Reede, 2. september 2022

Mustrid

Mina olen selline inimene, et kui mulle näiteks mingisugune laul meeldib siis tahan ma ainult seda laulu kuulata, täiesti non-stop ja repeatil. Praegu isegi meenus, et kunagi meeldis mulle üks laul niii väga, et repeati-nupu kasutamine tundus liiga suur töö ja lasin oma tollasel peikal lihtsalt mulle plaadi teha kus peal ainult see üks laul oligi, ca kakskümmend korda jutti. 😄 piinlik! Veel piinlikum on muidugi see, et ma isegi tean mis laul see oli, aga ma ei ütle. Teen ennast põnevaks praegu. 😄

Toitudega samamoodi. Alles oli mul pikalt periood kui ma nädalaid IGA päev hummust sõin. Tegelt sööks praegugi, aga sai otsa. Nädalaid (mõne üksiku erandiga) on mul olnud hommikusöögiks üks ja sama kombo - sepik või leib hummuse, spinati, härjasilma, tomatite, parmesani ja tšillisoolaga. Ehk on asi selles, et ma alles aasta eest õppisin vedelat munakollast nautima ja nüüd naudin kõigi nende aastate eest millal ma seda kuiva ja puist munakollast armastasin. 😄

Ja kleitidega! Alles ma kirjutasin, et tellisin endale kleidi. No nüüd siis tellisin ühe veel. Ja tegelikult hoian ühel veel silma peal, et kui minu suurust saadaval on siis äkki.. 

Kolmekümnendates oskad juba üsna hästi arvata mis sulle sobib. Hindad rohkem materjali, praktilisust, TASKUID 😄 kui mingi riideese juba kriteeriumitele vastab ning lisaks veel soodushinnaga müügis on.. siis on ju lihtsalt mõistlik tegutseda. Näiteks nagu nende kleitidega - šokeerin teid kohe hinnavahega, olge valmis. Nimelt maksin ma siin kahe kleidi eest POOLE vähem kui Eestis. Ma ise ka ei suutnud oma silmi uskuda kui numbreid kokku lõin! Sellised numbrid tekitavad minus muidugi veel suuremat hasarti, et mõndadele listis olevatele asjadele hinnavõrdlust teha. Minus on justkui kaks isiksust - üks kellele meeldib vähe tarbida ja seeläbi raha säästa ning siis see teine kes pidevalt avastab, et midagi on tellida vaja. Ja siis need kaks isiksust peavad pidevalt võitlust - suurema osa ajast jääb see mõistuse hääl peale, aga periooditi võidab see kes pidevalt kullerilt uut pakki ootab. Eriti kipuvad need perioodid sügise alguses olema nagu praegu.

Nüüd aga kõik, lähen kohvi tegema! 

Neljapäev, 1. september 2022

Stressikad olukorrad

Eile kirjutas Anu oma monstrum-vaablastest, täna kirjutan mina oma sipelgatest. Mitte küll nii ohtlikud kui vaablased, aga appi kui tüütud! 

Märkasin neid sipelgaid muidugi juba eelmisel suvel, aeg-ajalt suts mürki kööginurka ja tükiks ajaks rahu majas. Sellel aastal aga võta näpust - ei mõju. Leiva lõhnagi ei tohi köögis olla, kohe on sipelgad platsis. Sala-küpsiste söömisest rääkimata.. ja muidugi on meil ju tore Huuks, kes kõike ainult ISE-ISE teha tahab, k.a siis süüa. Teate küll mis läbu maha jääb kui kaheaastane on ISE söömise lõpetanud. Ega minagi sipelga asemel siit kusagile ei läheks kui "laud" koguaja kaetud on.

Ma tean, et jahedamate ilmade saabudes kaovad need sipelgad ju ära, aga millal jahedamaks läheb? Ei tea. Eks siis seniks elame siin kõik rõõmsalt koos, meie pere ja sipelgad.

Esmaspäeval käisime termides ujumas. Võtsime miinimumaja - kolm tundi. Ääriveeri pidasime vist kaks tundi vastu ja siis hakkas H silmi sügama. Selge, vaja koju minna. Muidugi jäi ta umbes viis minutit enne kojujõudmist autos magama ja tuppa jõudsime juba korraliku kisaga. Ikka selline full on kisa, et mu mahalöödud sipelgad ärkasid ka prügikastis surnust ellu vist. 

Eile hommikul läksime parki ja poodi ning koju tagasi pidi Martin Huuksiga kahekesi tulema, sest mina jäin veel linna. Tegime juba täpse gameplan'i valmis, et kui H jälle enne lõunaund tuuritama hakkab siis mis trikid Martinil varuks on. AGA kõik oli tühi töö, sest H käitus nagu milenki, sõi kõhu täis ja kobis magama. Nagu mida helli!? Miks ta mind siis pidevalt karistab? 😄

Paistis, et see mõnetunnine üksteisest lahusolek mõjus hästi nii mulle kui ka Huuksile, sest terve ülejäänud õhtu armastas ta mind palavalt ja riidu me ei läinud. Linna jäin ma eile muuseas sellepärast, et käisin kahe teise eestlasega lõunal. Pole kohe harjunudki, et istud lauas ja kõik räägivad eesti keelt. Nii võib lausa ära unustada, et tegelt istud Tallinna asemel Bukarestis. No kuniks kellegi teisega rääkima pead muidugi. 😊

Lõunalt kojujõudmine oli nii stressikas, sest Martin pidi veel kellapealt trenni minema. Ikka on nii ju, et kui kusagile kiire on siis põlevad punased tuled eriti pikalt ja taksojuht tahab täiega sulle oma Taanis elavast õest Alinast rääkida (sest Liina-Alina eks) ja keegi koperdab teepeal ees ja no ikka kogu kupatus. Õigeks ajaks ma siiski jõudsin ja keegi kusagile ei hilinenud. 

Nüüd puhkan veel veidi enne kui poisid lõunaunest ärkavad ja elu jälle täiega käima läheb. Ahjaa, ilusat septembrikuud! Minu lemmik aastaaeg on alanud! 😊

via Instagram @viatolila