kolmapäev, 7. aprill 2021

Külapeal

Teate mis reklaam on mu arust maailma tobedaim? See pesuresti reklaam, kus küsitakse, et ooo, kas oled väsinud igal aastal uue pesuresti ostmisest? Näidake mulle seda vaest inimhinge kes igal aastal mingi näkatsi otsa koperdab ja järgmisel aastal jälle ja ka veel sellest järgneval aastal.. ja saate aru küll kuhu ma sihin. Reklaam on küll meeldejääv, aga täielik antireklaam mu arust - kui mu pesurest homme saba andma peaks siis seda konkreetset pesuresti ma küll ei ostaks. 😄

Olgu, päevakajalisemate teemade juurde edasi. 

Olime möödunud nädalavahetusel maal öökülas. Jäime üheks ööks, aga vaadetes seda padjanni mis ma kaasa tassisin, tundus nagu läheks me sinna vähemalt maipühani. Ega mul väga midagi põrutavat rääkida polegi, oli täpselt nii mõnus nagu ma arvasin. Jalutasin palju, koksisime mune, tegime munajahti ja olime täitsa niisama. H-l paistis suht suva olema, et me sinna össaks jäime, kukkus unne nagu nott ja hommikul oli rõõmus, et rohkem nägusid kui vaid minu oma otsa vaatas. Öösel muuseas laiutas niimoodi, et ainult tänu heale õnnele ei kukkunud ma voodist välja. 

H maia näoga oma sokke vaatamas (kes seda lugu ei tea, lugege mu eelmist postitust).

Ma olen ikka nii harjunud omas kodus magama, et üks asi oli mulle maal võõras. Pime oli! Kodus paistab tänavavalgus niimoodi sisse, et päris pime meil öösel ei ole - mulle väga sobib see. Maal aga oli pime nagu kotis, mitte midagi ei näinud. Kui Huuks öösel juua tahtis siis enne otsisin kättpidi üles kus ta suu üldse on. 😄

Kui ma juba valguse ja pimeduse teema juurde läksin siis tellisime endale koju uued voldikkardinad. Rulo.ee-l oli märtsis korralik allahindluskampaania ja juba täna peakski kuller uute aknakatetega tulema. Natuke peavad nad oma aega ootama kuniks abikaasa koju jõuab ja nad akende ette monteerib - ma võin muidu küll igast asjadega hakkama saada, aga neid ma päris kindlasti üksinda paigaldama ei hakka. 😊

Sain ju nädalavahetusel esimese sellesuvise pulmakutse! Nii tore, juhhei! Viimane pulm kus ma käisin, oligi mu enda oma ja päris tore on nüüd ise külalisena minna. Fun fact: abiellub minu tädipoeg kes meie pulmas Martini pimesi visatud käsipalli kinni püüdis (mina viskasin vallaliste naiste sekka oma kimbu, Martin meestele oma elukutsele vastavalt käsipalli). Tegelen aktiivselt endale kleidi otsimisega ja mul on täiesti kinnisideeks, et see kleit peab olema punane. Seega - kes kusagil ilusat (ja pikka) punast kleiti näeb, andke aga heaga mulle teada. 


Okei, mu kompanjon ärkas, jutul lõpp!

neljapäev, 1. aprill 2021

Pettumus

Olen teile ju oma antikehade testi tulemuse võlgu mida ma eelmisel nädalal tegemas käisin. Konkreetselt on siiani selline tunne nagu ma oleks koolilaps ja kontrolltöös halva hinde saanud. 😄 tulemus oli..trummipõrin..260. Nagu aru saada võib siis läksin ma veidi suurema numbri peale välja ja olen natuke nagu pettunud. Võite mürki võtta, et mõne nädala pärast lähen ma uuele katsele, nii ma seda asja ei jäta!

Mõtlesin juba, et nii igavast teemast nagu kellakeeramine ma küll kirjutama ei hakka, aga võta näpust, tite uni on ikka selline A ja O. 😄 Olime laupäeval terve päeva maakodus ja koju jõudsime päris õhtul. H läks tavalisest hiljem magama ja mina, naiivitar, lootsin, et magab järgmisel hommikul ma ei tea kui kaua.. tutkit! Ärkas hoopis vana kella järgi kell 6. Konkreetselt undas terve päeva nagu udupasun, isegi poes pistis kisama, mida ta muidu kunagi teinud ei ole. Ma ei tea mitu korda ma päeva jooksul hambaid kokku surusin, et rahulikuks jääda. No ikka väga mitu. Õhtuks oli ta väsinud nagu vana kott ja kui ta lõpuks magama jäi siis tegin ma midagi sellist, mida ma vist juba 1,5 aastat teinud ei olnud. Veinipudeli tegin lahti! Päris üksinda ma oma klaasikest siiski nahavahele ei pannud, tegime Martiniga facetime'i - ma seltskondlik "joodik" siiski. 😄 ei hakka tagasi ajama, väga maitses. Tegimegi juba abikaasaga nalja, et varsti hakkan Huuksi aina varem ööunne panema, et punni pealt maha keerata saaks. 

Läheme sel nädalavahetusel üle pika aja H-ga minu vanaema juurde maale öökülla. Mu vanaema iga jumalama kord küsib, et kas ikka ööseks ka jääme ja kui ma tavaliselt eitavalt vastan (sest titega omas kodus ikka kergem), siis seekord lähen küll tulede ja vilede saatel uksest sisse, viskan kogu meie padajanni nurka ja saan vanaemale meie össaks jäämisega rõõmu teha. Ta elab muidu üksi ja kuigi igal nädalal sugulastest keegi tal külas käib siis eks üksildaseks võib minna sellegipoolest. Lisaks on H ja vanaema üksteise suured fännid - vanaemale teeb H palju nalja ja H-le vanaema ka - ju mõtleb, et miks ta nii kortsus on. 😄 aga vanaema võibki kortsus olla, ta on siiski 88-aastane juba.

Ilusate ilmadega on maal lebo - tita kärusse ja jalutama. Või saan ta terrassile magama panna. No igatepidi mõnus maavärk. 😊 Tegelikult peangi ma poega harjutama hakkama, et ka mujal on okei ööbida, sest juba juunis läheme me Martiniga pulma ja Huuks peab oma vanaemaga ööseks koju jääma. Hakkama saavad nad kindlasti, lihtsalt tahaks, et pisarateta ja võimalikult kergelt. 

Huuksist rääkides. Need kauaoodatud ülemised hambad lõikusid! Aga nüüd said need hambad sellise hoo sisse, et enam ei saa pidama. Midagi ajab neid igemeid nii sügelema, et täna proovis H näiteks külmkappi hammustada. Teda ei saatnud suurem edu, sai hoopis haiget. Tegi natuke kisa ja läks uuele katsele, seekord oli juba targem - hammustas diivanit. Hiljem tuli vanaema külla ja ilmselgelt nägi H selles võimalust mida ei saanud kasutamata jätta. 😄 üritas näiteks ämma käekella hammustada. 

Muidu on Huuksil üks ese, ilma milleta ta enam üldse elada ei oska. Tema armas-kallis villane sokk. Eks talle seegi meeldib sellepärast, et vill sügab hästi igemeid. Ja nii ta siin pool päeva ringi roomabki, sokk suus. Koer või laps, ma ei tea. Sokk on talle muide nii kallis, et kui eelmisel nädalal vereproovi andma pidi, siis sokki hoidis kõvasti samalajal käes. Ju oli julgem nii.

Oeh, ma võikski siia igasuguseid suvalisi asju kirjutama jääda, aga tegelt on mul täna päris palju teha ja jokutamiseks aega pole. Sel nädalal arvatavasti ma rohkem siia ei jõua, aga uuel nädalal juba uutel teemadel.

Ilusaid kevadpühi!

H käis sõbrannal külas. Sõbranna tahtis täiega tundeid välja näidata ja muudkui käis, musitas-kallistas. H ei saanud hästi aru, mis toimub. Poisid - need ikka ei mõista!


teisipäev, 23. märts 2021

Veidi pojast

Te lihtsalt ei usu milline võinäpp ma olen! Üleeile näiteks lipsas kohupiimakauss niimoodi käest, et terve tuba oli kohupiima täis - põrand, laud, diivan, kardinad, vaip. Isegi laps sai kohupiimaga vastu kaalikat. 😄 teisel niigi raske aeg, hambad tulemas ja ema loobib veel kohupiimaga kah. Eile suutsin kaaneta veetopsi lahtisesse kuivainesahtlisse kukutada. Sain niimoodi kuivatada ja koristada, et seda nägu. Kõige suurem kahju oli muidugi mu kaeraküpsistest, mis üleujutuse alla jäid. Ainult mingi puder jäi alles neist. Kurb. Teisalt oli mul nii kui nii plaanis seda sahtlit koristada. Ju universum andis omaltpoolt tõuke, et ma seda kiiremini teeks.

H hammaste tulekust räägin ma juba ma ei tea kui kaua, aga no ei lõiku need paganad. All on tal kaks esimest hammast juba novembrist saati väljas ja nüüd oota neid ülemisi nagu ilmaimet. Igemed on seal küll superpaistes ja kohati isegi lillaks tõmmanud, nii et any day now. Viimased päevad on ta väga viril olnud, ainult ripub mu jala küljes ja karjub "EMMÄÄÄÄÄÄÄ". Eile nuttis vaeseke nii suuri pisaraid, et endalgi oli nutumaik suus. Õnneks igemegeel on seni leevendust pakkunud. 

Martin on nüüdseks küll tagasi Bukarestis, aga ma räägin teile siiski tagantjärgi kuidas Huuks teda üle 1,5 kuu vastu võttis. Nimelt saabus Martin seekord öösel ja H nägi teda alles hommikul ärgates. Väga huvitav oleks teada, et kuidas ta sellest muidu aru saab - lähen magama, kõik nii nagu ikka, ärkan üles, paps passib otsa. 😄 

Nii pea kui H oma voodis ärkas ja lobisema kukkus, võtsin ta sülle ja näitasin eemalt, et näe, issi on kodus. Martin hakkas tema muidugi kohe jutustama ja tegelema ning ega seal erilist võõrastamist ei olnudki. Muidugi teeme me iga päev vähemalt ühe videokõne ka sel ajal kui H üleval on, et nad Martiniga "lobiseda" saaksid ja näod ära ei ununeks. 

Mulle nii meeldib, et Huuksi jaoks ei ole enam ainult mina kogu tema maailm ja, et Martin talle sama oluline on. Kuidagi nagu võtab minu õlult koormat vähemaks. Teisalt muidugi on ka see aeg mil Martinit siin ei ole sellevõrra raskem, aga sellest me ei räägi. Mitte, et see mingi tabuteema oleks, aga me leppisime abikaasaga kokku, et parem on kui ma ei räägi näiteks hetkedest kui H Martinit taga otsib (või ei otsi, who knows😄) või muud taolist. Nagu ma ennegi olen öelnud siis ei ole meil siin temata kerge ja ei ole temal seal meieta kerge. See aeg tuleb lihtsalt mööda saata ning varsti oleme jälle kõik kenasti koos. 😊

Jube kurvaks kiskus see viimane lõik kuidagi. Tegelt ei ole hullu midagi, sellise elukorralduse oleme me ise valinud ja mingisugust haletsust ma ei otsi, lihtsalt jagan ja arutlen. Räägin teile hoopis ühe naljaka seiga mis mul eile juhtus. Jalutame H-ga ja üks naine lastega läks meist mööda. Olime just neist möödunud kui üks väike päda seisma jäi ja mulle komplimendi tegi. Ah, et millise? "Ilus käru", muidugi. 😄 mind ajas nii naerma, täiega naljakas mu arust. 😄

Eile oli üldse suur päev, sain üle mitme aja 10 000 sammu täis. Pidin lausa kaks jalutuskäiku tegema, aga hakkama sain. Jube uhke tunne kui alles eelmisel nädalal ühel päeval telefon päeva lõpuks 11 sammu näitas. 😄Progress missugune!

Nüüd aga pakin ma meid autosse ja läheme minu ema juurde. Mitu nädalat passisime kodus, nüüd vaja natuke sotsiaalsed ka olla, muidu hakkan varsti samamoodi häälitsedes suhtlema nagu poeg. 😄

Lisan siia lõppu ühe asja, mis mul endal enam kasutust ei leia ja mis minult maha ärida saab - uueväärne LennyLamb LennyUpgrade Mesh kandekott (110€, post hinnas). Ostusoovi või lisainfo puhul kirjuta mulle johannsonliina@gmail.com. Vsjo!



reede, 19. märts 2021

Koroona - tehtud

Nonii - kurjajuur kätte saadud. Abikaasa oli kolm nädalat kodus ja ma ei postitanud mitte kordagi. Null! Ah, et mis me need kolm vahepealset nädalat siis tegime? No eks ikka koroonas olime. 

Okei, päris kolm nädalat me siin ei tõbetanud, aga mõnda aega küll. Martinil läks kõik kergelt üle, põhiliselt vaid peavalu ja külmavärinad, minul oli mõned päevad 38-kraadine palavik, lihasvalu, peavalu, köha. Maitsemeel kadus mõlemal umbes päevaks, aga lõhna ei tunne ma siiani. Ei tea kas see üldse enam tagasi tuleb, eks paistab.

Igatahes lõi kogu see haigestumine meil kõik plaanid sassi. Martin tuli tegelikult Eestisse just koondise pärast, aga kuna ta enne koondisenädala algust haigestus ja ka mind nakatas, istusime kodus nagu murumunad, tellisime e-selverist süüa ja passisime aknast välja. No ühesõnaga tegime kõike seda, mida teised "normaalsed" paarid juba eelmisel kevadel teha said (kevadel olin mina siin, kodus, ja Martin Bukarestis). 😄 valetaksin kui ütleksin, et ma seda kolmekesi kodusolemist ei nautinud - vastupidi, kui haigus välja jätta siis oli meil täiega mõnus ja tore. Teadupärast oleme me pidanud palju aega lahus veetma ja kuidagi tegimegi nalja, et koroona ulatas oma "abistava" käe ja tegi meile väikese time outi.

Teisalt - kui me haigestunud ei oleks, kükitaksime praegu juba kenasti mitmendat päeva Bukarestis nagu meil plaan oli. Mitte ainult plaan, isegi piletid olid meil olemas. Kuna me aga haigeks jäime, ei saanud mina eelmisel nädalal pojaga planeeritud arstilkäike teha, pidin uued ajad panema (praeguses olukorras kui arstidel käed tööd täis sain ma need ajad alles järgmiseks nädalaks) ning piletid ootele panema. Üksinda ma H-ga lendama ka ei hakka, seda enam, et Martin juba aprillis uuesti koju tuleb. Poleks nagu mõtet. Nii siis lendaski Martin eile üksinda tagasi, mis parata. 

Vahetult peale haigestumist-terveks saamist lendamine on muidugi üks korralik paberite ajamine ja telefoni otsas rippumine, aga mis teha kui töö ootab. Praeguseks on abikaasa juba kenasti ja viperusteta Bukarestis tagasi, nii et kogu sebimine läks asja ette. Nüüd peame siis pojakesega siin seniks asju kontrolli all hoidma kuni Martin tagasi on. Eilne päev oli mu jaoks muidugi megaväsitav, sest üle pika aja H-ga kahekesi olla.. kui muidu nagu ei saagi aru, et kahekesi väsitav on, siis praegu on kontrast tuntav. 😄

Imelik niimoodi öelda, aga kui ma haigeks jääma pidin siis praegu oli selleks parim aeg. Just selles mõttes, et Martin kodus oli. Ei kujuta ettegi kuidas ma Huuksiga kahekesi hakkama saanud oleks, sest oma kõige tõbisematel päevadel ei jaksanud ma teda süllegi võtta, tema eest hoolitsemisest rääkimata. Positiivse (pun intended) poole pealt võib veel välja tuua selle, et õnneks meie kedagi teist ei nakatanud, põdesime rahulikult oma põdemised ära ja nii ongi.

Kirjutasin eelpool, et vahetult peale terveks tunnistamist uuesti lennukisse astumiseks on teha vaja korralik kodutöö paberimajanduse näol. Näiteks oli üheks dokumendiks antikehade test, mis näitaks, et organismis on tekkinud kasvõi mõnedki antikehad. Soovitatakse seda testi teha umbes 2.-3. nädalal peale haigestumist, mitte varem. Kuna abikaasal aega oodata ei olnud, pani ta paar palvet antikeha-jumala poole teele ja läks testima kohe peale haigusloo lõpetamist. Ja tulemus? Üle 800 ühiku! Sõprade tulemustega võrreldes on see number päris suur. Kas on keegi mu lugejate seas, kes koroona läbipõdenuna antikehade testil käinud on? Mis tulemuseks saite, mind õõõudsalt huvitab? Ise plaanin järgmisel nädalal testimas käia, sest noh - õõõudsalt huvitab. 😄

Sellised uudised siis terviserindelt. Ahjaa, unustasin mainida, et tita pääses haigestumisest, mis oli ilmselgelt meie jaoks suurim rõõm. Uurisime teda iga jumala päev ning kui ta veidigi virilam tundus, pistsime ka kohe kraadi alla. Ei tea kas ta on meie teadmata juba vaktsineerimas käinud või mis värk on, aga tema on terve kui purikas (ptüi-ptüi-ptüi).

Foto: Mona Õispuu

Praeguseks aga nägemiin sõbrad, kirjutan varsti jälle, kurjajuur on ju Bukarestis. 😄

teisipäev, 23. veebruar 2021

Eelmisel nädalal

Mingil ajal nägin Instast ühel oma lemmik välismaisel blogijal nii ägedaid pükse, et muidugi oli mul neid KOHE endale ka vaja. Ma juba olen kord selline, et kui ma midagi näen mis mulle väga meeldib siis leian ma selle asja kasvõi maa alt üles, aga endale pean ma selle saama. 

Muidugi leidsin ma need püksid ka, aga takistuseks minu ja pükste vahel oli see, et Eestisse neil tarnet ei olnud. Õnneks pole ma algaja online-šoppaja ja nüüdseks on mu kauaoodatud püksid siin. Kasutasin nimelt esimest korda sellist teenusepakkujat nagu OstaEU, kelle kaudu saab Euroopa netipoodide (kes Eestisse pakke ei saada) kaupa endale koju kätte tellida. Nii lihtne ja odav - kodulehel on näidistega kirjas kuidas sa paki vormistama pead ning kui ma ei eksi siis maksin ma kogu teenuse eest 6€, millest pool oli Eesti sisene pakiautomaadi teenus. What a time to be alive, et praegusel ajal sellised võimalused on eks.


Oii ma olen valmis kui ükskord vabadusse saab, oma kümme outfiti juba kapis ootamas. Siuke tunne nagu ma ei tea mis elu reisiks ma valmistun, et neid hilpe kokku ostan endale. 😄enda vabanduseks ütlen, et ma ei ostnud vahepeal umbes aasta aega endale peaaegu midagi, las ma siis praegu elan ka natuke. 

Ja Pepcost ostsin ma endale uue vaasi, tänan küsimast. 😄 Jällegi on tegu Instagrami-mõjutustega, aga sellest viiest eurost kahju ka pole mis selle vaasi eest maksin. Pepcos olin enne võib-olla ainult ühe korra käinud ja ma täiega üllatusin kui palju ägedat kaupa seal oli. Lasteriided polnud eriti mu stiili, aga kodukaupu oli seal küll ja veel, mis silma jäi. Kes odava rahaga kodu värskendada tahab siis vut-vut Pepco poole. 

Reedel käisin sõbrannadega Platzis söömas. Kolm tundi kaagutasime niimoodi, et ilma naljata oli mul järgmisel päeval hääl natuke ära. Võtsime koosoldud ajast absoluutselt viimast ja lahkusime kaks minutit enne sulgemist - no jumal teab millal me jälle silmast-silma kohtume. Enne kui mind hukka mõistate, et praegusel ajal niimoodi restos leelotamas käisin siis olgu öeldud, et kõik me oleme terved nagu purikad, peamiselt kodused ning mitmel meist on kole tõbi läbi põetud/antikehad olemas. 

Platzis on muide mega pakkumine praegu - kolmekäiguline menüü maksab 13€. Mul läks parkimine ka rohkem maksma kui toit! Ja väga hea oli, tõesõna. 

Tol õhtul muuseas jäi poeg esimest korda kellegi teisega peale minu või Martini ööunne (minu emaga) ja neil läks siin kodus kõik nagu lepase reega. Nii kui emps magavast titast pildi saatis oli mul nagu kivi südamelt langenud - juhhuu, vabaduuus. 😄need, kes ise emad, mõistavad kindlasti. Peamegi teda hoolega harjutama, sest suvel peab ta lausa mitmel korral terveks ööks vanaemade hoidu jääma ja muidugi tahan ma, et kõik ka siis sujuks. Ja küll sujubki, poisu on tubli ja vanaemad on tal ka imelised. 😊

Pööran nüüd kogu oma tähelepanu banaanipannkookidele, enne kui ma midagi ära kärsatan. Mõnusat päevakest!

neljapäev, 18. veebruar 2021

Instafiltrid ja scam-kõned

Hõissa ja valleraa, olen avastanud kaalu langemise saladuse! Sõin eile non-stop terve päeva saia, jalutasin väikese ringi ja hommikul olin pool kilogrammi kergem, no kes seda ette näha osanud oleks. Ma ei teagi, mingi error oli süsteemis vist.

Kaalunumber jätab mind tegelikult hetkel üsna külmaks, lihtsalt selline tore tähelepanek siia postituse algusesse. 😊

Nägin eile Instas videot, mis hoiatas filtrite kasutamise eest. Täiega hea video oli. Kasuta, aga ära mine liiale ja kui kasutad, siis selliseid pigem realistlikke. Muidu võib see tee selline libedake olla, et filtripilt hakkab rohkem meeldima kui see inimene, kes peeglist vastu vaatab.

Kontrollisin oma Instagrami arhiivi ja teate mis selgus? Kõigi oma story'de jooksul olen ma filtrit kasutanud ühel korral. Ma mõtlen siis nagu neid kasutajate poolt loodud filtreid, mis naha siledamaks tuunivad ja tumedad ringid silmade ümbert ära kaotavad (Insta originaalfiltreid kasutan ma küll, sest pooled mu story'd oleks nagu keldris tehtud - nii tumedad). A too üks päev nägin ma ikka korralik malakas välja, nii et saan andeks, ma usun. 😄

Ärge seda pilti uskuge, mul on siin clip-in pikendused lisaks. Muu kõik aus!
See filtrite mitte-kasutamine on täiesti teadlik otsus. Nagu ma pole neil kuidagi algusest peale mõtet näinud, sest mida ma kasutan neid - ma ise ju tean ja teised ka teavad, et selline ma päriselt välja ei näe. 😄Ja teisalt.. ma arvan, et ma näen ka filtriteta päris okei välja. Täitsa julgen öelda, et olen endaga rahul. Nii 70% ajast. 😄 Nagu ma ikka Martinile ütlen, siis on tema mu nartsissismis süüdi, sest terve koosoldud aja on ta mulle komplimente loopinud ja nüüd on käes - ma usungi tema juttu ja tunnen, et ma olen täitsa ilus inimene. Kuigi ükskord ammu ta ütles mulle, et ma olevat naernud nagu rekkalesbi ja vot seda pole ma siiani andestanud. 😄kuidas ta julges!

Teisel teemal jätkates. Eile vaatan, mingi võõras Eesti number helistab (+3725..). Vastan. Keegi küsib inglise keeles, et kas Liina (minu neiupõlvenimi) kuuleb.. Mina, vana toru, vastasin automaatselt jah, mille peale kõne katkestati. Peas hakkas kohe tiksuma, et okkk, see oli nüüd mingi scam. Helistasin kohe oma telefonioperaatorile ja uurisin kas keegi veel on taolistest kõnedest teada andnud. Rääkisime teenindajaga päris pikalt ja arvatavasti on tegemist n-ö kontrollkõnega, teada saamaks kas minu telefoninumber on aktiivne. Aktiivseid telefoninumbreid saab nimelt suurema rahaga edasi müüa, et ma tulevikus veelgi rohkem scam-kõnesid saaksin, jeee. Umbes korra nädalas helistatakse mulle alates Honolulust kuni karup*rseni välja ja ma olen sellest niiii tüdinud, et mõtlen lausa telefoninumbri vahetusele. Õõõõõhhhh!

Enam ei vasta kellegi kõnedele, kui tahate, saatke mulle paberil kiri. 

Sain südamelt ära, tänan kuulamast!

esmaspäev, 15. veebruar 2021

Vanamutt

Täna oli mul küll selline tunne, et ma olen vanemaks saanud. Mitte välimuselt, aga peast. 😄 Esiteks olin juba 9:45 jalutamas (isegi imelik kirjutada seda, see ikka kole vara). See kellaaeg polnud mingisugune valikuline, mu käskija lihtsalt tegeleb usinasti kolmelt uinakult kahele minekuga ja siis mingid segased ajad siin majas. See selleks. Teiseks nägin ma ühte nii paljast koolilast, et.. no appi noh, tule ma annan sulle kampsuni selga. 😄

Ma ausalt seekord ei liialda ja kui keegi mõistab mis on outfit siis olen see mina (on ette tulnud küll, et ma ei saa pintsakut seljast ära võtta, sest all on ainult pitsist rinnahoidja, aga see on fashun, hellou 😄), aga kamoon, õues oli hommikul -10 kraadi! Nagu tal vaesekesel oli seljas selline bandeau crop top (ehk siis ilma õlapaelteta nabapluus) ja peal parka, endal hõlmad lahti. Miks sa teed endale nii ja samas praegu ma hakkan mõtlema, et äkki ta ei läinudki kooli üldse, sest kes nii koolis riides käib? 😄oh jumal, ma olen ikka üks old fart.

Pintsak ja rinnakas kombo. Ainult ära ei tohi unustada, et pintsaku all suurt midagi seljas pole ja seda ära võtma hakata.
Ma olin eile öösel tubli muideks. Mulle nii meeldib kui poisu mõnusasti mu kaisus nohiseb, aga ma viimasel ajal tundsin, et lisaks kõigele muule ei maga ma öösel eriti sügavat und. Eks kusagil alateadvuses tundsin, et ei saa sipelda nagu kala kuival maal, sest poisu on lähedal ja pean sellega arvestama. Muidu teen nii, et panen ta tema voodisse magama ning kui ise ükskord voodisse lähen siis tõstan ta enda kõrvale. Eile õhtul aga tegin südame kõvaks ja jätsin ta tema voodisse ning hommikul olin ma tõesti puhanum, vaatamata sellele, et ta umbes neli korda mind öösel kutsus ning ma enda voodi ja tema voodi vahet tatsasin. Selles ma ei kahelnud, et talle oma voodis magada ei meeldiks, ma muretsesin pigem, et kuidas ma ise hakkama saan. Ma räägin, tubli olin. Ei tea mis minusugune chicken mother siis teeb kui ta oma tuppa peaks kolima või veel hullem - näiteks lasteaeda minema. Uuh, õnneks vara mõelda sellele. 😄

Eilne valentinipäev läks erakordselt vaikselt. Mina siin, Martin seal. Õnneks polnud aega kurvastada, sest mu väike Valentin hoidis mind rakkes nagu ikka, bless his little soul. 😄 muidugi nõme, et tähistada ei saanud, ma ju muidu teen igast tähtpäevast suure numbri. Oi kui me ükskord stabiilset elu elame, kus ma siis tähistan alates kaduneljapäevast naabri koera sünnani kõiki päevi. 

Mis mul siis sel nädalal plaanis? Homme tuleb elektrik ja pean linnas ühel pakil järel käima, kolmapäeval tulevad meile külalised, reedel saan LÕPUKS enda tüdrukutega kokku ja nädalavahetusel läheme maale. Arvestades kui vaikne meil siin mõni nädal on, siis käesoleval nädalal käib elu nagu koduõlu. 

Oma tüdrukuid pole ma sel aastal näinudki, sest küll oli üks lähikontaktne, siis oli järgmine ise positiivne, siis oli kolmas karantiinis ja no nii ta läinud ongi. Põhimõtteliselt hoia reedeni hinge kinni, et jälle elu vahele ei astuks, ptüi noh. 

"Oma tüdrukuteks" nimetan ma enda keskkooli sõbrannasid. Keskas saime hästi läbi, aga väga hästi hakkasime läbi saama vahetult peale keskkooli lõppu. Ükskord tegime veiniõhtu ja peale seda oleme suht lahutamatud olnud. Ja see veiniõhtu oli nii üksteist aastat tagasi. 😊oleme üksteise õla najal lahkuminekute pärast nutnud, üksteise pulmades käinud, rõõmustanud beebide tuleku üle, koos ennast täis joonud, üksteise töövõitude üle uhkust tundnud jne jne. Saate siis aru kui palju meil reedel rääkida on kui me poolteist kuud näinud ei ole (messengeris kirjutame küll igapäevaselt, aga näost-näkku ikka teine asi). 

Kell on palju, minusugune vanainimene peab nüüd kotile kobima, baiii!

neljapäev, 11. veebruar 2021

Pulmad.. ja kulutused

Täitsa jube, see Eestis elamine koorib konkreetselt seitse nahka ju! Üllatusena see mulle muidugi ei tule, aga kui konto väljavõtet vaatan siis on vahel küll selline tunne, et keegi teine käib mu kaarti viibutamas. 😄ja praegu on ju rahulikud ajad, kusagil käia nii kui nii ei ole. Suvel hakkan vist korilaseks küll, sest sünnipäevad, kahed pulmad, tüdrukuteõhtud, muud üritused.. Vähemalt saan igal pool külaliserollis olla ja ise enam viiekohalisi summasid välja käima ei pea nagu paar suve tagasi, hehe.

Fun fact - pulmi planeerides paned peas paika mingisuguse numbri, kuhu piiresse võiks jääda. Viimaseid arveid makstes aga oled juba nii kui nii sellest numbrist üle ja kui need arved sadadesse jäävad, oled juba õnnelik, et need tuhandetes pole. 😄

Mina õnnelik olemas, et rohkem pulmaarveid ei tule. 🙃
Uskumatu, me oleme Martiniga varsti juba kolm aastat abielus olnud. Mu arust olid me pulmad umbes möödunud suvel või nii, isegi riideid pole siiani keemilisse viinud, ripuvad teised rõivakottide sees garderoobis (piinlik!). Piltide ilmutamisest ei hakka rääkimagi.. kuigi ühe pulmaalbumi tegin valmis küll - asi seegi.

Oi kui pikalt oleme me oodanud, et saaks juba ise külalistena pulma minna! Teadupärast on ainus vaba kuu käsipalluritel juuni ning seetõttu on Martin ise pidanud päris mitmest suvepulmast kõrvale jääma. Ka sellel aastal jääb ta ühest pulmast ilma, sest toimub see augustis ja selleks ajaks on tema hooaeg juba alguse saanud. Sinna pulma lähen kaaslaseta, niu. 😄 Teine pulm aga toimub juunis ja püha jumal, kuidas me seda ootame! Kui tagasi sinna kulude juurde tulla siis, et kõik väljaminekud suve peale ei jääks, olen ma n-ö hajutamisega juba algust teinud - ühe pulma outfit on mul juba kapis rippumas ja hoian ka teise pulma jaoks silmad lahti. Võite mürki võtta, et kui ma nii harva pulma saan siis ostan ma nii tähtsateks sündmusteks uued riided. 😄

Mul on selline tunne, et sellel kevadel-suvel minnakse enda üleslöömisega täispangale. Põhimõtteliselt aasta aega pole inimesed välja saanud ja nii mõnedki kandmata kostüümid ootavad kapis oma aega. Kujutate ette, eelmisel suvel ei saanud ma kordagi ujuma! Selline asi on mu jaoks täiesti esmakordne. Vähe ei osta ma selleks suveks uut triksi või. 😄Põnev igatahes, siit võib veel mingi uus moesuund välja kooruda, selline post-covid fashionivärk.

Okei, ma rohkem ei lobise, lähen veel vastu ööd nii suurde ootusärevusse, et pärast ei suuda magamagi jääda. 😄



teisipäev, 9. veebruar 2021

Esmaspäevahommikune reaalsuskontroll

Nägin just nüüdsama, et auväärt blogija Ritsik on oma viimases postituses kirja pannud, et ta minu blogi loeb. Nagu.. minu! Ma olen seda korduvalt ka enne öelnud, aga ütlen veel - iga kord kui keegi räägib, et ta mu blogi loeb siis tahan ma maa alla vajuda, sest mis blogija mina olen, heal juhul kaks korda kuus kirjutan.. Minu peas on päris-päris blogija ikka keegi selline, kes pea iga päev kirjutamiseks aega leiab ja iga oma sammu lugejatega jagab ja no kogu kupatus.

Igatahes on see vähese kirjutamise häbi kasuks ka tulnud, sest nii mõnigi kord (nagu näiteks praegu) on see sundinud mind telefoni käest panema, arvuti taha istuma ja Bloggerisse sisse logima. Seega - ole sa tänatud, Ritsik!

Telefoni käest panemisest rääkides - päris mitmed sisuloojad on viimasel ajal sotsiaalmeediast pause teinud ning minuarust on see nii tervitatav asi. Viimased pool aastat olen ma kindlasti vähem scrollinud kui varem, aga siiski on seda ka praegu liiga palju. Esmaspäevahommikune ekraaniaja raport väitis, et möödunud nädalal passisin ma telefonis viis tundi (!!!!!) päevas. Jube number! Enese kaitseks võin ma öelda, et üle tunni aja päevas teeme me Martiniga videokõnesid, mis selle numbri nii suureks ajavad, aga kust see ülejäänud aeg* tuleb.. võeh. Mulle on nii vastukarva, et telefon minu elu kontrollib. No näiteks selline asi - panen poisut magama ja mõtlen, et oh ta võiks juba uinuda, saaks Instasse minna.. nii nõme ju! Mis ilmaime mind seal Instagramis ootama peaks, et mul sinna nii kiire on? 😄

Kui ma mõtlen, et mida ma siis möödunud nädalal kogu sellest scrollimisest sain või mis mul üldse viimasel aja nähtust meeles on (ei pea siinkohal uudiseid silmas) siis..

- ühe tuttava pildi põhjal kahtlustan, et ehk saab ta beebi

- kas see Wibo kosmeetika on ka hea?

- miks ei müüda ühes Eesti netipoes neid pükse, mida ma tahan

- 15.02 on vähihaigete laste päev

- üks sisulooja sai niimoodi pistõkki, sest ta väikesel tital paistis pildil kapuutsi alt paljas kõrv

No näete, ainult üks märkimisväärt asi, mis mul kogu nädalast meeles on. Pea on mul ainult mütsikandmiseks vist.

Päris ausalt proovin nüüdsest vähem telefonist sõltuv olla. Kui ma varsti enam uusi Tiktoki pastaretsepte ei tea või uutest artistidest kuulnudki pole, siis teate miks - mul on telefonikeeld peal. 😊

* - ok, mulle meenus, et eelmisel nädalal kuulasin ma tavapärasest rohkem muusikat ning sinna ongi natuke nagu koer maetud. 

Mul teemasse sobivat pilti pole, aga panen siis selle. Ma nii naudin praegust talve ja lõunaseid jalutuskäike - tõesti mõnus.


teisipäev, 2. veebruar 2021

Koroonabeebid

Kuulge, kas teie tutvusringkonnas on ka varsti marupalju beebisid sündimas? Kui üks sõber eelmisel nädalal teatas, et ta suvel isaks saab siis mulle aitas - võtsin telefonis märkmed lahti ja hakkasin kirja panema, et mitut beebiootel perekonda ma praegu tean. Ilma vaevata sain ma 14 ootajat kirja! Ja need 14 on ainult need inimesed, keda ma isiklikult tean. Kui ma lisaks juurde näiteks inimesed, keda ma Instas jälgin (aga isiklikult ei tunne) siis tuleks vist 25 kokku. See on jumala palju ju! Tegelikult on esimesed beebid juba sündima hakanud ja nüüd tuleb neid riburadapidi juurde ka. Täiega tore igatahes, maa tulebki lastega täita 😊

Sobiv pilt - koroona ajal reisimine ja beebi (august 2020). 😊
Lastest rääkides siis see poeg noh! Ma ei tea mis uss teda hammustanud on, aga oma tavalise naerulapse asemel on mul praegu üks väga kuri laps kodus. KÕIK ajab teda tigedaks. Proovisin talle suhu vaadata, et kas on ehk mõni hammas lõikumas mis tal tuju kehvaks ajab, aga no ülla-ülla, see ajas ta nii tigedaks, et põhimõtteliselt hammustas mul oma kahe olemasoleva hambaga sõrmeotsast jupi maha. Praegugi hoian hinge kinni, et ta jumala eest veel ei ärkaks ja mu peale karjuma ei hakkaks. Las mu kõrvad ka puhkavad natuke.

Uss ohvrit ootamas
Mis värk selle lumega on muidu? Mis ta avastas, et möödunud aastatest jäi jube palju üle, et laseks kõik nüüd, pauhti, tagantjärgi alla või? Mul muidu on ilmast täitsa ükskõik olnud, aga nüüd olen ma ema ja hahaa, nüüd on asjad muutunud. 😄 Iga kord kui ma oma jalutuskäigul umbes poole peal olen, mõtlen ma, et never again.. ja järgmisel päeval mõtlen sama asja. 😄näiteks selleks, et laiemale kergliiklusteele jõuda tuleb mul trepist ülekäigurajani umbes 50 sammu teha. Aga oii kui pikk maa see tundub, kui seda teed lahti pole aetud ja vaid jalgrada ees on ning sa sealt käruga läbi pead saama. Eks ma siiani olen hakkama saanud, aga randmed saavad küll korralikult vatti. Ja no sula võiks nüüd tulla küll jah. 😄

Minult küsiti ükspäev, et miks ma Eestis olen kui ma hoopis koos Martiniga Bukarestis võiks olla. Sellega on nii, et Huuksil oli jaanuari lõpus ühe eriarsti aeg (käidud ja kõik korras) ning siis ei saanud me siit kõik koos jaanuari keskel Bukaresti minna. Üksi ma temaga lennata kohe teps mitte ei taha ja nii me tegimegi Martiniga plaani, et kui tema märtsi alguses Eestisse tuleb siis tagasi Bukaresti lendame me juba kolmekesi, kuhu me aprilli lõpuni jääme. Siis jälle tagasi koju ning enne sügist me pojaga kusagile ei lenda. Nagu näha pole midagi muutunud - üks suur skeemitamine ja planeerimine jätkub. 😊


Olgu siis, ussike ärkas, tagasi tööpostile!

esmaspäev, 1. veebruar 2021

Tere, mina siin!

Kuidas teie endale mingisugust olulist toodet valite? No näiteks sellist asja nagu näokreem? Mul on omad lemmikud küll, aga samas katsetan ka uusi ja loodan mingisugust imetoodet leida mis peale ühekordset kasutamist mind kümme aastat nooremaks teeks. No ärge öelge, et sellist olemas ei ole! Igatahes ma guugeldasin ja lugesin arvustusi ja no kogu krempel.. ja lõpuks.. koperdan ikka sellise otsa, mis mul nädalaga põsed nii karedaks ja punaseks tegi. Õõõõhh! Mu näonahk ei ole tundlik ega miskit, lihtsalt ma ei tea mis beef sellel kreemil minuga on. 😞 Nii kui nii tunnete huvi, et mis mind näost selliseks tallanahaks muutis - olge lahked, Berrichi päevakreemiga tegu. 
Aga teisalt võin teile midagi head ka soovitada. Sõbranna kinkis mulle Talika kulmugeeli, mis nad niimoodi vohama peaks panema, et hoia peast kinni. Ma pole seda geeli üldse kaua kasutanud, aga juba näen väikest progressi. Nii tore, sest muidu on mu kulmud hirmsasti peenikesed ja nirud. No neid päriskulme ma mõtlen siis, mitte neid, mis ma endale ise pähe joonistan. 😄
Ja teate veel mis!? Ma sõin esimest korda elus poke bowli ja appi taevas, kus ma elanud olen, et ma seda varem söönud polnud! Miks keegi ei öelnud!? 😄 nali-nali, ainult kõik pasundasid sellest ju terve möödunud aasta. Mul lihtsalt on mingi imelik värk, et kui kõigile mingisugune asi meeldib, siis see tekitab minus justkui mingisugust trotsi, et ei tahagi seda uut asja proovida või ei annagi võimalust. Hetkel näiteks talisuplus. Õudne. 😄

Ma täna rohkem ei kirjuta, sest tegelt olen ma retsilt väsinud ja poisuga oli selline päev, et 1.02.21 võib lausa raamatusse kanda kui kõige hullema päeva mis mul temaga olnud on. Jep, ilma naljata. Tahtsin lihtsalt märgi maha panna, et ma ikka elan veel ja noh, avastan uusi tooteid. 😄 et postitus ei saa ilma pildita jääda siis vaadake vaid milline nunnukas ta juba on: