teisipäev, 2. juuni 2020

Covid-test ja muud vähem-rohkem lõbusad asjad

Näete jah!? Abikaasa kodus ja ma ei kirjuta siia enam pooltki nii palju kui varem. See oli mu smooth vabandus, et suht pikk paus sisse jäänud on. Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud ja ega ma ei teagi kust nende postitustega algust teha. No alustame seekord terviseteemadel.
Arvasin, et covidi-jutud on mu blogis selleks hooajaks lõppenud, aga kujutate ette - ei ole!  Nimelt käisin ma möödunud nädalal testi tegemas, tulemus muidugi negatiivne. Ei toonud Martin seda välismaalt kaasa vaid positiivse testi andis hoopis keegi, kellega ma kokku puutusin. Mina pole arst ega viroloog ja tervet juttu ma teile siia ka kirjutada ei taha, aga seda ma ütlen küll, et ma olen 98% kindel, et tema puhul on tegemist valepositiivse tulemusega. Peate selle väga ähmase selgitusega leppima. 😄
Test ise oli mu arust küll ebameeldiv, aga on palju hullemaidki piinasid üle elatud. Ja no ehk ei oska ma sellest sellepärast nii suurt numbrit teha, et varsti tuleb mul see sünnitusevärks ära teha ning enne seda muidugi veel üks covid-test. Ilusad ajad on ootamas ees. 😄
Teine (ja mu jaoks märksa ebameeldivam kui ühe testi andmine) tervisemure tekkis mul möödunud nädalavahetusel. Algselt pidasin seda üheks väga tugevaks päikeseallergiaks (mis mul muidu igal aastal esimese tugeva päikesega tekib), aga nüüd olen suht veendnud, et tegemist on lihtsalt ühe raseduse viimasel trimestril esineva nahalööbega. Ma lihtsalt sügeleeeen! Pühapäeval sügeles mu rinnaesine, seejärel kõht ja nüüd käed. Praeguseks sügelevad vaid käed, rinnaesisel pole enam midagi aru saada ja kõhul on veel kergelt midagi aimata. Aga see sügelus! Seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte. Ma reaalselt mõtlesin endale pajakinnaste kätte tõmbamist, et ennast mitte sügada. Nagu peaga mõeldes saad aru, et sügamine teeb asja ainult hullemaks, aga katsu sa siis oma mõistuse hääle järgi tegutseda kui tegelikult tahaks ennast lihtsalt pudeliharjaga kraapida. Rõveee!
Kes kunagi sama asja käes kannatab, siis minu soovitused teile on Ortomedi niisutav kreem ja tõrvaseep. Viimane isegi parem kui kreem - maksis ta vaid 1,64€, aga sügeluse võtab ikka tükiks ajaks ära. Miinuseks on ainult see, et terve kodu haiseb nagu umbe läinud korsten ja ise kannad parfüümi, mille nimi võiks olla näiteks "Vanamehe ahi" või muud säärast. 😄
Lisan teile siia ühe pildi ka, milline mu vatsake alles eile hommikul välja nägi. Päris jube, ma tean:
Kreemitan ja tõrvan aga hoolega edasi ja küllap varsti see sügelus ka kätelt kaob. Mis tal üle jääb!
Terviseteemad läbi, nüüd lõbusamad teemad. Näiteks käisin ma eelmisel nädalal juuksuris ja täna pediküüris. Jumal teab, millal jälle minna saab ju! Veel käisin ma sõbrannadega rannapiknikul ja meil oli ülitore nagu ikka. Ainult õhtud võiks juba soojemaks minna.
Juuksed tegi Kätlin, Wavebar'ist
Just täna rääkisin Martinile, et mul on selline tunne nagu oleks iga söögikord mu last meal before death row. 😄niimoodi naudin, et seda nägu! Tähtaeg on mul teadupärast juba järgmisel pühapäeval ja pidevalt taban end mõttelt, et ooo, mõtle kui see beebike täna või öösel või jumal teab millal lähiajal tulla otsustab. Et peale seda on senine elu ju täitsa pea peale löödud ja kes teab kas kõige tavalisematekski tegevusteks enam aega jääb. No ja siis ma naudingi oma söögitegemise aega ja söömise aega ja lihtsalt oma aega. 
Kes hommikul vara kusagil käima peab, sellel on kohustus hommikusöögiks Buxhöwdenist saia tuua!
Praegugi on mul täitsa "oma aeg", sest Martin läks sõpradega disci loopima ja ma lebusklen siin ja blogin. Tegelt on mul juba vaatamata osa 90 daysi valmis pandud ja külmkapis ootab mind üks jäätis ka. Seega tõmbangi ma siinkohal otsad kokku ja hakkan oma mõnnamisega pihta. Bai!

