siiski kukkudes käed ette ja nii hullusti see asi ei läinud kui mina oma peas ette kujutada jõudsin. Kuradi *itanikerdis kiik! Ma olin niiii vihane, et kirjutasin Martinile, et tahan kohe koju, sest Eestis KÜLL selliseid asju ei juhtu. Vihane olen ma selle kiige peale muidugi siiani, aga tagasi lendama veel ei hakka. 

- kiidumoment iseendale: ma pole viimaste kuude jooksul enda peale üldse raha raisanud! Mitte, et ma sellest nüüd maru rikas oleksin, aga siiski, vähem tarbimist. Selle eest tuleb Huuksile siin pakke üle päeva, hahaa (ilma naljata, paar tundi tagasi käis sama kuller kes üleeile ja oli nii, et ohoo, täna lausa kaks pakki! Tundsin nagu peaksin vabandama hakkama, et ausalt, need pole mulle😄). Mänguasjade soodukas? Jah, palun! Kilo kineetilist liiva 6€? Miks mitte! Veits on selline tunne, et kui me talle igasugust meelelahutust ja padajanni võimaldame siis see korvaks selle, et teda ühest kodust teise solgutame. Ega ma ju muidugi ei tea kas tema seda niimoodi tunneb, aga ise küll vahel muretsen. Ah, ma ei tea, ju mõtlen üle.

Siin pildil on H näiteks oma uue nukuga (ma räägin, koguaja ostame talle asju!). Tegelt polnud tal Bukarestis ühtegi kaisukat ja lubasime tal poest ise ühe pehme asja valida. Tema valis selle nuku. 😊
Kui mõtlete mis plekk see Martini silma all on siis see on järjekordne paranemisjärgus sinikas. Kuidas tal veel üldse silmad peas on, ma ei tea.
Rahaasjadest rääkides.. Sain eile Eesti-kodu kommunaalide arve ja silmad pidid peast välja kukkuma - elektriarve 70€! Tavaliselt on umbes poole vähem. Hiljem tuli raamatupidajalt kiri, et seal on mingi segadus, elektrihind oli valesti märgitud, aga üldelekter oli üldse puudu.. et siis läheb see arve veel suuremaks või? 😄 sellest juba järgmise kuu elektriarve episoodis, stay tuned folks!

- kuna mul Bukarestis on ikka täitsa kodune elu siis minu päevad mööduvad retuusides ja t-särgis. Konkreetselt tunnen ennast nagu mingi käkk. 😄 mitte, et retuusidel ja t-särkidel midagi viga oleks, absoluutselt mitte, aga kuna ma Eestis siiski peaaegu igapäevaselt kusagil käin ja selleks puhuks ka meigin ning riietun siis tunnetan ma seda muutust praegu kuidagi eriti suurelt. Nagu ongi kuidagi paha tunne. Ma üldse ei arva, et ma meikimata kole inimene oleks muidu. Mulle lihtsalt nii tohutult meeldib ennast sättida ja meikida ja riideid proovida. Siuke girly-girl olen. Vanasti (ehk enne H sündi) võisin ma tunde youtubest meigivideoid vaadata ja uute toodete arvustusi kuulata ja mida kõike veel. Praegu jõuan ma heal juhul instast mõne paarikümne sekundilise reelsi ära vaadata. Asi seegi! Et jah.. selline iseenda aja igatsus hitib praegu kuidagi eriti karmilt. 

- tegime homseks plaani: läheme laste loomaaeda, juhuu! Võite mürki võtta, et ma ennast selliseks suursündmuseks meigin. 😄 tunneme Martiniga mõlemad, et tahame vabadel päevadel Huuksile igasugust põnevat meelelahutust pakkuda. Nende päris vabade päevadega on ka muidugi nii nagu on.. et palju neid ei ole. Tulebki neist vähestest maksimumi võtta. Loodan, et H ka naudib. 

Nii ongi. Lõppu kolm suvalist pilti:

Sarjast "Johannsonite pere liftis"

Ulme mis kvaliteediga uued Iphoned pilte teevad. Selle pildi tegin Martini telefoniga ja nüüd tundub nagu oleks ülejäänud pildid kartuliga tehtud. 
Tegin sel nädalal esimest korda elus pošeeritud muna. Tuli nii hästi välja, et tegin täna uuesti. Vanasti ei meeldinud vedelam muna mulle üldse, nüüd aga pole nagu hullu midagi.

Mu igalõunane oma aeg tähendab internetti, kohvi ja maiustusi. Te ei usu kui palju ma magusat söön. 


2 kommentaari:

  1. Mina kujutasin enne lapse saamist ette, et meie peres ei hakka küll kuhjade kaupa mänguasju olema. Esimesel aastal tuli isegi täitsa edukalt välja, aga sealt edasi... noh, natuke vähem edukalt. Tuleb välja, et mingist vanusest alates teeb iga uus asjakene lapsele NIIIII palju rõõmu, et anna olla. Ja mis muu teeb ühe ema rõõmsaks kui lapse rõõm!

    Nii et minu lapsel on küll palju mänguasju ja tuleb järjest juurde. Seda joont olen küll suutnud hoida, et kõik on organiseeritud ja kord on majas, üks kastitäis on alati peidupaigas ka, iga paari nädala tagant toon välja ja panen "vanadest" asjadest nii palju kasti kui mahub. Need päevad on lapse lemmikud, sest paar nädalat peidus olnud asjad mõjuvad kui uhiuued.

    Ja taaskasutusse olen palju viinud, mis on win-win - meil jälle ruumi rohkem ja keegi teine saab olematu raha eest "uue" mänguasja.

    Ma pole elu jooksul ühegi muu asja osas nii palju oma sõnu sööma pidanud kui lapse kasvatamise osas :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh jaa, olen isegi korduvalt seda juttu rääkinud, et ei hakka igasuguseid vigureid kokku ostna ning nagu teie pereski, siis läks ka meil terve esimene eluaasta pigem väheste mänguasjadega mööda (isegi neist oli suurem osa kingitud või kellegi käest niisama saadud).

      Mänguasjade rotatsioon paistab põhiline hack olevat, katsun sellest kinni pidada. Olen samuti aru saanud, et kui läheme Bukarestist Eestisse või vastupidi siis esimesed päevad on ta oma "uutest" mänguasjadest täiesti lummatud.

      Sama! Päris hästi saan nüüd aru mida lapsevanematest sõbrannad varem ütlesid, et saad lapsed ja küll siis näed kui kiiresti arvamused muutuma hakkavad. 😄

      Kustuta