Teisipäev, 23. august 2022

Mere ääres

Nonii, möödunud nädalavahetusest siis. Kuna me üle ilmatuma pika aja jälle perena koos olla saime ja abikaasal ka vaba nädalavahetus oli siis sõitsime reede pealelõunal mere äärde. Bukarestist Constantasse sõidab ca 3h ja õnneks ühendab neid kahte kiirtee. 

Liiklus on sel kiirteel muidugi meeletu, sest kui riigis elab umbes kakskümmend miljonit inimest siis võite ise arvata mis massid nädalavahetuseks mere äärde liiguvad. Guugeldasin ka, Rumeenial on merepiiri 250km. Et siis 250km mereäärt sellise suure riigi peale. 

Meil tuli majutuse otsimine suht hilja ja seepärast leidsime hotelli veidi Constantast välja, Eforie Nordile. Enne seal me kumbki käinud ei olnud, aga yolo, ongi põnevam.

Kohale jõudsime alles kella kaheksa paiku õhtul ja õues oli selleks ajaks juba kottpime. Hotell oli õnneks uus ja viisakas, ümbrus selline.. no kuidas öelda. Huvitav. 😄 Uued hotellid vaheldumisi pooleliolevate ehituste, ühekordsete majade ja monstrumhotellidega aastast 1990. Huvitav, ma räägin! 

Viskasime pambud hotelli ja läksime restorani otsima, et kusagil õhtust süüa. Täitsa haige kui palju inimesi seal oli! Ma olin nii, et kuule kui terve Rumeenia siin on, KES ÜLEJÄÄNUD RIIKI VALVAB? Nii palju sagimist oli, et koguaja korrutasime Huuksile, et ta meie käest kinni hoiaks. Kaob veel seal pimedas ära, kes teda enam leiab (sidenote, aga kuna H oma blondi peaga siin silma paistab siis on mul vahel parakad, et keegi varastab ta ära. Teate küll, nagu väikese Alar Karise Tartu turul 😄). 

Hommikul võtsime suuna randa. Vana laul - ülipalju inimesi. Palav, lärmakas, räpane. Tundus, et mis käest kukkunud oli, see sinna ka jäi. Proovisime veits rahulikumat randa leida, aga ega seal väga vahet ei olnud. Rannatool maksis 8€ ja kuigi me seal väga lebotada ei saanud (H ju tahab koguaja vees olla) siis midagi pidime me võtma ikka, sest ei kujutaks ette, et oma asjad lihtsalt kusagile rannaliivale maha paned. Polnudki seal väga enam sellist vaba pinda, ühe tekk lõppes ja teise oma algas. 

Kaks tundi vist pidasime vastu ja siis läksime hotelli tagasi. Nii vaikne oli, et kõrvadel hakkas imelik. Peale lõunaund oli suund linna ehk Constantasse. Panime õhtuks laua kinni ühte lemmikrestorani mis on täielik 10/10 - toit, joogid, merevaade. Kui keegi kunagi sinna sattuma peaks siis kohaks on Le Premier. 

Mainisin mitu nädalat tagasi Instagramis, et söön iga päev hummust, sest nii maitseb. Ka möödunud nädalavahetus ei läinud teisiti, sest kolmes erinevas restos tellisin ma hummust. Haige inimene, ma tean. 😄 Lisaks hummusele sõin ma nii head tuunikalasalatit, et siiani neelud käivad. Oota, kui ma juba siia restojuttudesse läksin siis ma pean küsima, mida teie lapsed restoranis söövad? H on muidu megahea isuga, aga lemmikuteks on kodused toidud. Kui ma ta käest küsin, et mida ta süüa soovib, vastab ta alati ühe sõna: "PUTRUUU!" 

Üritasin siis tol õhtul "putru" tellida ja valisime talle risotto parmesaniga, mille peale ta ainult nina kirtsutas ja terve õhtu saia nosis. Polnud tema peene paleti jaoks piisavalt kodune vist. 

Pühapäeval pakkisime asjad hotellis kokku ja läksime oma uute Eesti sõpradega lõunale. Nad on ka tegelt Bukarestist, aga nagu öeldud siis olid ju KÕIK mere ääres koos. Jeebus kui kaua aastaid oleme me oodanud, et keegi teine Eesti paar siia koliks ja nüüd lõpuks on me palvetele vastatud! Nüüd siis, meie viimasel aastal. 😄

Kodutee oli selline, et.. no ikka oli. Kiirtee oli täiesti umbes - pudelikaelad, avariid. Lihtsalt vahepeal seisime keset teed. H oli ka selleks ajaks üsna kehvas tujus, jauras ja vajas lõbustamist. Ma pole muidu kunagi temaga koos tagaistmel sõitnud, aga seekord tuli lausa see trump välja käia, sest muu ei aidanud kui "emme käsi" ja "emme kalli". No mis sa ära teed siis. 😊

Peale seda nädalavahetust ütlen ma vaid üht - meil Eestis on ikka täiega jopanud, et meil nii palju merd ja randa on. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar