Esmaspäev, 29. august 2022

Tantrumid

Olin möödunud nädalavahetuse pojaga kahekesi kodus. Ütleme nii, et kui täiskasvanu minuga niimoodi käituks nagu H viimastel päevadel, oleks ma temast ammu lahti öelnud ja jumalaga jätnud. 😄 

Eks ma olen laste jonni ja tantrumeid ju enne ka näinud, aga oma lapse puhul on kuidagi teisiti, eriti kui taoliseid jonnihoogusid enne olnud pole ning need "uus asi" on. Lisa neile tantrumitele veel "ei taha" faas ka otsa ja siis saab sellest juba korralik karusell, mis isegi kõige kindlameelsematel pea huugama võtab. Aga nagu öeldakse siis there are two kinds of days: good days and character builders. Lisan omaltpoolt juurde, et nende character builders'i päevadel teevad emad kindlasti pigem rohkem online shopingut ja lakuvad peale laste uinumist rõdul kokteili. Kui mind siinkohal hukka mõistate siis.. no mis siis ikka. 😄

Jõudsime mõned tunnid tagasi veekeskusest koju ja meie rõõmsast poisust sai minutitega mingi täielik deemon. Selles mõttes, et üllatusena see mulle ei tulnud, ma juba tundsin seda oma kuklakarvadega enne kui trall peale hakkas. Ei taha autost tuppa, ei taha lifti, ei taha jalatseid ära võtta, juba ta oli pikali esikupõrandal maas.. Emme kalli, ei taha emme kalli, emme kalli, ei taha emme kalli. Ma isegi ei tea kaua see kestis, tunne on selline, et vähemalt mõned head aastad mu elust. 😄 

Lõpuks ta siiski rahunes ja oli nõus minu kaissu pikutama tulema. Kuna kogu tantrumi taga oli ilmselgelt väsimus siis saigi lahenduseks olla ainult uni. See lahendus oli vist nii mõjuvõimas, et niitis ühe litakaga maha ka mu abikaasa, kes siiani koos poisuga lõunaund magab. Las magavad, jumal teab millal uus raund tuleb ja selleks on mõlemil jaksu vaja. 😄 

Mulle annab jaksu üks äge kleit, mida ma ühel Eesti lauljal seljas nägin, brändi välja peilisin ja kohalikust veebipoest üles otsisin. Boonusena maksab see siin täpselt poole vähem kui Eestis. Märk kõrgemalt, et mul on seda kleiti hädasti vaja, ma usun. Vormistangi nüüd tellimuse ära ja lähen otsemaid aknale passima, kas kuller juba paistab nagu normaalne inimene teeb. 😄

Reede, 26. august 2022

Kuhu raha kaob?

Millalgi kevadel kuulsin pargis kahe vanema daami vestlust pealt. Üks rääkis teisele, et kujutad ette, lillkapsas maksab juba nii palju (ma summat ei mäleta enam) ja teine rääkis kaasa, et jaa, jube kalliks on ikka asjad läinud. 

Täna käisime kahes poes ja meie nädala ostukorv tuli kokku ca 160€. Kaks täiskasvanut ja üks laps. Mu jaoks tundub see ulme summa, sest mu arust kulus meil mõned aastad tagasi nädala toidule 50-60€. Poisule mingeid spets asju ka ei osta enam (mähkmeid, tuube), et ma ei teagi.. Samas maksis kolm pakki võid juba 10€ ja ega lillkapsas oli ka kallimaks läinud jah. 😄 Ühesõnaga hitib inflatsioon igalpool, mitte ainult kodumaal. Vähemalt kütuseliiter maksab siin hetkel 1,5€. Millal viimati Eestis siukest numbrit näha võis, hehe 🥲 

Kütust meil siin õnneks peaaegu ei kulugi, sest kõik vajaminev on käe-jala juures ja tööleminekud on abikaasal kolleegidega jagatud. Tähendab see seda, et meie kompleksis elab peale meie veel kolm Martini klubikaaslast ja trennides käivad nad kõik koos. Ühel päeval sõidab üks, teisel teine ja.. saate aru küll. Lõbusam ummikutes passida ja puha. Sujuvalt läheb hinnatõusujutt nüüd transpordijutuks üle, olge valmis. 😄 

Nimelt sõitsin ma sellel suvel rohkem bussiga kui muidu, ikka Viimsi-Tallinn marsruudil siis. Issand kui hea ühistransport Eestis on! Nagu teate ikka või? 😄 Ükskord isegi abikaasa pakkus, et viib mu kusagile ära, aga ma olin nii, et oota milleks, MA TAHAN BUSSIGA MINNA! Rahulikult jälgid inimesi, kuulad muusikat, mõtled oma asju.. nagu hästi pisikene puhkus. Keskkonnale parem, rahakotile samuti. 

Mitu autot teil perekonnas on? Meil on justkui kaks, üks siin Rumeenias ja teine kodus Eestis. Kui me aga Eestisse paikseks jääme siis plaanime me ühest autost loobuda ja ühega hakkama saada. Kaks tundub nagu liig, eriti Viimsis elades kus bussiliiklus hea on ja vajadusel ka Bolt Drive'i kasutada saab. Täitsa võimalik, et varsti söön oma sõnu, aga praegu on plaan igatahes selline. 

Pikka juttu rohkem polegi, elu on kallis ja bussid toredad, jess. 😄 

Kolmapäev, 24. august 2022

Otsingute TOP 10

Vanasti kui blogid veel popid olid tegid mõned blogijad selliseid postitusi kus nad välja tõid, milliste otsingute kaudu nende blogisse jõuti. Kuna ma nüüd üle pika aja siin aktiivne olen ja eile oma analytics'i lehel üht-teist vaatasin jäi mulle seesama otsingusõnade statistika ette.

Vaatame siis TOP 10 otsingud üle:

1. id-kaardi pilt - täiskasvanust teha okei, imikust pildi tegemine on aga igavene trall. Olen suht kindel, et nii mõnedki vanemad on reisimata jätnud, sest ei saa õiget pilti. 😄 Saad suu kinni, on silmad kinni, saad silmad lahti on suu ka lahti. Meil joppas ja saime enamvähem okei pildi mis kriteeriumitele vastab ja selle pildiga pass on siiani kasutuses.

2. kus teha sünnipäev - Triinude toiduministeeriumis! Ma tegin ja täiega soovitan!

3. beebiasjade nimekiri - täitsa tore asi, ma ka tegin. Eks iga järgneva lapsega saad muidugi targemaks, et kõike polegi vaja mida kusagilt näed. 😄 aga üks mis kindel - BB tooli on totšna vaja!

4. juureravi põsk paistes - mul hakkavad juba sõna "juureravi" lugedes hambad valutama, võeh. Juureravi on mulle tehtud küll, aga kes seda enam mäletab kas mul sellest ka põsk paiste läks. Aga kui mul siin üks periood mõne kuuga kokku viis hammast välja tõmmati siis olin ma veidi loppis küll. 🥲

5. grenka - kohvik Tallinnas. Olen käinud ja arvatavasti kirjutasin sellest ka siin. Vist pakuti mingeid võikusid? Olid nad head? Kes seda enam mäletab!

6. lihtne ja hea võileivatort - seda retsepti ma tean, arvatavasti olen ka siia kirja pannud. Tõesti hea, iga kord kiidetakse. Või kiidan ma ise, on seal vahet tegelt.

7. andineeme veetemperatuur - siinkohal kehitan küll õlgu. Jääb äkki 20 kraadi kanti?

8. easywalker jackey kergkäru - meil on ja julgen soovitada. Meil seisab ta muidugi kodus nurgas, sest me laps tahab ainult omal jalal ringi panna. Aga seniks kuni ta seal veel püsis oli küll tore käru, millega ringi sõita.

9. järv bukarestis - esimesena torkab pähe meie kodu lähedal olev tehisjärv. Ujuda seal ei saa, aga promenaad tehti just korda ja seal on mõnus jalutada.

10. lingam massaaži koolitus - ma ausalt ei tea kuidas keegi sellise otsinguga siia jõudnud on, sest ma pole seal käinud ja midagi sellest kirjutada ka ei oskaks. 


Nii lamp postitus, et siia ei oska isegi pilti juurde lisada. No jääb siis seekord nii!

Teisipäev, 23. august 2022

Mere ääres

Nonii, möödunud nädalavahetusest siis. Kuna me üle ilmatuma pika aja jälle perena koos olla saime ja abikaasal ka vaba nädalavahetus oli siis sõitsime reede pealelõunal mere äärde. Bukarestist Constantasse sõidab ca 3h ja õnneks ühendab neid kahte kiirtee. 

Liiklus on sel kiirteel muidugi meeletu, sest kui riigis elab umbes kakskümmend miljonit inimest siis võite ise arvata mis massid nädalavahetuseks mere äärde liiguvad. Guugeldasin ka, Rumeenial on merepiiri 250km. Et siis 250km mereäärt sellise suure riigi peale. 

Meil tuli majutuse otsimine suht hilja ja seepärast leidsime hotelli veidi Constantast välja, Eforie Nordile. Enne seal me kumbki käinud ei olnud, aga yolo, ongi põnevam.

Kohale jõudsime alles kella kaheksa paiku õhtul ja õues oli selleks ajaks juba kottpime. Hotell oli õnneks uus ja viisakas, ümbrus selline.. no kuidas öelda. Huvitav. 😄 Uued hotellid vaheldumisi pooleliolevate ehituste, ühekordsete majade ja monstrumhotellidega aastast 1990. Huvitav, ma räägin! 

Viskasime pambud hotelli ja läksime restorani otsima, et kusagil õhtust süüa. Täitsa haige kui palju inimesi seal oli! Ma olin nii, et kuule kui terve Rumeenia siin on, KES ÜLEJÄÄNUD RIIKI VALVAB? Nii palju sagimist oli, et koguaja korrutasime Huuksile, et ta meie käest kinni hoiaks. Kaob veel seal pimedas ära, kes teda enam leiab (sidenote, aga kuna H oma blondi peaga siin silma paistab siis on mul vahel parakad, et keegi varastab ta ära. Teate küll, nagu väikese Alar Karise Tartu turul 😄). 

Hommikul võtsime suuna randa. Vana laul - ülipalju inimesi. Palav, lärmakas, räpane. Tundus, et mis käest kukkunud oli, see sinna ka jäi. Proovisime veits rahulikumat randa leida, aga ega seal väga vahet ei olnud. Rannatool maksis 8€ ja kuigi me seal väga lebotada ei saanud (H ju tahab koguaja vees olla) siis midagi pidime me võtma ikka, sest ei kujutaks ette, et oma asjad lihtsalt kusagile rannaliivale maha paned. Polnudki seal väga enam sellist vaba pinda, ühe tekk lõppes ja teise oma algas. 

Kaks tundi vist pidasime vastu ja siis läksime hotelli tagasi. Nii vaikne oli, et kõrvadel hakkas imelik. Peale lõunaund oli suund linna ehk Constantasse. Panime õhtuks laua kinni ühte lemmikrestorani mis on täielik 10/10 - toit, joogid, merevaade. Kui keegi kunagi sinna sattuma peaks siis kohaks on Le Premier. 

Mainisin mitu nädalat tagasi Instagramis, et söön iga päev hummust, sest nii maitseb. Ka möödunud nädalavahetus ei läinud teisiti, sest kolmes erinevas restos tellisin ma hummust. Haige inimene, ma tean. 😄 Lisaks hummusele sõin ma nii head tuunikalasalatit, et siiani neelud käivad. Oota, kui ma juba siia restojuttudesse läksin siis ma pean küsima, mida teie lapsed restoranis söövad? H on muidu megahea isuga, aga lemmikuteks on kodused toidud. Kui ma ta käest küsin, et mida ta süüa soovib, vastab ta alati ühe sõna: "PUTRUUU!" 

Üritasin siis tol õhtul "putru" tellida ja valisime talle risotto parmesaniga, mille peale ta ainult nina kirtsutas ja terve õhtu saia nosis. Polnud tema peene paleti jaoks piisavalt kodune vist. 

Pühapäeval pakkisime asjad hotellis kokku ja läksime oma uute Eesti sõpradega lõunale. Nad on ka tegelt Bukarestist, aga nagu öeldud siis olid ju KÕIK mere ääres koos. Jeebus kui kaua aastaid oleme me oodanud, et keegi teine Eesti paar siia koliks ja nüüd lõpuks on me palvetele vastatud! Nüüd siis, meie viimasel aastal. 😄

Kodutee oli selline, et.. no ikka oli. Kiirtee oli täiesti umbes - pudelikaelad, avariid. Lihtsalt vahepeal seisime keset teed. H oli ka selleks ajaks üsna kehvas tujus, jauras ja vajas lõbustamist. Ma pole muidu kunagi temaga koos tagaistmel sõitnud, aga seekord tuli lausa see trump välja käia, sest muu ei aidanud kui "emme käsi" ja "emme kalli". No mis sa ära teed siis. 😊

Peale seda nädalavahetust ütlen ma vaid üht - meil Eestis on ikka täiega jopanud, et meil nii palju merd ja randa on. 

Esmaspäev, 22. august 2022

Kaheksa aastat Rumeeniat

Kuidas teil mäluga lood on? Mind veel mäletate? 😄 Väike taastutvumine - Liina, 32, ühe lapse ema, abikaasa ja parampapaa.. ikka Bukarestis! Kujutate ette - juba kaheksa aastat!

Juhuks kui te mu näo ära olete unustanud siis selline ma olen (ja katsuge te öelda, et ma vahepeal vanemaks jäänud olen, haha):

Mina olen märganud, et mul on pigem kehvemapoolsem mälu. Näiteks räägib keegi mulle mingisugusest minuga seotud mälestusest ja ma lihtsalt ei saa aru millest ta räägib. Terve aja olen nagu..

Sellest ka põhjus miks ma täiega tahan siia kirjutada ja miks ma üldse siia kirjutama hakkasin - et mäletada. Nimelt on meil käsil viimane aasta välismaal ja seda võiks ikka kuidagi raporteerida. Äkki kunagi vanast peast tore lugeda ja meenutada. Või siis juba uuel aastal, sest need samused mäluprobleemid eks. 🥲

Meie H-ga tulime Bukaresti tagasi nädal tagasi, 16. augustil. Abikaasa tuli juba juuli alguses, sest algas hooajaks ettevalmistumine. Seega ei näinud me üksteist üle kuu aja ja taaskohtumised lennujaamas on endiselt niii oodatud ja rõõmsad. See hetk kui H inimeste seast Martini nägu märkab ja elu eest tema suunas jooksma kukub.. ütleme nii, et ma loodan, et neid hetki jään ma mäletama. 

H on endiselt mõnus reisikaaslane (ta on praegu kaks aastat ja kaks kuud vana). Olid küll pikad ootamised, lõunauni jäi vahele ja kõndima pidi omajagu, aga suurt numbrit ta sellest ei teinud ja pidas vapralt vastu. Rääkisin talle reisieelsel päeval, et homne päev tuleb pikk ja raske ning ma veidi muretsen, et kuidas kõik läheb. H vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt: "Ää karda!" No ma siis proovisin mitte karta. 

Ei tea ju mis selle lapse nii mõistlikuks ja leplikuks on teinud - kas ta lihtsalt ongi iseloomult selline või on see kahe riigi vahet reisimine teda karastanud. Ärge saage valesti aru - ta on ikka täiesti tavaline kaheaastane muidu, oma soovide ja kiiksude ja kangusega. Kangus on vist minult päritud, sest ämma sõnul oli Martin väiksena täielik illikuku. Karma sai mu kätte 😊

Jätan selle üle väga pika aja kirjutatud postituse short and sweet stiilis postituseks, sest see kaheaastane on siin juba liiga kaua Peppat vaadanud ja me ikka üritame seda ekraaniaega siin kontrolli all hoida. Iseendal kaasa arvatud.

Proovin homme möödunud nädalavahetusest kirjutada ja sellest milline üks kohalik kuurort tipphooajal välja näeb. Spoiler - tagasi ei kipu. 😄