reede, 29. mai 2020

Üle pika aja - minišoping!

Kirjutasin siin millalgi, et tellisin soodukate ajal endale ja pojale mõned asjad. Mõtlesin praegu, et pole jube ammu oma oste teile näidanud, sest.. pole ju endale muidu midagi ostnud, ülla-ülla! Raseduse ajaks pole ma spetsiaalselt endale ühtegi riideeset soetanud (v.a. kaks paari musti rasedasukki, ühed retuusid ja sõbrannalt laenatud kleit), sest mõtlesin, et saan oma vanade riietega ka selle üürikese aja hakkama. Sisetunne ei petnud ja hakkama olen ma tõesti saanud, aga mida nädal edasi seda enam hakkab see tunne tulema, et vot kui ma juba kord omas keres üksi olla saan, vot siis ma alles hakkan igasuguseid ägedaid riideid kandma! No nii ägedaid kui üks imetav ema kanda saab onju. Üha enam kammin ma ka erinevaid netipoode ja lisan oma wishlistidesse erinevaid riideid.. ostma ma veel muidugi miskit ei hakka, sest ega ma ju tegelt ei tea kui kaua aega kulub kuniks ma ennast enam-vähem samas vormis tunnen kui näiteks eelmisel suvel. Aga teksapükse ja oma vanu kleite-seelikuid igatsen ma küll. Ütlesin just eile Martinile, et osad riided lendavad küll peale sünnitust otseteed prügikasti, sest kui sa ikka mõnda asja ligemale pool aastat jutti kandnud oled siis ega neist suurt miskit alles ei ole, ainult raamid. Ja kui nad ka "töökorras" oleks, siis koblakas on neist asjadest ees nii või naa. Te konkreetselt ei kujuta ette mitmeid kordi ma neid kahte paari rasedasukki juba nõelunud olen! Liiga mitmeid! Muuseas, mina kui sukapüksi-ekspert võin teile öelda, et parimaid (raseda)sukki müüakse Calzedonias (asub T1-s).

Aga läheme nüüd tagasi selle juurde, mis ma soodukate ajal meile tellisin. Näiteks tellisin ma endale lõpuks ära Birkenstocki plätud. Algselt küll kuldsed ja 38 suuruses, aga kättesaades ei meeldinud mulle kuldsed üldse nii väga ja suured olid nad ka. Vahetasin hoopis mustade ja 37 suuruses plätude vastu. Kuigi ma neid veel kodunt väljaspool kandnud ei ole siis mugavad tunduvad nad tõesti. Tellitud on nad Weekendist ja ale ajal maksid nad 54€.
Vaip on ka uus muide, Jyskist 😄mõtlesin, et beebi tulekuks võiks maas midagi pehmemat olla, nii kui nii tsillib ta oma tooliga põrandal ja siis ei pea ise ka päris kõva pinna peal istuma.
Pojale tellisin ma Dadamorast suveks puuvillase jumpsuiti (tellides kehtis -30% allahindlust) ja Apollost kaks beebidele mõeldud pildiraamatut. Ega ma ei tea kas need raamatud talle kunagi huvi pakkuma hakkavad, aga pildid on must-valged ja neid peaks tema väikesed silmad hästi seletama.
Veel tellsin ma endale Asosest ühe musta laiema pusa, mida näiteks retuuside või teksadega kanda ja & Other Stories brändi punutud peapaela, mis lihtsalt megacool tundub. Nägin ma seda vist Liisa Leetma instast kui ma nüüd ei eksi. Ärge küsige mis matusemeeleolus ma olen, et vastu südasuve siin ainult musta värvi asju tellin. 😄must värv on lihtsalt nii ilus värv!
Peaaegu oleks ühe asja ära unustanud, minu uue Shiseido ripsmekoolutaja. Kindlasti teate, et ma muidu olen suur lash lifti fänn, aga praegu ma üle tunni aja selili küll olla ei kannataks kuniks selle hooldusega ühele poole saaks. Ostsin siis alternatiivina hoopis ripsmekoolutaja. Shiseido ripsmekoolutaja on muuseas täielik kultustoode, sest pidavat ta töötama hoopis teisiti kui mingi suvaline koolutaja. Ma olen elu jooksul ikka igasuguseid proovinud ja see on tõesti teine tera. Eks koolutaja töö teevad nad kõik ära samamoodi, aga see, et need ripsmed ka terveks päevaks kaardu jääks on juba omaette küsimus. Aga Shiseido oma kasutades jäävadki! Ma ise ka vist ei usuks kui ma elav näide poleks. Enne koolutamist kannan ripsmetele veel läbipaistvat kulmugeeli, et ripsmed n-ö "kõvad" jääksid ja seejärel koolutan võimalikult ripsmepiiri lähedalt. Voila!
Mul muidu on pulksirged ripsmed, pikad küll, aga täiesti sirged. Siin pole mul mingisugust meiki tehtud, aga täitsa suva ka, sest kaardus ripsmed üksinda annavad nii palju juurde. Kujutate ette kui ma nad veel ära ka värviksin! Muide, kas kellelgi veel rasedusega näkku täiega pigmenti juurde visanud on? 
Ongi kõik, rohkem pole ma ostnud miskit! Üle pika aja tundusid needki ostud juba mingi megasuure šopinguna. Samas, eile just koristasin gareroobi ja mõtlesin, et johaidii, kes kõik need asjad aegade jooksul kokku ostnud on, ega ometi mitte mina.. 

teisipäev, 26. mai 2020

Pojakese esimene pidu ehk babyshower

Elu on viimastel kuudel ja eriti nädalatel nii palju igasuguste stressi tekitavate asjade ümber käinud, et mõned muud asjad mis muidu ikka meeles püsiks, olid sootuks ära ununenud. Näiteks see, et tavaliselt üllatatakse beebiootel sõbrannat babyshoweriga. Mul muidu oleks see sada prossa meeles olnud ja oleks sellele mõelnud, aga lisa igapäevarutiini väike pandeemia ja mure sellepärast, et abikaasa teiseltpoolt Euroopat koju saaks ja näed - kõik muud asjad on nagu udu sees.
Pidime sõbrannadega eelmisel laupäeval siin Haabneemes OKOs kokku saama, sest me polnud juba mitu kuud näinud ja tavaliselt nii korra kuu-kahe jooksul me ikka kokku saame, et pläkutada ja mehi-lapsi-tööd-elu taga kiruda. 😄
Igatahes marsin mina tähtsa näoga uksest sisse, sest üks sõbranna oli juba gruppi kirjutanud, et ta on ainsana kohal ja kus kõik teised on.. kuulake seda - näen allkorrusel ühe teise sõbranna meest nende pojaga ja veel teiste inimestega ühes lauas istumas, lehvitan (sest kiire) ja ilma mõtlemata, et kahtlane oleks, et ta ka seal on, lähen ülemisele korrusele. No üles jõudes hüppasid kõik osalised peidust välja ja õnneks ma siis ikka sain aru, millega tegemist on. 😄täiega tegid mulle tüssu!
Kõik oli nii armas ja sinine, laud kaetud, lilled-õhupallid ja mu kallid-kallid tüdrukud! Fotograaf tegi pilte, et mul ikka poju esimesest peost tore mälestus jääks ja üldse oli kohe ekstra tore kõiki üle nii pika aja korraga näha ning juttu ajada. 
Kuna kõik juba ammuilma omavahel tuttavad on siis on ikka jube lihtne - kedagi tutvustama ei pea ja kõik on nii ladnalt omad. Selles suhtes, et ega kõik mu sõbrannad on mu seljataga ka omi kohtinguid teinud, näiteks kuulsin ma hiljem, et minu tüdrukuteõhtut planeerides olid neil rutiinsed kokkusaamised. 😄Nagu üks mu sõbrannadest kunagi ütles siis minu ja Martini teiste sõpradega kokku saades on tunne nagu näeks üle pika aja hoopis enda sõpru - täielik goal mu arust! Ma räägin, peab ikka pulmapidusid korraldama, sest tegelikult on need ainsad peod kus kogu tutvusringkond kokku saab. 😊
Minu poju saab endale kõige coolimad tädid ever!
Selline see laupäev saigi. Hiljem olime veel n-ö "aftekal" ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin olin ma ikka läbi nagu loom. Paar kuud pole ju pea mingisugust sotsiaalset koosviibimist olnud ja terve päeva suhtlemine tegi oma töö. 

pühapäev, 24. mai 2020

Beebi esimene masin ja 37 nädalat rasedust

Olen nüüdseks terve nädala koos Martiniga olla saanud ja kõik liikus kiirelt tavapärasesse rütmi, no meie rütmi ma mõtlen. Enne tema saabumist oli mul küll selline tunne nagu ootaks ma kusagilt kaugelt maalt oma väljamaa peikat külla, aga üks pilk varvaste suunas oli piisav reality check, et meenuks, et ahjaa, see kes siia tuleb on ikka mu abikaasa ja ma olen muidu kaheksandat kuud rase. 😄
Kuna Martinil kahenädalane karantiinikohustus on, siis oleme lihtsalt üksteise seltsi nautinud. Veidi Ozarki viimast hooaega vaadanud, kodu beebi tulekuks ümber sättinud, käru ostnud ja jalutamas käinud. Ja lobisenud, lobisenud, lobisenud. Ülihea ikka, et seda enam läbi videokõne tegema ei pea! Isofixi paigaldasime juba autosse ära, sest täna sai mul täpselt 37. nädalat täis ja põhimõtteliselt ei oleks enam üllatust kui beebi lähinädalate jooksul oma kodinaid pakkima hakkaks ja sündida otsustaks. Isofixi paigaldas Martin muuseas nii puusalt, et ma olen suht kindel, et ta on seda juba varem teinud ja tal kusagil trobikond salalapsi ootamas on. 😄
Tegelikult räägin ma pojule iga päev, et enne 1. juunit ta sündida ei tohi. Esiteks on Martinil senini koduspüsimise kohustus ja teiseks loodan ma, et sellest kuupäevast alates saavad ehk isad pikemaks ajaks haiglasse jääda kui vaid sünnituse juures olla. Aga kui ka ei saa, siis pole hullu. 
Nüüdseks tunnen ma õhtuks sellist väsimust ja raskustunnet, et ma imestan, et ma veel kõhuli kukkunud ei ole. Ükspäev näiteks jätsin ma lausa õhtusöögi vahele ja nosisin ainult natuke maasikaid, sest kõht oli niiiii viimase vindini pingul. Olenemata sellest, et ma õhtul väga ei söönud nägin kaalul oma senise elu suurimat numbrit - 72,2kg. Hommikuks oli kaks kilo kusagile haihtunud, aga ei imesta ka kui öö jooksul vähemalt kolm korda pissil käid. Pojuke on terve viimase nädala üliaktiivne olnud ja mul on juba siuke tunne, et ta päeval enam magada ei tahagi. Ma ei tea kas ta kosub seal nii hoolega, et vajab rohkem sirutamisruumi või tunnetab ta minus mingisuguseid teistsuguseid emotsioone või saab aru, et tema isa on siin (Martin ütleb, et see on ainult ilus mõte ja las ta siis olla - mulle meeldib nii mõelda) ning ta tahab endast seeläbi rohkem märku anda või midaiganes, aga mingi pull käib mu kõhus koguaja.
Mainisin eespool, et ostsime käru eks. Lükkasin seda käruostu nii pikalt edasi, sest ausalt ma ei viitsinud sellega üksinda tegeleda. Vaatasin juba, et ei leiagi järelturult seda mida otsisin ja mõtlesin, et no okei, ostan siis poest, sest seal on see sama mudel praegu samuti väikese soodukaga. Igaksjuhuks kammisin veel ühel hommikul FBs marketplace'i läbi ja mida ma näen - minu soovitud käru uhiuuena Viimsis müügil! Paari tunni pärast oli käru meil juba kodus ja paarutasime sellega mööda tuba ringi. 😄mulle sellised asjade kokkulangevused meeldivad! Valituks osutuks Bugaboo Fox, sest tundus, et see sobis meie vajaduste-soovidega enim kokku. Liigub ta igatahes küll nagu sulavõi ja kokkupanduna võtab garderoobis väga vähe ruumi. Kahju kohe, et mul mõnda kodulooma pole, keda seal enne poja tulekut ringi sõidutada. 😄
Muus osas on kõik beebi sünniks valmis. Haiglakott kenasti koos, ainult mõned asjad puudu mis mul siin veel pidevas kasutuses on. Titegrupis laekub igapäevaselt teateid uutest sündinud beebidest ja minuarust on seda nii põnev jälgida. Lihtsalt tulevad ja sünnivad ja nüüd nii ongi! Üldse olen ma vist omadega sealmaal, et muud ei näe kui beebiuudiseid. Liialdamata loen iga päev uusi rõõmusõnumeid väikestest beebidest, kes sel aastal ilmavalgust näevad. Ise rase olles on need rõõmusõnumid nüüd hoopis teise tähendusega kuna nüüd tean ma ise seda õnnetunnet, mida oma lapse ootus kaasa toob. Ja seda õnnetunnet väärib igaüks tundma, kes endale päris oma beebit saada tahab. 😊
Lähen nüüd poen abikaasa kaissu, söön juustuküpsiseid ja olen lihtsalt üks õnnelik mõškin.

neljapäev, 21. mai 2020

Kolgata tee ehk mu karantiini-croissant jõudis lõpuks koju!

Selle postituse kirjutasin ma nädal tagasi, eelmisel neljapäeval, 14.05. Ei julgenud enne avaldada, sest kartsin midagi ära sõnuda. 😄

Eilne päev läheb ajalukku kui HUP ehk Heade Uudiste Päev. Esmalt rääkis Martin mulle ühte head uudist, mis päeva alguse üsna toredaks tegi. Vahepeal läksin ma jalutama ja kojutulles nägin, et sõbranna oli saatnud mulle uudise selle kohta, et alates uuest nädalast saavad isad uuesti sünnitusele kaasa (ja riburadapidi jagati seda uudist korduvalt nii titegrupis, siis kirjutas mulle veel sellest mu ema ja veel üks sõbranna). Ja päeva viimaseks heaks uudiseks oli see, et Martin hakkab homme koju sõitma!
Ma sellest viimasest võin kohe natuke pikemalt pajatada, sest liialdamata on see üks kõige hoolikamalt planeeritud "reise". Alustame siis üsna algusest ja proovin niimoodi kirjutada, et teid väga ei tüütaks, aga samas saaksite selge pildi. Igasse vahepeal toimunud pisidetaili laskuma ma ei hakka, aga sellele, mis ma siia kirjutan võite kohe kamaluga stressi, kirjavahetusi ja närveldamist otsa panna. 
Mina tulin Bukarestist ära 2. märtsil ja umbes nädal hiljem jäi kogu riik isolatsiooni. Võib vist öelda, et õigel ajal sain tulema. Martin on kodus istunud umbes poolest märtsist - st ei mingeid trenne ega mänge, lihtsalt kodus. Kusagile ilma mõjuva põhjuseta minna ei tohtinud ja iga kord kodust lahkudes pidi täitma deklaratsiooni, et kuhu sa lähed ja miks. Ma räägin - meil siin Eestis oli sellega võrreldes ikka väga lebo. Varem lahkuda ei saanud ta sellepärast, et hooaeg ei olnud ametlikult lõpetatud vaid lihtsalt pausil. Leping kohustab aga järgima reegleid, millest üleastumisel on trahvisummad ikka väääga mitme nulliga ja tagajärjed võivad üsna kehvad olla. Seega polnudki muud teha kui oodata! Sellel esmaspäeval pandi viimaks hooajale punkt ning kuna me juba nädalaid tagasi hakkasime mõtlema kuidas Martin koju saaks tuli nüüd lihtsalt kõik vormistada ja loota, et kõik laabub. See nädalatetagune planeerimine algas sellega, et uurisime erinevate riikide piiriületusvõimalusi, kes kuidagigi lubab ja kes ei luba üldse. See tähendas aga seda, et silma tuli peal hoida seitsme erineva riigi (läbimise järjekorras - Rumeenia, Ungari, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Eesti) seadustel, mis konkreetselt üleöö muutusid. Igahommikune guugeldamine sai juba traditsiooniks ja iga riigi Eesti saatkonda saatmiseks vajalikud meilid olid juba ammu draftides ootamas. 
Viimaste nädalate igapäevane hobi 🙃
Nüüdseks on kõigi riikidega suheldud, paberimajandus korras, laevapiletid olemas ja eriload saadud. Eile tuligi see viimane ja otsustav luba Ungarist, mille saamiseks tuli esitada avaldus sealsele politseile, et nad transiiti lubaksid ja õnneks see ka saabus (ungarikeelsena muidugi😄). 

Martini kodutee näeb seekord välja selline:
Rumeeniast Ungarisse (vajalik eriluba transiidiks)
Ungarist Austriasse
Austriast Tšehhi (vajalik saatkonna tõend)
Tšehhist Saksamaale
Saksamaalt praamiga Taani (Rostock-Gedser praamipiletid)
Taanist Rootsi (Öresundi sillapilet)
Rootsist Eestisse (Kapellskär-Paldiski laevapiletid).

Ja see oli see lühike kokkuvõte, ärge seda unustage! 😄

Kui kunagi veel lennupiletite ostmiseks läheb, siis vaatan seda asja juba hoopis teise pilguga. Varasemalt otsustasid kasvõi päev varem, et oh, lendan sinna või tänna, maksad oma paarsada euri ära ja minek. Seekord aga nädalatepikkune planeerimine, pidev kirjavahetus ja vähemalt 600€ maksev kojusõit. Mädness!
Nii haige mõelda, et nii suur töö on tehtud, aga tegelikult pole kojusõit ju veel alanudki. 😄 see oli alles eeltöö! 

Ja järgneva panin ma kirja esmaspäeval, 18.05. Omas kodus, Viimsis - hästi vaikselt tegutsedes, sest abikaasa alles magab. 😊

Ta on lõpuks siin! Peale kolme ööd-päeva sõitu, jõudis ta eile õhtul lõpuks koju. Jep, te arvate õigesti, et ma pikisilmi aknal ootasin ja iga saabuvat autot jälgisin. No mis te ise peale 2,5 lahusoldud kuud teeksite? 😄vähemalt sama, ma usun.
Et ma enam ilmaski lennureiside mugavust ei alahindaks ja ei vinguks kuni mõni lend hilineb siis panen ma lühidalt kirja selle kuidas ta koju jõudis. Reede hommikul hakkas Martin sõitma kella seitsme ajal. Sõit Ungari piirini läks lebolt ja pealelõunal oli ta kohal. Esimene murekoht tekkis siis kui meie väljavalitud piiripunktist kõik sõiduautod minema saadeti ja järgmisesse suunati. Samal päeval, 15.05, leebusid nimelt Rumeenias liikumispiirangud ja nagu ta ühelt piirivalvurilt kuulis siis oli sama päeva hommikust alates piiril täielik kaos olnud. Järgmises piiripunktis ootas Martin ligi 7 tundi, et Ungarisse saada. Kuna Ungari transiidiluba oli kuupäevaga määratletud, pidi ta Ungarisse sisenema ja sealt ka väljuma just 15. kuupäeva sees. Õnneks läks nii, et Ungari piiril vaadati dokumendid üle, kontrolliti palavikku ja oligi korras. Kujutate ette - 7 tundi ootamist ja umbes 2 minutit kontrolli ning üle piiri ta oligi. Ungarist viis tee juba Austriasse kus üllatuslikult ühtegi dokumenti ei küsitudki ja Austria läbimine läks kiirelt. Tšehhi piiri ületamise jaoks oli vajalik saatkonna tõend, mis taaskord just 15. kuupäeva kohta kehtis. Piirile aga jõudis Martin juba 16. kuupäeva sees, mis piirivalvuril suu veits krimpsu oli tõmmanud. Õnneks oli 7 tundi Ungari piiril passimist piisav seletus ja Tšehhi ta siiski pääses. 
Kui kojusõitu planeerisime siis mõtlesime, et esimese sõidupäeva ööks peab Martin jõudma Saksamaale. Seal nimelt puudus riigis viibimise kohta ajaline piirang ja oleks juba lebom olukord. Kuna selle Ungari piiriületuse tõttu kõik aga viibis siis läks see plaan natuke aia taha. Martin aga jonni ei jätnud ja kella poole kuueks hommikul jõudis ta üle Saksa piiri - selleks ajaks oli ta ärkvel olnud juba ligi 24-tundi. Mõned tunnid und ning edasi läks sõit juba Rostocki poole, kust ta praamiga Taani pidi sõitma. Piletid olid meil ostetud küll alles õhtusele praamile, aga kuna ka varasemal praamil kohti oli, sai ta lihtsalt varasemase praamiga üle. Edasi läks sõit juba läbi Rootsi ning koos väikeste puhkepausidega oli ta pühapäeva hommikul varakult sadamas kohal, et Kapellskär-Paldiski laevaga õhtuks Eestisse jõuda. 
Ootasin oma karantiini-croissanti!
Ning viimase osa sellest potitusest panen ma kirja täna, 21.05. 

Just ütlesin Martinile, et panen kõik kirja, sest varsti on nii kui nii muud asjad rohkem olulised ja kogu see Kolgata tee unub lihtsalt ära. Tegelikult ütles ta juba vist esmaspäeval, et see pikk tee koju on nagu mingi vana mälestus, sest kodus olla on nii hea ja kodusolek kompenseerib selle kolmepäevase teekonna sajaprotsendiliselt. 
Nüüd tuleb aga kenasti 14-päeva kodus karantiinis olla ja peale seda on juba vabadus käes. Selle kodusistumisega meil muidugi probleemi pole, sest kui ikka kaks ja pool kuud üksteist ei näe on kahekesi ülimõnus olla. 😊Õnneks lubab seadus ka karantiinis olles nina toast välja pista, et veidi õhku saada ja seda oleme me ka kasutanud. Järgides muidugi nõuet, et teiste inimestega mittemingisugust kokkupuudet ei toimuks.

Üritan veel enne nädala lõppu oma postitustega järjele saada ja rääkida muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on. Näiteks sellest kuidas sõbrannad mulle surprise-babyshoweri korraldasid ja kuidas ma nii toru olen, et sellise peo üldse ära unustanud olin. Mina! Mina, kes ma alati iga asja tähistan!? Veel viimaseid nädalaid saan ma oma udupea selle raseduse kaela ajada, hehe. 😊