Neljapäev, 1. september 2022

Stressikad olukorrad

Eile kirjutas Anu oma monstrum-vaablastest, täna kirjutan mina oma sipelgatest. Mitte küll nii ohtlikud kui vaablased, aga appi kui tüütud! 

Märkasin neid sipelgaid muidugi juba eelmisel suvel, aeg-ajalt suts mürki kööginurka ja tükiks ajaks rahu majas. Sellel aastal aga võta näpust - ei mõju. Leiva lõhnagi ei tohi köögis olla, kohe on sipelgad platsis. Sala-küpsiste söömisest rääkimata.. ja muidugi on meil ju tore Huuks, kes kõike ainult ISE-ISE teha tahab, k.a siis süüa. Teate küll mis läbu maha jääb kui kaheaastane on ISE söömise lõpetanud. Ega minagi sipelga asemel siit kusagile ei läheks kui "laud" koguaja kaetud on.

Ma tean, et jahedamate ilmade saabudes kaovad need sipelgad ju ära, aga millal jahedamaks läheb? Ei tea. Eks siis seniks elame siin kõik rõõmsalt koos, meie pere ja sipelgad.

Esmaspäeval käisime termides ujumas. Võtsime miinimumaja - kolm tundi. Ääriveeri pidasime vist kaks tundi vastu ja siis hakkas H silmi sügama. Selge, vaja koju minna. Muidugi jäi ta umbes viis minutit enne kojujõudmist autos magama ja tuppa jõudsime juba korraliku kisaga. Ikka selline full on kisa, et mu mahalöödud sipelgad ärkasid ka prügikastis surnust ellu vist. 

Eile hommikul läksime parki ja poodi ning koju tagasi pidi Martin Huuksiga kahekesi tulema, sest mina jäin veel linna. Tegime juba täpse gameplan'i valmis, et kui H jälle enne lõunaund tuuritama hakkab siis mis trikid Martinil varuks on. AGA kõik oli tühi töö, sest H käitus nagu milenki, sõi kõhu täis ja kobis magama. Nagu mida helli!? Miks ta mind siis pidevalt karistab? 😄

Paistis, et see mõnetunnine üksteisest lahusolek mõjus hästi nii mulle kui ka Huuksile, sest terve ülejäänud õhtu armastas ta mind palavalt ja riidu me ei läinud. Linna jäin ma eile muuseas sellepärast, et käisin kahe teise eestlasega lõunal. Pole kohe harjunudki, et istud lauas ja kõik räägivad eesti keelt. Nii võib lausa ära unustada, et tegelt istud Tallinna asemel Bukarestis. No kuniks kellegi teisega rääkima pead muidugi. 😊

Lõunalt kojujõudmine oli nii stressikas, sest Martin pidi veel kellapealt trenni minema. Ikka on nii ju, et kui kusagile kiire on siis põlevad punased tuled eriti pikalt ja taksojuht tahab täiega sulle oma Taanis elavast õest Alinast rääkida (sest Liina-Alina eks) ja keegi koperdab teepeal ees ja no ikka kogu kupatus. Õigeks ajaks ma siiski jõudsin ja keegi kusagile ei hilinenud. 

Nüüd puhkan veel veidi enne kui poisid lõunaunest ärkavad ja elu jälle täiega käima läheb. Ahjaa, ilusat septembrikuud! Minu lemmik aastaaeg on alanud! 😊

via Instagram @viatolila


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar